3-1-1-36-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 2.aprillil 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul k

§ 142lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi, jäeti sellest välja p 2.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber kassatsioonprotesti. Protestis taotletakse J. M. süüdistusasjas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.jaanuari 1996.a otsuse ja Harju Maakohtu 23.novembri 1995.a otsuse tühistamist KrK § 47 sätete põhjendamatu kohaldamise tõttu ning kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles ta toetas kassatsioonprotestis esitatud taotlust, t u v a s t a s: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et prokuröri kassatsioonprotestis esitatud taotlus on põhjendatud. Vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine on sätestatud KrK §-s

1. See paragrahv sisaldub kriminaalseaduse
2. peatükis Karistusest vabastamine. Sellest tulenevalt on ebaõige ringkonnakohtu otsuses pidada KrK § 47 järgi vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist karistuseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine KrK § 47 alusel on üldjuhul võimalik karistuse mõistmisel vähemohtliku kuriteo eest, kui seda tingivad kuriteo tehiolud, vastutust kergendavad asjaolud ja süüdlase isikuomadused. J. M. pani uue, teise astme kuriteo toime alkoholijoobes, enne karistuse kustumist. Tema mõjutamine varem toimepandud kuritegude eest karistuste kohaldamise teel ei ole andnud tulemusi. Nii mõisteti J. M. Jõgeva Maakohtu 16.juuli 1991.a otsusega süüdi ja teda karistati ENSV KrK § 139 lg 1 järgi üheaastase vabadusekaotusega kasvatusliku töö koloonias. Kohtuotsuse täitmine lükati üheks aastaks edasi. Harju Maakohtu 17.septembri 1993.a otsusega mõisteti J. M. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 pde 1, 2 ja 3, § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 1 järgi kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega kaks aastat ja kuus kuud. KrK § 41 kohaselt liideti sellele osaliselt Jõgeva Maakohtu 16.juuli 1991.a otsusega mõistetud karistus. Lõplikuks karistuseks mõisteti J. M.le kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu 3.märtsi 1994.a. otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus J. M. suhtes osaliselt ja talle mõisteti KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 1 järgi kuritegude kogumi eest karistuseks kaks aastat vabadusekaotust noorte vanglas. J. M. vabanes 27.jaanuaril 1995.a seoses karistuse ärakandmisega. Uue kuriteo pani ta toime 16.veebruaril 1995.a , s.o 20 päeva pärast vabanemist kinnipidamiskohast. Viidates Harju Maakohtu 23.novembri 1995.a otsusele, soostub ringkonnakohus maakohtu otsusega, milles peetakse J. M. vastutust kergendavaks asjaoluks KrK § 37 lg 1 p 8 järgi puhtsüdamlikku kahetsust. Puhtsüdamliku kahetsuse välistab J. M. käitumine kohtueelsel uurimisel, samuti maa- ja ringkonnakohtus. Nii on J. M. eitanud kannatanult T. J.-lt raha nõudmist (tl 15, 25, 140 p). Samuti on J. M. väitnud, et ta ei mäleta raha küsimist (tl 33). Maa- ja ringkonnakohtus kinnitas J. M. aga, et ta on küsinud T. J.-lt 500 krooni laenuks (tl 182 p, 183, 212 p). Ringkonnakohus leiab, põhjendades J. M. suhtes vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist, et karistuse eesmärk ei pea olema kannatuste tekitamine ja inimväärikuse alandamine. Karistus võib olla kergem, kui karistuse muud eesmärgid on sellega saavutatavad. Karistuse eesmärgi seostamine kannatuste tekitamise ja inimväärikuse alandamisega on väär. Ka vabadusekaotusliku karistuse kohaldamisel ei ole vastavalt KrK § 20 lg-le 3 karistuse eesmärk füüsiliste kannatuste tekitamine ja inimväärikuse alandamine. Eeltoodust järeldub, et J. M. vabastamine karistusest KrK § 47 sätteid kohaldades ei tulene tema isikuomadustest, toimepandud kuriteo laadist ja tehioludest, samuti vastutust kergendavate asjaolude esinemisest. Seetõttu puudub õiguslik alus J. M. vabastamiseks karistusest. See asjaolu ei välista karistuse mõistmisel tema suhtes KrK § 39 sätete kohaldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi niisugune arusaam KrK § 47 sätete erandlikust kohaldamisest on kooskõlas Riigikohtu
3. novembri 1995.a otsuses R. P. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi (RT III 1996, 3, 37) ning 5.detsembri 1995.a otsuses A. T. süüdistusasjas KrK § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi (RT III 1996, 6, 79) esitatud seisukohtadega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.jaanuari 1996.a otsuses nenditakse põhjendatult, et Harju Maakohtu 23.novembri 1995.a otsuse lõpposa järeldused ei tulene otsuse põhiosas esitatud tõendite analüüsist. Seetõttu pidas ringkonnakohus AKKS § 32 lg 1 p 6 kohaselt vajalikuks J. M. süüditunnistamisest KrK § 142 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi ning R. V. ja T. H. süüditunnistamisest KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi välja jätta kohtuotsuse täpsustamise korras p
4. Niisugune AKKS § 32 lg 1 p 6 käsitus on väär. Kuriteo kvalifikatsiooni muutmine tähendab kohtuotsuse sisulist muutmist ning seda ei ole õige teha kohtuotsuse täpsustamise korras. Tegu on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. Seetõttu tulnuks kohtualused KrK § 142 lg 2 p 2 järgi õigeks mõista. Juhindudes AKKS § 32 lg-st 2, § 39 lg-st 4, § 49 lg-st 3, § 63 p-dest 2 ja 3, § 64 p-dest 3 ja 4 ning § 65 lgst 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
5. Tühistada Harju Maakohtu
6. novembri 1995.a otsus J. M., R. V. ja T. H.i süüdimõistmises KrK § 142 lg 2 p 2 osas ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.jaanuari 1996.a. otsus maakohtu otsuses tehtud täpsustuse osas, millega jäeti J. M.

§ 142lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 ning R.

V. ja T. H.

§ 142lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi välja p 2. 2. Mõista J. M., R. V. ja T. H. Kr

K § 142 lg 2 p 2 järgi õigeks.

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18.jaanuari 1996.a otsus ja Harju Maakohtu 23.novembri 1995.a otsus J. M.-le KrK § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub 2.aprillil 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg