3-1-1-42-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. aprillil 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul ko

§ 143lg 3 p 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee, süüdimõistetu J. K. P.-i kaitsja vandeadvokaat Siiri Schneider ja J. R. J. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi. Tallinna Linnakohtu 15. detsembri 1995. a otsusega mõisteti P. M. K. ja J. R. J. süüdi

§ 143

lg 3 p 1 järgi ja mõlemat karistati 4-aastase vabadusekaotusega tingimisi

§ 47alusel 3-aastase katseajaga.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi J. K. P..

§-de 143 lg 3 p 1 ja 15 lg 2 järgi ning karistati 3 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega tingimisi

§ 47alusel 3-aastase katseajaga.

Kõigilt süüdimõistetutelt mõisteti välja solidaarselt 3 352 182 krooni H. kasuks. Kohtualused mõisteti süüdi selles, et nad moodustasid koos kohtuliku uurimise käigus tuvastamata isikutega 1995.a kevadel kuritegeliku grupi võltsitud maksekorralduste abil H.-st 6 005 167 krooni väljapetmiseks. Selleks avas J. K. P.

1. mail 1995.a talle kuulunud AS T. nimel H.-s arve nr A., P. M. K. avas samal päeval talle kuulunud AS K. nimel H.-s arve nr B. ja J. R. J. avas samal päeval talle kuulunud AS Ku. nimel H.-s arve nr C.
2. juunil 1995.a kella 13.30 paiku kanti võltsitud maksekorralduste nr X alusel AS S. arvelt nr X eeltoodud süüdimõistetutele kuuluvate aktsiaseltside arvetele üle 6 005 166,95 krooni. Need võltsitud maksekorraldused tõi H. R. kontorisse Tallinnas, S. tn X kindlakstegemata isik, kes esines S. Õ. finantsdirektori A. T.-na. Samal päeval, s.o
3. juunil 1995.a kella 15 paiku võttis J. R. J. eelneva kokkuleppe alusel H. L. C tänava kontorist AS K. nimel sularahas välja sinna võltsitud maksekorralduste alusel kantud 2 300 000 krooni. Samal ajal võttis P. M. K. eelneva kokkuleppe alusel AS K. nimel H. Ke. kontorist X tn X välja sularahas sinna võltsitud maksekorralduste alusel kantud 1 500 000 krooni. J. K. P. pidi eelneva kokkuleppe kohaselt samal ajal välja võtma AS T. nimel H. L. kontorist sinna võltsitud maksekorralduste alusel kantud 2 200 000 krooni, mis aga ei õnnestunud, kuna summa oli varem broneerimata ja kassas sellist summat sularaha ei olnud. Tallinna Linnakohtu
4. detsembri 1995.a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused P. M. K.-i kaitsja vandeadvokaat Raivo Bergson, J. K. P.-i kaitsja S. Schneider ja apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri abiprokurör Hinge Brand. Kaitsjad taotlesid linnakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist kuriteokoosseisu puudumise tõttu nende kaitsealuste tegudes. Apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja J. K. P. süüditunnistamist

§ 143

lg 3 p 1 järgi ning kõigi kolme süüdimõistetu karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 1996.a otsusega tühistati linnakohtu otsus J. K. P. süüditunnistamises ja karistamises

§-de 143 lg 3 p 1 ja 15 lg 2 järgi ning P. M. K.-le mõistetud karistuse osas. J. K. P. tunnistati süüdi

§ 143lg 3 p 1 järgi ja karistati 4-aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas.

P. M. K. karistati 4-aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. J. R. J. suhtes jäeti karistus muutmata ja ta vabastati kohtusaalis vahi alt. Seega prokuröri apellatsioonprotest rahuldati osliselt ja kaitsjate apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Kriminaalasja arutanud kohtukolleegiumi koosseisust jäi üks kohtunik eriarvamusele, leides, et ka J. R. J. tulnuks karistada reaalse vabadusekaotusega. Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused J. K. P. ja tema kaitsja S. Schneider ning P. M. K. ja tema kaitsja R. Bergson. Kassatsioonprotesti on esitanud Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. J. K. P. ja P. M. K. vaidlustavad ringkonnakohtu otsust neile mõistetud karistuste osas ja leiavad, et linnakohus on õigesti rakendanud

§ 47sätteid, s.o vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist.

J. K. P. ja P. M. K. kaitsjad taotlevad jätkuvalt oma kaitsealuste õigeksmõistmist nende tegudes kuriteo koosseisu puudumise tõttu ja kohtuotuse tühistamist tsiviilhagi osas. Kaitsjad leiavad, et J. K. P. ja P. M. K. süü kelmuse toimepanemises ei ole tõendatud, süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda oletustele ning kõik kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuste kasuks. Veel väidetakse kassatsioonkaebustes, et ringkonnakohus on J. K. P. suhtes rikkunud AKKS § 20 lg 1 sätteid ja väljunud apellatsioonprotesti piiridest, sest seal ei taotletud pikema vabadusekaotuse mõistmist kui seda tegi linnakohus. Väidetavalt rikkus ringkonnakohus veel AKKS § 9 sätteid sellega, et võttis süüdimõistetutelt võimaluse esitada apellatsioonprotesti peale kirjalikke vastuväiteid. Ringkonnakohus oleks pidanud J. K. P. vabastama vahi alt esimesel võimalusel juba enne kohtuistungit, sest linnakohus ei vabastanud ebaseaduslikult teda kohtusaalist 15. detsembril 1995. a Veel olevat rikutud AKKS § 29 lg 4 sätteid sellega, et otsuses puuduvad motiivid, millega kohus lükkas tagasi kohtualuste ütlused selle kohta, et nad ei teadnud , et raha tuleb nende aktsiaseltside arvetele pettuse teel. Kasstasioonprotestis taotletakse nii linnakohtu, kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist J. R. J.-le

§ 47sätete kohaldamise osas.

Protesti kohaselt on Ringkonnakohus jätnud põhjendamatult kõrvale asjaolud, millega J. R. J. karistamisel tulnuks arvestada ja mida kohus arvestas kaaskohtualustele karistuste mõistmisel ning tõstnud esile asjaolud, mis sisuliselt puuduvad. Süüdimõistetu J. K. P. kaitsja toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Süüdimõistetu J. R. J. kaitsja taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist. Prokurör taotles kassatsioonprotesti rahuldamist ja kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, l e i d i s: Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on igakülgselt põhistanud P. M. K., J. K. P. ja J. R. J. süüditunnistamist suure varalise kahju põhjustanud kelmuse toimepanemises ja andnud sellele kuriteole õige juriidilise hinnangu. Siinjuures kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et J. K. P. poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida lõpuleviidud kelmusena, mitte kuriteokatsena. Kassatsioonkaebustes ei ole esitatud uusi argumente, mida ei oleks kohtutes motiveeritult kummutatud. Kassatsioonkaebused kuriteo tõendatuse osas ei kuulu rahuldamisele. Riigikohus ei nõustu

§ 47sätete kohaldamisega J.

R. J. suhtes, sest karistusest vabastamine on põhjendamatu ega ole kooskõlas karistuse mõiste, eesmärkide ja karistuse mõistmise üldaluste ja kuriteost osavõtu astmega..

§ 20

kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises ning on ühtlasi mõjutusvahendiks nii temale, kui ka teistele isikutele, hoidumaks niisuguste tegude toimepanemisest edaspidi.

5. peatükk, kuhu kuulub § 47, käsitleb karistusest vabastamist ja selle kohaldamine on üldjuhul võimalik vähese raskusastmega kuritegude eest karistuse mõistmisel ning arvestades seejuures süüdlase isikut. Seda seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma varasemates otsustes korduvalt väljendanud.

§ 143lg.

3 p 1 sanktsioon näeb ette üksnes vabadusekaotuse kolmest kuni kaheksa aastani, mistõttu see kuritegu vastavalt

§-le 72 lg 3 kuulub teise astme kuritegude hulka. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist vähese raskusastmega kuriteoga ka seetõttu, et pettuse teel saadu väärtus ületab enam kui 84 kordselt summa, millest piisanuks kuriteo kvalifitseerimiseks

§ 143lg 3 p 1 järgi.

Sealjuures on pangale tagastatud vaid tühine summa. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, oli kuritegeliku grupi liikmete tegevus omavahel täpselt planeeritud ja ajastatud. J. R. J. osa selle kuriteo ettevalmistamisel ja läbiviimisel ei erinenud millegi poolest kaaskohtualuste omast ja ei olnud väiksema raskusastmega kui teiste poolt toimepandu. Teistele kohtualustele karistuse mõistmisel on ringkonnakohus arvestanud ka asjaoluga, et H.-le tekitatud suur varaline kahju on hüvitamata, kuid J. R. J. puhul on jäetud see tähelepanuta. Vabadusekaotuse tingimusliku mittekohaldamise mõte seisneb selles, et süüdimõistetu suhtes ei pöörata mõistetud vabadusekaotust täitmisele, kui ta ei pane katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale kohtu poolt pandud kohustusi. Järelikult eeldab selline karistusest vabastamine riigipoolset kontrolli süüdimõistetu edaspidise käitumise ja tegevuse üle. Vabastades karistusest mõne teise riigi kodaniku, kes ei ela Eesti Vabariigi territooriumil ega allu kriminaalkoodeksi toimele, jätab kohus selle isiku sisuliselt karistamata, sest mõistetud karistust ei saa täitmisele pöörata ega liita karistusele, mis mõisteti uue kuriteo toimepanemise eest. Nõustuda ei saa kassatsioonkaebustes toodud väitega, et ringkonnakohus on J. K. P.-le karistuse mõistmisel väljunud apellatsioonprotesti piiridest. Ringkonnakohus vaatas kriminaalasja läbi lisaks apellatsioonkaebustele ka prokuröri apellatsioonprotesti alusel, milles totleti linnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise (vale kvalifikatsioon) ja kohtu poolt mõistetud karistuste mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isikutele. AKKS § 32 lg 3 p 1 sätete kohaselt oli ringkonnakohtul õigus tunnistada kohtualune süüdi raskemas kuriteos (lõpuleviidud kuriteos), kui seda tegi esimese astme kohus ja mõista talle raskem karistus. Ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud, miks linnakohtu poolt P. M. K.-le ja J. K. P.-le mõistetud karistused ei vasta kuriteo raskusele, kohtualuste isikutele ega toimepandu laadile ning mõistnud neile uued karistused

§ 143lg 3 p 1 sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäära lähedale.

Õige ei ole J. K. P. kaitsja väide selle kohta, et ringkonnakohus võttis tema kaitsealuselt võimaluse esitada apellatsioonprotesti kohta kirjalikke vastuväiteid. Asja materjalidest nähtub, et

1. jaanuaril 1996.a on kõik kolm kohtualust saanud kätte prokuröri apellatsioonprotesti soomekeelse tõlke ja alles
2. veebruaril 1996.a arutas ringkonnakohus prokuröri eriprotesti Tallinna Linnakohtu
3. jaanuari 1996.a määruse peale, millega jäeti apellatsioonprotest käiguta.
4. veebruari 1996.a määrusega tühistas ringkonnakohus linnakohtu määruse apellatsioonprotesti käiguta jätmise kohta. Seega oli kohtualustel võimalus esitada apellatsioonprotesti kohta kirjalikke vastuväiteid, kuid nad ei kasutanud seda õigust. Nagu nähtub ringkonnakohtu
5. veebruari 1996.a istungi protokollist, ei soovinud kohtualused ega nende kaitsjad täiendavat aega vastuväidete esitamiseks apellatsioonprotestile ja nõustusid kriminaalasja arutamisega apellatsiooniastmes. Juhindudes AKKS §-dest 63 p 2, 64 p 4 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
6. Tühistada Tallinna Linnakohtu
7. detsembri 1995.a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari 1996.a otsus J. R. J. süüdistusasjas karistuse mõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.
9. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. veebruari 1996.a otsus muutmata.
11. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada, P. M. K.-i ja tema kaitsja ning J. K. P. ja tema kaitsja kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
12. aprillil 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg