Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et varem kriminaalkorras karistatud A. K., viibides seitsmeaastase vabadusekaotusliku karistuse kandmisel Rummu vanglas,
2 järgi ja karistati vabadusekaotusega üks aasta ja kuus kuud, millele liideti ärakandmata karistus.
järgi loeti lõplikuks karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arutas
2 järgi. Ringkonnakohus nentis, et maakohus ei ole andnud hinnangut huligaansuse teisele obligatoorsele tunnusele - avaliku korra jämedale rikkumisele. Kohtukolleegium leidis, et A. K., pekstes kannatanuid vangla eluruumides, mitte aga avalikus kohas, ajal, mil eluruumis teisi isikuid ei viibinud - ei kujuta endast avaliku korra jämedat rikkumist. Selle tunnuse puudumine välistab A. K. käitumises kuritahtliku huligaansuse. Küll aga pani A. K. T. B. rusikatega ja jalgadega pekstes toime vägivallateo, s.o.
Kuna selle kuriteo aegumistähtaeg oli möödunud, siis kohtukolleegium vabastas A. K.i karistusest. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
järgi ning seejärel aegumistähtaja möödumisel karistusest vabastatud, kuigi karistust ei olnud talle mõistetud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles toetati kassatsioonprotesti, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nenditakse, et Harju Maakohtus on kontrollitud A. K. süüasjas kogutud tõendeid ja õigesti tuvastatud kohtualuse käitumises kannatanute J. K. ja T. B. rusikatega ja jalgadega huligaansel ajandil eriti jõhkralt peksmine, millega A. K. väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Samas aga leitakse, et eelpoolkirjeldatud tegevusega ei rikutud jämedalt avalikku korda ja A. K. mõisteti süüdistuses
Ringkonnakohus lähtus seisukohast, et vangla eluruumides peksmine ajal, mil seal ei viibi teisi isikuid, ei kujuta endast avaliku korra jämedat rikkumist. Kohtuotsuse põhistusest järeldub, et vangla eluruum ei ole avalik koht. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsuse motiividega selles osas ja leiab, et A. K. on oma tahtliku tegevusega jämedalt rikkunud avalikku korda. Kriminaalkolleegium osundab, et avaliku korra all tuleb mõista kas tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning võimaluse realiseerida nii oma õigusi, vabadusi kui ka kohustusi. Vanglaasutustes peetakse kinni vabadusekaotusega karistatud isikuid, kusjuures vabadusekaotuse eesmärgiks on isiku tegevusvabaduse piiramine ja järelevalve tema käitumise üle seaduses ettenähtud ulatuses ja tingimustel. Vanglaasutustes on kehtestatud kinnipidamise reziim ja sisekorraeeskirjad, mis annavad tunnistust kinnipeetavate vaheliste suhete reguleerimise erikorrast. Suhete reguleerimise erikord on vajalik kaitsmaks iga kinnipeetu õigust kanda karistust tema inimväärikust alandamata, samuti kaitsmaks teda muust ühiskonnast eraldatud kinnisel territooriumil teiste kinnipeetute õigusevastaste rünnete, sh ka huligaansuse eest. Vastavalt täitemenetluse seadustiku §-le 105 peab kinnipeetava eluruum vastama eluruumide jaoks kehtestatud ehitustehnilistele, sanitaar-ja hügieeninormidele ning tagama kinnipeetava tervise säilimise. Isiku üht põhiõigust- õigust eluruumi puutumatusele, kinnipeetaval vangla eluruumi suhtes ei ole. Seetõttu ei saa vangla eluruumi samastada tavamõistes isikliku eluruumiga. Vangla sisekorraeeskirjad kehtivad ka vangla eluruumides ja nende eeskirjade küüniline ignoreerimine, millega kaasneb huligaansel ajendil eriti jõhkralt kaaskinnipeetavate peksmine rusikatega ja jalgadega, kujutab endast avaliku korra jämedat rikkumist, millega väljendatakse ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Eelnevast tulenevalt leiab Riigikohus, et ringkonnakohus on A. K. õigeksmõistmisel valesti kohaldanud kriminaalseadust ja seetõttu kuulub otsus tühistamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada veel asjaolule, et ringkonnakohtu otsuses pole antud õiguslikku hinnangut kannatanu J. K. peksmisele A. K. poolt. Kassatsioonprotestis väidetakse ekslikult, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 1995.a. otsuses I.T. süüdistusasjas on kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaja kohta esitatud kaks vastandlikku seisukohta. Riigikohtu nimetatud otsuses on asutud seisukohale, et kriminaalvastutus ei saa tekkida enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, kuid kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvestatakse kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani. Järeldus, et kriminaalvastutus saab tekkida vaid süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, tuleneb üheselt "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi - kehtestamisega kriminaalseaduses tehtud muudatustest, samuti nendega paralleelselt kriminaalmenetluse seaduses tehtud muudatustest.
uues redaktsioonis ei sätestata enam eraldi kriminaalvastutusest ja karistusest vabastamist, vaid üksnes karistusest vabastamist.
uues redaktsioonis on kriminaalvastutusest vabastamine asendatud süüdimõistetu karistusest vabastamisega. Samuti on
uues redaktsioonis tühistatud §-d 51 ja 511 ning KrMK-s §-d 51, 52, 6, 7 ja 8. Nendest muudatustest nähtub seadusandja arusaam, et õigust saab mõista vaid kohus ja et alles siis, kui õigusemõistmise tulemina tehtav süüdimõistev kohtuotsus on seadusjõustunud, on süütuse presumptsioon antud isiku suhtes kummutatud ja tal tekib kriminaalvastutus - see on riikliku sunniga tagatav kohustus kanda karistust või muud kohtu poolt kohaldatud sunnivahendit või piirangut. Kui käsitada kriminaalvastutust ja kriminaalvastutusele võtmist identsete mõistetena, peaks
§-s 53 sätestatud kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaegade arvestamine lõppema süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. Vastavalt KrMK §-le 325 ja AKKS §-le 6 võib kohtuotsuse jõustumise tähtaeg samas asjas mitme kohtualuse puhul olla erinev ja sõltuda apellatsioonkaebuse või -protesti esitamisest, kaebetähtaja ennistamisest, samuti sellest, kas ringkonnakohus tühistab vaidlustatud kohtuotsuse või jätab selle muutmata. Seega võib kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaja arvestamine kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni tuua kaasa KrMK §-s 13 sätestatud kriminaalmenetluse põhiprintsiibi rikkumise: tagamata jääb isikute võrdõiguslikkus seaduse ja kohtu ees. Kriminaalvastutuse ja kriminaalvastutusele võtmise eristamise loogilise jätkuna saab kriminaalvastutusele võtmine olla käsitatav ajas kulgeva protsessina, mis algab süüdistatava kohtu alla andmisest. Seega on
§-s 53 sätestatud tähtaegade otstarve selles, et kui riigi õiguskaitseasutused ei jõua tähtaegselt selgitada kuriteo asjaolusid sel määral, et kohus saaks hakata lahendama kriminaalvastutuse küsimust, peab riik õigusrahu huvides edasisest kriminaalmenetlusest loobuma. Riigikohus nõustub kassaatori arvamusega selles, et karistusest vabastamisele peab eelnema karistuse mõistmine. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 2; 64 p. 3 ja 65 lg. 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.