ERIARVAMUS A. K. süüasjas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest A. K. süüasjas tuleneb, et kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvestatakse kuriteo toimepanemise päevast kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani. Järelikult lõpeb kriminaalvastutusest vabastava aegumise tähtaeg kohtu alla andmisega. Siit järeldub, et alates süüdistatava kohtu alla andmisest kuni süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseni või jõustumiseni ei kulge üldse mingit aegumistähtaega. Selline seisukoht on vastuolus KrK §-des
- lg 2 ja 52 sätestatuga, kus nähakse otseselt ette juhtumid, mil kriminaalvastutusest vabastav aegumine kulgeb edasi peale süüdistatava kohtu alla andmist. Seda järeldust kinnitab samuti KrMK § 166 lg 2, mille kohaselt lõpetatakse peatatud kriminaalasjas menetlus KrK §-s 53 ettenähtud tähtaegade möödumisel. Riigikohtu otsuses põhistatakse kuriteo aegumistähtaja mittesidumist süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega kaalutlustel, et sellega rikutakse KrMK §-s 13 sätestatud isikute võrdõiguslikkuse printsiipi õigusemõistmises - kohtuotsus ei jõustu kõigi suhtes üheaegselt. KrMK § 325 lg 5 kohaselt ei jõustu kohtuotsus tervikuna enne kohtuotsuse läbivaatamist teise astme kohtus, kuigi kriminaalasi kaevati edasi ainult ühe süüdimõistetu poolt. Minu arvates tähendab osundatud säte seda, et kriminaalasjas ei jõustu otsus ühegi süüdimõistetu suhtes enne kui kõigi süüdistatavate suhtes, kes apellatsioonkaebused esitasid, on ringkonnakohus teinud kas õigeks-või süüdimõistva otsuse või lõpetanud kriminaalasjas menetluse. Kui kasvõi ühegi süüdimõistetu suhtes tagastatakse kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis jätkub menetlus esimese astme kohtus ja kohtuotsus tervikuna ei jõustu. Kehtiva AKKS § 33 alusel saab ringkonnakohus otsuse tühistada ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule ainult siis, kui tuvastatakse kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Oluline kriminaalmenetluse seaduse rikkumine on ammendavalt loetletud AKKS §-s 39 lg
- Loetelus ei esine ühtegi alust, mis võimaldaksid ringkonnakohtul tühistada esimese astme kohtuotsuse olulise protsessinormi rikkumise pärast osaliselt. Seega Riigikohtu otsuses esitatud seisukoht, et ühes ja samas kriminaalasjas võib ühe süüdimõistetu suhtes jõustuda kohtuotsus varem kui teise suhtes, ja sellega on rikutud isikute võrdõiguslikkuse põhimõtet kriminaalmenetluses, ei tulene kehtivast menetlusseadusest. KrK § 53 seob aegumistähtaja lõppemise kriminaalvastutuse mõistega. Süüdistatava kohtu alla andmine on sätestatud KrMK §-s 185, mille esimeses lõikes sätestatakse, et küllaldaste aluste esinemisel kriminaalasja arutamiseks kohtuistungil teeb kohtunik määruse süüdistatava kohtu alla andmiseks, jättes ette otsustamata süüdistatava süüküsimuse. Kriminaalvastutusest või kriminaalvastutusele võtmise algusest siin rääkida ei saa, sest kriminaalõiguslik vastutus tähendab seda, et inimese süü on tuvastatud ja riik rakendab süüdlase suhtes teatud sunni- või mõjutusvahendeid. Otsus süü ja sellest tuleneva vastutuse kohta tehakse aga alles pärast kohtuliku asja arutamist, mitte aga kohtu alla andmisel. Sellest tulenevalt on õiguspärane, et kuriteo aegumistähtaeg lõpeb alles süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest, millest omakorda algab KrK §-s 54 sätestatud süüdimõistva kohtuotsuse täitmise aegumine. Riigikohtu otsuses käsitletud õigusrahu põhimõte tähendab minu arvates eelkõige seda, et kui riik ei ole KrK §-s 53 sätestatud tähtaegadel tuvastanud kuriteos inimese süü, aga seda saab vastavalt Põhiseaduse §-le 22 teha ainult jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega, siis pole seda hiljem enam võimalik teha. Kui aegumistähtajad on liialt lühikesed ja kohtud ei jõua kriminaalasju aegumistähtaja jooksul arutada ja süü küsimust lahendada, siis on riigi kohustatud seaduseandja ülesanne kas muuta kriminaalseadust või täitevvõimu ja kohtuvõimu kohustus korraldada Riigikohus aga ei tohiks õiguslike küsimuste lahendamisel lähtuda pragmaatilistest kaalutlustest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liige Lea Kalm