Obsah (7)

§ 140§ 203§ 40§ 43§ 47§ 139§ 21

3-1-1-43-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. aprillil 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul koht

§ 140lg 2 p 1,2 ja A.

B. süüdistuses

§ 140lg 2 p 1,2,3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ida-Viru Maakohtu 5. detsembri 1995.a otsusega mõisteti J. K. süüdi

§ 140lg 1 järgi ning teda karistati üheaastase vabadusekaotusega.

Sama otsusega mõisteti süüdi A. B.

§ 203lg 1 järgi ning teda karistati arestiga 3 kuud.

Vastavalt

§ 40lg 2 arvati mõistetud karistuse hulka täelikult Ida-Viru Maakohtu 7.

novembri 1995.a otsusega mõistetud karistus 3 kuud vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõisteti A. B.-le

§ 43alusel 6 kuud vabadusekaotust.

Mõlema kohtualuse suhtes kohaldati

§ 47

sätteid ning määrati, et karistust ei pöörata täitmisele kui nad ühe aasta kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest neid karistatakse vabadusekaotusega. J. K. tunnistati süüdi selles, et ta 8. septembril 1995.a kella 17.30 paiku J., V. tänavas tõmbas J. Š.-i käest koti koos selles olnud asjadega 951 krooniväärtuses. Peale J. K. poolt toimepandud avalikku vargust jaotasid J. K. ja A. B. varastatud asjad omavahel. A. B. tunnistati süüdi teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamises. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Helen Hiiemäe apellatsioonprotesti, milles palus maakohtu otsuse tühistada, sest kohus kvalifitseeris kohtualuste poolt toimepandud kuriteod ebaõigesti ning mõistetud karistused ei vasta toimepandud kuriteo raskusele. Prokurör leidis, et kuna eeluurimisel on leidnud tõendamist A. B. ja J. K. eelnev kokkulepe, tuleb nende poolt toimepandud kuritegu kvalifitseerida vastavalt

§-de 140 lg 2 p 2,3 ja 140 lg 2 p 2 järgi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari 1996.a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
2. detsembri 1995.a otsus osaliselt, apellatsioonprotest jäeti rahuldamata. A. B.-le mõisteti

§ 203lg 1 järgi karistuseks rahatrahv viiekümne päevapalga ulatuses, s.o 750 krooni.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud kriminaalasja faktilised asjaolud ning andnud kohtualuste tegevusele õige juriidilise hinnangu, kuid A. B.-le karistuse mõistmisel on ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti A. B. süüdi Ida-Viru Maakohtu 7. novembri 1995.a otsusega

§ 139

lg 2 p 1,3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 3 kuud tingimisi üheaastase katseajaga.

1. detsembril 1995.a mõisteti A. B. süüdi
2. septembril 1995.a toimepandud kuriteo eest. Kuriteo toimepanemise ajal
3. septembril 1995.a ei olnud A. B. veel tingimisi karistatud ega talle katseaega määratud. Kriminaalkolleegium osundas, et maakohtu viide

§-le40 lg 2 ei ole asjakohane.

§ 40lg 3 reguleerib karituse arvestamist mitme kuriteo toimepanemise eest, kuid A.

B. oli Ida-Viru Maakohtu 7. novembri 1995.a otsusega

§ 47kohaselt karistusest vabastatud ning sellest tulenevalt ei saa seda karistust liita Ida

Viru Maakohtu 5. detsembri 1995.a otsusega mõistetud karistusele. Samas leidis ringkonnakohus, et maakohus on karistuse mõistmisel põhjendamatult kohaldanud kohtualuste suhtes

§ 47sätteid.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari 1996.a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele, sest selles puuduvad motiivid prokuröri apellatsioonprotesti rahuldamata jätmise kohta. Vastavalt AKKS §-le 39 lg 3 p 7 on kohtuotsuses motiivide puudumine menetlusseaduse oluline rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. J. Naaber leiab oma kassatsioonprotestis, et Ida-Viru Maakohtu
2. novembri 1995.a otsusega ei vabastatud A. B. karistuse kandmisest, vaid talle mõisteti vabadusekaotus tingimisi. Järelikult oli maakohus õigustatud mõistma A. B.-le lõpliku karistuse

§ 43lg 3 alusel, kuigi maakohus viitab ekslikult sama paragrahvi lõikele 2.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära prokuröri seletuse, milles toetati kassatsioonprotesti l e i d i s: Viru Ringkonnakohus on otsuse tegemisel kasutanud AKKS § 29 lg-s 5 sätestatud võimalust mitte korrata oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi ning seetõttu ei ole tegemist kohtuotsuse motiivide puudumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et AKKS § 29 lg 5 sätestatud võimaluse kasutamisel tuleb selgelt ja arusaadavalt märkida, et ringkonnakohus, leides esimese astme kohtu otsuse olevat seadusliku, põhjendatud ning küllaldaselt motiveeritud ja nõustudes juba toodud motiividega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Viru Ringkonnakohtu otsuses on üksnes märgitud, et esimese astme kohus on õigesti tuvastanud kriminaalasja faktilised asjaolud ja andnud kohtualuste tegevusele õige juriidilise hinnangu. Vaatamata mõningasele ebatäpsusele kohtuotsuse formuleeringus, ei saa aga väita, et tegemist oleks kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise kassatsiooni korras. Ei saa nõustuda kassaatori väitega, et Ida-Viru Maakohus oli õigustatud (isegi kohustatud) liitma A. B.-le mõistetud karistused ja mõistma lõpliku karistuse

§ 40lg 3 sätete alusel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, nõustudes sellega, et Viru Ringkonnakohus tühistas põhjendatult maakohtu otsuse A. B.-le mõistetud karistuse osas, peab vajalikuks täiendavalt motiveerida talle mõistetud karistuse liitmise lubamatust.

§ 21

lg 1 sätestab karistuste liigid, nende hulgas vabadusekaotuse, kuid iseseisvaks karistuse liigiks ei ole tingimisi

§ 47

alusel süüdimõistmine.

§ 47käsitleb tingimuslikult karistusest vabastamist.

Jättes mõistetud vabadusekaotuse

§ 47

alusel tingimuslikult kohaldamata, määrab kohus, et karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu poolt määratud katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega. Kui süüdimõistetu paneb katseaja kestel toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, liidab kohus eelmise otsuse järgi kandmata karistuse uue otsusega mõistetud karistusega, juhindudes

§ 43sätetest.

Eeltoodust järeldub, et varasema otsusega mõistetud karistust saab liita üksnes siis, kui uus kuritegu on pandud toime peale esimese kuriteo eest karistuse mõistmist, s.o kohtu poolt määratud katseaja kestel. Kui ilmneb, et tingimisi

§ 47

alusel süüdimõistetu on enne kohtuotsuse tegemist toime pannud veel teise kuriteo, mis koos varem toimepanduga moodustab kuritegude konkurentsi (nn hiljem tuvastatud konkurents), pole võimalik mõista lõplikku karistust

§ 40lg 3 alusel.

Tingimisi mõistetud karistust ei saa liita ega lugeda kaetuks reaalselt ärakandmisele kuuluva karistusega, sest vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine ei ole iseseisev karistusliik ja karistuste liitmisel puudub üks liidetav. Viimases kohtuotsuses tuleb aga ära näidata, millised karistused tuleb süüdimõistetul ära kanda juhul, kui varasemat kohtuotsust ei tühistata ja ei menetleta kuritegusid koos üldises korras. Kuna Viru Ringkonnakohus

1. veebruari 1996.a otsuses ei ole midagi öelnud maakohtu
2. novembri 1995.a otsusega mõistetud karistuse edasise toimimise kohta, tuleb ringkonnakohtu otsus mõistetud ja ärakandmisele kuuluva karistuse osas tühistada ja ära märkida mõlemate otsuste järgi mõistetud karistuste kandmine. Juhindudes AKKS §-dest 63 p 3, 64 p 3 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
3. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari 1996.a otsus J. K. ja A. B. süüdistusasjas

§ 140lg 1 ja 203 lg 1 järgi A.

B.-le mõistetud ärakandmisele kuuluva karistuse osas.

1. Lugeda A. B.-le ärakandmisele kuuluvaks Ida-Viru Maakohtu
2. novembri 1995.a otsusega mõistetud 3 kuud vabadusekaotust tingimisi üheaastase katseajaga alates
3. novembrist 1995.a ja Ida-Viru Maakohtu
4. detsembri 1995.a otsusega mõistetud rahatrahv viiekümne päevapalga ulatuses, s.o. 750 krooni, kusjuures karistused kuuluvad ärakandmisele iseseisvalt.
5. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
6. Prokuröri kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
7. aprillil 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe