3-1-1-45-96

3-1-1-45-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja T. S. süüdistuses KrK § 184 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanu A. P. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. T. S. anti esialgselt kohtu alla süüdistatuna KrK § 113 järgi selles, et tema
2. aprillil 1995.a. kella 14.30 paiku lõi X linnas T. ja U. tänava ristmiku lähedal kõnniteel omavahelise sõneluse käigus tahtlikult rusikaga näkku A. P.-le, tekitades kannatanule terviserikkega kerge kehavigastuse. Kohtuliku arutamise käigus Viljandi Maakohtus pidas prokurör vajalikuks esitada kohtualusele A. S.-le uus süüdistus KrK § 1842 järgi selles, et kohtualune eelpool toodud ajal ja kohas lõi tahtlikult kehavigastuse tekitamise eesmärgil rusikaga näkku teenistuskohustusi täitvale, end politseiametnikuna tutvustanud Viljandi Poltseiprefektuuri välipolitsei konstaabel A. P.-le, tekitades kannatanule terviserikkega kerge kehavigastuse. Viljandi Maakohtu
3. detsembri 1995.a. otsusega tunnistati A. S. süüdi KrK § 113 järgi ning talle mõisteti karistuseks kolm kuud aresti. Kannatanu A. P. tsiviilhagi 6000.- krooni jäeti lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Maakohus leidis, et eeluurimisel on A. S. poolt toimepandud kuritegu õigesti kvalifitseeritud ning prokuröri poolt kohtuistungil süüdistuse muutmine KrK § 1842 järgi ei leidnud usaldusväärselt tõendamist. Viljandi Maakohtu
4. detsembri 1995.a. otsuse peale esitasid kannatanu esindaja Indrek Pauk"tys apellatsioonkaebuse ning Viljandi prokuröri abi Kadri Päeva apellatsioonprotesti. Kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Endel Tomson esitas apellatsioonkaebuse ja -protesti kohta seletuskirja. Kannatanu esindaja I. Pauk"tys leidis, et täielikult on tõendatud T. S.-i poolt vägivalla tarvitamine temale teadvalt politseiametniku suhtes seoses viimase teenistusalase tegevusega. Viljandi prokuröri abi K. Päeva leidis oma protestis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning A. S. tuleb süüdi tunnistada vägivalla tarvitamise eest temale teadvalt poltseiametniku suhtes, kohaldades vabadusekaotuslikku karistust. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud seisukohaga, et A. P. ja T. S. vahel tekkinud konflikti põhjustasid isiklikud suhted. K. Päeva arvates on leidnud kannatanu ütlustega tõendamist asjaolu, et kannatanu A. P. puhul oli tegemist politseiametnikuga, kes täitis oma teenistuskohustusi. Kohtualuse T. S. kaitsja vandeadvokaat E. Tomsoni seletuskirjas leitakse, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari 1996.a. otsusega tühistati Viljandi Maakohtu
6. detsembri 1995.a otsus T. S. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 113 järgi. T. S. tunnistati süüdi KrK § 184 lg 2 järgi ning teda karistati 3-kuulise arestiga. Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga, kuid leidis, et nimetatud analüüsi põhjal on kohus tulnud järeldustele, mis ei vasta faktilistele asjaoludele. Kuivõrd kriminaalasjas ei ole leidnud usaldusväärselt tõendamist asjaolu, et A. P., tõkestades korrarikkumist, oleks end esitlenud politseitöötajana, siis tuleb teda vaadelda isikuna, kes osales õigusvastase teo tõkestamisel. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari 1996.a. otsuse peale esitas kassatsioonprotesti kannatanu A. P. A. P. ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga KrK § 184 lg 2 järgi ning mõistetud karistusega, pidades seda liiga leebeks. Kassaator leiab, et eeluurimise käigus on leidnud aset mitmed uurijapoolsed KrMK sätete rikkumised. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kannatanu, kes palus oma kassatsioonkaebuse rahuldada ning prokuröri, kes palus kassatsioonkaebuse osaliselt rahuldada, tühistada Tartu Ringkonnakohtu
8. veebruari 1996.a. otsus karistuse leebuse motiivil ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus, leidis: Tartu Ringkonnakohus on vastavuses KrMK § 50 sätetele kõik kriminaalasjas tähtsust omavad asjaolud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt läbi vaadanud. Kohus on tõendeid kriminaalmenetluse nõuete kohaselt analüüsinud ning tulnud põhjendatult järeldusele, et kriminaalasja arutamisel ei ole suudetud kõrvaldada kahtlust selles, kas T. S. teadis kannatanut rünnates, et tegemist oli politseitöötajaga. Ringkonnakohus on süütuse presumptsiooni põhimõtet järgides õigesti tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused kohtualuse kasuks ning sellest lähtuvalt andnud T. S. käitumisele õige kriminaalõigusliku kvalifikatsiooni. Samal ajal on ringkonnakohus ebaõigesti käsitanud AKKS §-s 29 lg 5 sätestatut ning nõustudes Viljandi Maakohtu poolt mõistetud karistusega, jätnud karistuse mõistmise oma kohtuotsuses motiveerimata. Viljandi Maakohus mõistis T. S.-i süüdi kolmanda astme kuriteo toimepanemises, mille sanktsioonis ei ole vabadusekaotuslikku karistust ette nähtud, ringkonnakohus aga leidis, et kuritegu tuleb kvalifitseerida KrK § 184 lg 2 järgi, s.o. teise astme kuriteona, mille raskus on oluliselt suurem. Sellise lahendi korral pidi ringkonnakohus juhinduma KrK § 36 sätetest ning mõistma karistuse Kriminaalkoodeksi eriosa selle paragrahvi piires, mis näeb ette vastutuse toimepandud kuriteo eest, arvestades toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Ülaltoodust nähtub, et T. S.le karistuse mõistmisel ei ole ringkonnakohus arvestanud toimepandud kuriteo raskust ja laadi, aga samuti asjaolu, et T. S.-i näol on tegemist isikuga, kes pani tahtliku kuriteo toime katseajal. Seega ei ole küsimust - milline karistus tuleb kohtualusele mõista - sisuliselt otsustatud,vaid on piirdutud viitega Viljandi Maakohtu otsuses sisalduvatele motiividele, mis aga eeltoodud põhjustel ei ole asjaomased. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 4 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
9. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. veebruari 1996.a. otsus T. S.-le mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
11. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kassatsioonkautsjon kassaatorile tagastada. Kohtuotsus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe