3-1-1-27-96

3-1-1-27-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. S. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa tsiviilkostja T. T. esindajana vandeadvokaat Jüri Aland ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tartu Linnakohtu
2. mai
3. a. otsusega tunnistati A. S. süüdi KrK § 204 lg 1 järgi, talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust ja vabastati KrK § 47 alusel kaheaastase katseajaga tingimisi karistuse kandmisest. Tsiviilhagid jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. A. S. oli süüdi tunnistatud selles, et tema, juhtides
4. septembril 1992.a kella 19.50 ajal Tartu linnas talle kuuluvat sõiduautot VAZ-2108, ei andnud X tänava ristmiku ületamisel teed X tänavalt punase fooritule ajal ristmikku ületama asunud ametiülesannet täitvale T. T. tuletõrjeautole ZIL-130, mida juhtis U. V. Kokkupõrke tagajärjel sai sõiduautos sõitnud S. S. üliraske kehavigastuse. T. T. tuletõrjeautole tekitati kahju 14474 kr. 35 s. ulatuses. Valgusfoori purunemisega kaasnes varaline kahju 4166 kr.60 s. ulatuses. Tartu Linnakohtu
5. mai 1994.a otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ning A. S. õigeks mõista seoses kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavusega faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. Tartu Ringkonnakohtu
6. juuni 1994.a määrusega tühistati Tartu Linnakohtu
7. mai 1994.a otsus ja kriminaalasi saadeti linnakohtule uueks arutamiseks vastavalt AKKS §-le 14 lg.1 seoses kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisega kriminaalasja arutamisel linnakohtus. Ringkonnakohtu määruses osundatakse sellele, et Tartu Linnakohtu
8. mai 1994.a otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on konstateeritud ka U. V. süüd käsitletava liiklusavarii põhjustamisel. Seega oli linnakohus sisuliselt asunud seisukohale, et U. V. suhtes keelduti alusetult kriminaalasja algatamisest. Tartu Linnakohtu
9. oktoobri 1995.a otsusega mõisteti A. S. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks. Kohus asus seisukohale, et A. S. poolt
10. septembril 1992.a. liikluseeskirjade p. 4.2 rikkumine ei ole tõendatud. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagid jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Tartu Linnakohtu
11. oktoobri 1995.a otsuse peale esitasid tsiviilhageja Tartu Tuletõrjeühing ja kannatanu S. S. apellatsioonkaebused, milles taotlesid A. S. süüdimõistmist ja tsiviilhagide rahuldamist. Tartu Ringkonnakohtu
12. detsembri 1995.a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu
13. oktoobri 1995.a. otsus A. S. õigeksmõistmises KrK § 204 lg 1 järgi. A. S. tunnistati süüdi KrK § 204 lg 1 järgi. Teda karistati kaheaastase vabadusekaotusega ja vabastati KrK § 47 alusel üheaastase katseajaga tingimisi karistuse kandmisest. Tartu Ringkonnakohtu
14. detsembri 1995.a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. S. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus. Kaebuses märgitakse, et kriminaalasjas ei ole välja selgitatud, millal lülitas tuletõrjeauto juht sisse vilkuri ja millal signaali ning kas A. S.-l oli tegelikult võimalust neid märguandeid tajuda. Kaitsja peab vajalikuks siinjuures osundada sellele, et mitte ükski ülekuulatud tunnistajatest ei tajunud liiklusõnnetuse eelselt olustikku samast kohast, nagu A. S. Kaitsja osundab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuses sisalduvale eksitavale väitele, et alkoholijoobes tuletõrjeautot juhtinud U. V. käitumise ja liiklusõnnetuse vahel puudub põhjuslik seos. Kaitsja möönab, et võib puududa põhjuslik seos tuletõrjeauto juhi alkoholijoobe ja liiklusõnnetuse vahel, kuid rõhutab, et alkoholijoobes U. V. käitumise ja liiklusõnnetuse vahelise põhjusliku seose eitamine tähendab liiklusõnnetuse eitamist. Kassatsioonkaebuses osundatakse ka sellele, et ringkonnakohus ei ole otsuses selgitanud, millise konkreetse ühiskonnaohtliku tagajärje saabumist võis ja pidi ette nägema A. S., kui ta rohelise fooritule põledes sõitis välja ristmikule. Samuti ei nõustu kaitsja ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohaga, et tsiviilhageja, erinevalt AKKS §-s 5 lg.2 sätestatust, tohib vaidlustada ka süü küsimust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses väitis tsiviilhageja Tartu Tuletõrjeühingu esindaja vandeadvokaat J.Aland, et A. S. ei ole kunagi vaidlustanud tema poolt tekitatud kahjusummat, küll aga süüd, ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmatajätmist. Ka prokuröri seletuses esitati samasugune taotlus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kohtuistungil osalenud menetlusosalised, leidis: A. S. oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 204 lg.1 järgi. Selle paragrahvi järgi on kriminaalvastutus ette nähtud vaid mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade või käituseeskirjade tahtliku rikkumise tuvastamisel. Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri 1995.a. otsuse kohaselt rikkus A. S. käsitletava liiklusõnnetuse puhul sel ajal kehtinud liikluseeskirja punkti 4.2 , mille kohaselt sisselülitatud sinise vilkuri ja/või erilise helisignaaliga sõidukile pidid teised sõidukid takistamatuks sõiduks teed andma ning vajadusel peatuma. Sellisele järeldusele jõudmiseks oleks tulnud tõendada, et A. S. tajus sisselülitatud vilkuri ja/või helisignaaliga tuletõrjeautot. Ringkonnakohus on oma otsuses asunud seisukohale, et A. S. võis ette näha ja pidi ette nägema oma käitumisele ühiskonnaohtlik tagajärje saabumise võimalikkust ja seega esineb ringkonnakohtu arvates A. S. süü hooletuse vormis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui kohus kriminaalasja arutamisel leiab, et süü ei ole tuvastatud, võib tõepoolest rääkida seisukohavõtust, mida ei pea üksikasjaliselt tõendama. Samas, vastavalt KrMK §-le 46 p. 2 ei saa isiku süüdimõistmisel piirduda tõendamiseseme asjaolude, sealhulgas ka süü küsimuses mitte üksnes seisukohavõtuga, vaid need asjaolud kuuluvad tõendamisele. Sellest tulenevalt ja arvestades AKKS §-s 29 lg 4 sätestatut, oleks Tartu Ringkonnakohus pidanud oma otsuses üksikasjaliselt näitama, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes loetakse A. S. süü tõendatuks ja millised tõendid lükatakse tagasi. Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri 1995.a. otsuses loetletakse üheksa tunnistaja nimed ja kinnitatakse, et "kõigi nende ütlused tõendavad, et tuletõrjeautol töötas sireen ja vilkurid, või siis nägid ainult vilkureid ja sireeni ei kuulnud". Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vaid mingi asjaolu tõendatuks tunnistamisel võib samaaegselt ja summaarselt mitme tunnistaja ütlustele viidata vaid siis kui tõepoolest kõik loetletavad tunnistajad on ütlustes täpselt samamoodi kinnitanud mingi faktilise asjaolu esinemist. Tartu Ringkonnakohtu käsitletavast otsusest nähtuvalt aga ei ole kõik üheksa tunnistajat tajunud sündmuskoha olustikku ühtemoodi, sest osa neist nägi ainult vilkureid ja sireeni ei kuulnud. Sellest tulenevalt on põhjendatult alust kahelda, et ka A. S., nii nagu ka osa tunnistajaid, võis sireeni mitte kuulda. See põhjendatud kahtlus ei ole ringkonnakohtus tõendamisel kummutatud. Hindamaks seda, kas A. S., analoogiliselt ristmikul viibinud tunnistajatega, võis näha vilkureid, tuleb rõhutada, et mitte ükski ülalnimetatud tunnistajaist ei lähenenud ristmikule A. S.-ga samast sõidusuunast. A. S. ise on aga järjekindlalt väitnud, et ta ei näinud tuletõrjeautot. Kriminaalasjas ei ole tõendamisel tuvastatud seda asjaolu, et A. S. poolt kasutatud sõidusuunast ristmikule lähenemisel on tajumistingimused samasugused, nagu mistahes muudest sõidusuundadest lähenemisel. Sellise asjaolu tuvastamine on aga oluline, sest võimaldab hinnata süüdimõistetu ja tunnistajate tajumistingimuste erinevust ning kontrollida ütlusi. Seega ei ole Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium täitnud KrMK §-s 19 sätestatud kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ning on rikkunud KrMK §-s 268 lg.2 sätestatut, sest süüdimõistev kohtuotsus rajaneb oletustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri
15. a. otsuses esitatud seisukohaga, et U. V. operatiivsõiduki juhina oli pärast erilise helisignaali ja/või sinise vilkuri sisselülitamist õigus tingimustetakõrvale kalduda liikluseeskirjade täitmisest. Liikluseeskirjades oli ja on sätestatud, milliste sätete täitmisest ei tohi operatiivsõiduki juht mingil tingimusel kõrvale kalduda. Nii ei tohi ka operatiivsõiduki juht sõita alkoholijoobes. Veelgi enam: arvestades seda, et operatiivsõiduki puhul on tegemist eriti suure ohu allikaga ei ole alkoholijoobes operatiivsõiduki juht õigustatud käsitlema juhitavat sõidukit operatiivsõidukina ega lootma helisignaali või vilkuri toimele liiklusõnnetuse ärahoidmisel. Oluline on rõhutada ka seda, et kriminaalasja materjalidest (tl. 24 pöördel) nähtuvalt oli U. V. teadlik, et ta võib operatiivsõidul kõrvale kalduda valgusfoori nõudeist, kuid peab seejuures tagama liiklusohutuse. Tartu Linnakohtu 12.oktoobri 1995.a. otsusega jäeti tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras sest kehtiv kriminaalmenetluse seadus ei näe õigeksmõistmise korral ette kohtu sellist seisukohavõttu tsiviilhagi küsimuses. Vastavalt KrMK §-le 269 lg 3 tuleb õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel, sõltuvalt õigeksmõistmise alusest, jätta tsiviilhagi kas läbi vaatamata või rahuldamata. Tartu Linnakohtu 12.oktoobri 1995.a. otsusest võib järeldada, et õigeksmõistmise aluseks on kuriteokoosseisu puudumine, sest otsuses on sõnaselgelt välistatud A. S. süü. Sellel alusel õigeksmõistmisel oleks vastavalt KrMK §-le 269 lg.3 tulnud jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Tsiviilhagi läbivaatamata jätmine tähendab, et kohus ei võta mingit seisukohta tsiviilhagi põhjendatuse küsimuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et tsiviilhagi läbivaatamata jätmisel ei ole tsiviilhagejal AKKS §-s 5 lg.2 sätestatud apellatsiooniõigust: kuna kohus sel juhul kriminaalasja arutamisel ei käsitlenud üldse tsiviilhagi küsimust, ei saa esitada ka apellatsioonkaebust tsiviilhagi puudutavas osas. Samas oli käsitletaval juhul kannatanu pädev apellatsioonkaebuse esitamisel muuhulgas vaidlustama ka tsiviilhagi küsimust. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 39 lg.4, 63 p.2, 64 p. 2 ja 3, ning 65 lg.3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
16. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18.detsembri
17. a. otsus A. S. süüdimõistmises KrK § 204 lg.1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule.
18. Süüdimõistetu A. S. kaitsja vandeadvokaat U. L. kassatsioonkaebus rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub
19. veebruaril
20. aastal ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe