Obsah (7)

§ 40§ 41§ 139§ 142§ 141§140§ 39

3-1-1-37-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. aprillil 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistu

§-de 139 lg 2 p.1, 2, 3; 141 lg 2 p. 2, 4 ja 195 lg 2 järgi ja V. S. süüdistuses

§-de 139 lg 2 p.1,2,3 ja 142 lg 2 p. 2,3,4 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ida-Viru Maakohtu 5. oktoobri 1995.a. otsusega mõisteti J. T. süüdi

§-de 140 lg 2 p. 1,2; 195 lg 2 ja 139 lg 2 p.1,2 järgi.

§ 40

sätete kohaselt mõisteti kuritegude kogumi eest karistuseks 2 aastat vabadusekaotust.

§ 41alusel liideti mõistetud karistusele Kohtla-Järve Linnakohtu 14.

aprilli 1994.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega mõisteti V. S. süüdistuses

§-de 142 lg 2 p.2,3,4 ja

§ 139lg 2 p.

1,2,3 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu . Sama otsusega mõisteti süüdi Vassili Ma"kin

§ 139lg 2 p.

1 järgi ning teda karistati rahatrahviga 135 päevamäära ulatuses, kuid tema kohtuotsust vaidlustanud ei ole. J. T. tunnistati süüdi selles, et ta

1. mai 1994.a. õhtul joobnud olekus X. K. ja J. küla maja nr. C juures peksis huligaansel ajendil U. M.-i. Samuti tunnistati J. T. süüdi selles, et ta
2. juunil 1994.a. joobnud olekus X linnas Z tn. D ühiselamus nõudis A. K.-lt raha. Kannatanu keeldumisel lõi J. T. teda käega näkku ja jalaga vastu keha, mille tagajärjel A. K. kukkus ja kaotas teadvuse. J. T. võttis A. K. taskust rahakoti 64 krooni rahaga ning käelt kella. Peale seda J. T. A. K. juuresolekul võttis viimase toast nr. 988 magnetofoni ja 14 kassetti. Sama otsusega mõisteti J. T. ja V. S. süüdi selles, et nad ööl vastu
3. juulit 1994.a. varastasid X Z tn. D ühiselamutoast nr. 722 P. P.-lt 2000 krooni raha. J. T. ja V. S. mõisteti süüdi veel selles, et nad koos kaaskohtualuse V. M. ja kriminaalasjas kindlakstegemata isikuga
4. märtsi 1995.a. õhtul varastasid Ida-Virumaal A. küla loomalaudast neli vasikat. V. S. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 142lg 2 p.

2,3,4 järgi selles, et ta

1. juulil 1993.a. kella 21 ajal joobnud olekus eelneval kokkuleppel koos J. M.-i ja A. F.-ga baaris "A" asukohaga J., K. tn. M. nõudis baaris töötavalt A. M.-lt raha 2000 krooni, kusjuures J. M. ähvardas kannatanut püstoliga. Kuna A. M.-l ei olnud nõutud summat, võtsid V. S. ja J. M. baarist omavoliliselt 44 krooni eest alkohoolseid jooke. Sama päeva õhtul kella 23 ajal läksid V. S., J. M. ja A. F. eelnimetatud baari tagasi ning püstoliga ähvardades nõudsid A. M.-lt raha. A. M. andis neile 150 krooni. Seejärel
2. juulil 1993.a. V. S., J. M. ja A. F. joobnud olekus külastasid uuesti baari "A" ning nõudsid püstoliga ähvardades A. M.-lt raha ning võtsid baarist omavoliliselt alkohoolseid jooke 200 krooni väärtuses ja 8 krooni raha. Pärast seda tabati nad politseitöötajate poolt. Ida-Viru Maakohtu
3. oktoobri 1995.a. otsuse peale esitas Ida-Viru Prokuratuuri abiprokurör Helen Hiiemäe apellatsioonprotesti, milles ta palub tühistada Ida-Viru Maakohtu otsus V. S. ja J. T. suhtes ning teha uus otsus. Apellant ei nõustu V. S. õigeksmõistmisega

§-de 139 lg 2 p. 1,2,3 ja 142 lg 2 p.2,3,4 järgi, sest maakohtu istungil leidis tõendamist tema osavõtt varguse toimepanemisest ja väljapressimisest. Samas leiab abiprokurör, et kohus kvalifitseeris J. T.-le

§ 141

lg 2 p.2, 4 järgi esitatud süüdistuse ebaõigesti ümber

§140lg 2 p.1,2 järgi, sest kannatanu A.

K.-le tekitatud kehavigastused olid ohtlikud tema tervisele. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari 1996.a. otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
2. oktoobri 1995.a. otsus J. T. ja V. S. suhtes osaliselt. J. T. mõisteti süüdi

§ 141lg 2 p.2 järgi ning karistati 6 aasta vabadusekaotusega.

Vastavalt

§-le 40 loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat vabadusekaotust.

§ 41

alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat ja 1 kuu vabadusekaotust kinnises vanglas. V. S. tunnistati süüdi

§ 142lg 2 p.

2,3,4 järgi ning karistati 1 aasta vabadusekaotusega. Veel tunnistati V. S. süüdi

§ 139lg 2 p.

1,2,3 järgi ning karistati 6 kuu vabadusekaotusega. Vastavalt

§-le 40 loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta vabadusekaotust.

§ 41

alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 2 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus kvalifitseeris ebaõigesti ümber J. T. tegevuse

§-le 140 lg 2 p.1,3. Vägivald, mida rakendati kannatanu A. K. suhtes tema vara hõivamisel, oli viimase elule ning tervisele ohtlik ning sellest tulenevalt pani J. T. toime röövimise. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et vara hõivamisel kannatanule kerge terviserikkega või terviserikketa kehavigastuse tekitamine või vägivalla kasutamine, mis ei too kaasa terviseriket, kuid mis kasutamise momendil kujutas endast reaalset ohtu kannatanu elule ja tervisele, tuleb kvalifitseerida röövimisena. Kriminaalkolleegium ei nõustunud maakohtu otsusega V. S. õigeksmõistmises

§-de 142 lg 2 p. 2,3,4 ja 139 lg 2 p.1,2,3 järgi, sest kohtu järeldused selles osas ei ole põhjendatud ning ei vasta kriminaalasja materjalidele. Ringkonnakohtu

1. jaanuari 1996.a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused J. T. ja V. S. J. T. taotleb Viru Ringkonnakohtu
2. jaanuari 1996.a. otsuse tühistamist ning Ida-Viru Maakohtu
3. oktoobri 1995.a. otsuse jõusse jätmist. Ta vaidlustab

§ 140

lg 2 p.1,2,3 järgi süüksarvatud kuriteo ümberkvalifitseerimise

§ 141lg 2 p.2 järgi, sest tal puudus tahtlus kannatanut röövida.

Samas vaidlustab J. T. ringkonnakohtu järeldused selles osas, et tema poolt A. K.-le tekitatud kehavigastused olid ohtlikud viimase elule ning tervisele. Lisaks eeltoodule väidab J. T., et ringkonnakohus pole küllaldaselt motiveerinud tema karistuse raskendamist ning pole arvestanud karistuse mõistmisel ühegi kergendava asjaoluga. Süüdimõistetu V. S. taotleb kassatsioonkaebuses Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 1996.a. otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu istungil rikuti tema kaitseõigust ja süüdimõsitmine väljapressimises põhineb vaid oletustel ning tema süü ei ole leidnud tõendamist. Kassaator vaidlustab ka enda süüdimõstmise

§ 139

lg 2 p.1,2,3 järgi, kuna ringkonnakohus on arvestanud ainult eeluurimise materjale ning kaaskohtualuste ütlusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, mille kohaselt kassatsioonkaebused ei kuulu rahuldamisele l e i d i s: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 1996.a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu muutmisele. Kassatsioonkaebustes ei ole J. T. ja V. S. esitanud selliseid argumente, mida ei oleks ringkonnakohtu otsuses motiveeritult kummutatud ja seetõttu ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks korrata ringkonnakohtu otsuses sisalduvaid põhjendusi. Põhjendamatu on J. T. kaebus ka selles osas, et ringkonnakohus on motiveerimatult raskendanud talle maakohtu poolt mõistetud karistust ja ei ole arvestanud vastutust kergendavate asjaoludega. Kvalifitseerides A. K. suhtes toimepandud kuriteo ümber

§ 141lg 2 p.

2 järgi, karistas ringkonnakohus J. T.-d selle kuriteo eest 6-aastase vabadusekaotusega, mis on sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäär. Erandlikke tehiolusid, mis oleksid võimaldanud

§ 39

alusel sanktsioonis ettenähtust kergema karistuse mõistmist, kohus ei tuvastanud. Süüdimõistetu V. S. kaitseõigust ringkonnakohtus rikutud ei ole. Vastavalt KrMK §-le 38 on kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest kohustuslik alaealiste kriminaalasjades kuni nende täisealiseks saamiseni. KrMK § 39 kohaselt on kohtualusel õigus loobuda kaitsjast kriminaalmenetluse igas staadiumis kui ta on täisealine. Ringkonnakohtu istungil oli V. S. täisealine ja

1. jaanuaril 1996.a. tal oli õigus loobuda kaitsjast, kuigi ühe kuriteo toimepanemise ajal oli V. S. veel alaealine. Nagu nähtub Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari 1996.a. istungi protokollist, loobus V. S. kaitsjast, vandeadvokaat Irina Zurinast, kes viibis kohtuistungil. Seaduslikke takistusi I. Zurinal V. S.-i kaitsmiseks ei olnud. AKKS § 64 kohaselt on kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise üheks aluseks kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. AKKS § 39 lg 3 p. 4 alusel on kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks kriminaalasja arutamine kaitsja osavõtuta, kui tema osavõtt on seaduse järgi kohustuslik. Käesolevas kriminaalasjas ei ole rikutud ülaltoodud menetlusnorme. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma otsuse resolutiivosas ekslikult on jätnud märkimata, millises osas ta tühistas maakohtu otsuse J. T. ja V. S. süüdistusasjas. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa täpsustada. Juhindudes AKKS §-dest 63 p.1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari 1996.a. otsus J. T. ja V. S. süüdistusasjas jätta muutmata. Teha täpsustus ringkonnakohtu otsuse resolutiivosas ja formuleerida selle esimene lõik järgnevalt "Tühistada Ida-Viru Maakohtu
5. oktoobri 1995.a. otsus J. T. süüdimõistmises ja karistamises

§ 140lg 2 p.

1,2,3 järgi ning V. S. õigeksmõistmises

§-de 142 lg 2 p.2,3,4 ja 139 lg 2 p. 1,2,3 järgi."

1. J. T. ja V. S.i kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
2. aprillil 1996.a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher