3-1-1-51-96

3-1-1-51-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. mail 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. F. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1,2 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Tallinna Linnakohtu
2. detsembri 1995.a otsusega tunnistati A. F. süüdi KrK § 139 lg 2 p 1,2 ja 3 järgi selles, et ta isikute grupis eelneval kokkuleppel välisuste lõhkumise teel tungis Tallinnas kannatanute I. T., S. K. ja I. I. korteritesse ja varastas
3. novembril 1994.a vara 8950 krooni,
4. jaanuaril 1995.a 10013 krooni ja
5. jaanuaril 1995.a 18220 krooni väärtuses. Teda karistati selle tegevuse eest vabadusekaotusega kuueks kuuks. KrK § 41 kohaselt liideti osaliselt Tallinna Linnakohtu
6. novembri 1993.a otsusega KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 ja 3 järgi talle mõistetud kaks aastat vabadusekaotust ja 1000 krooni rahatrahvi ning lõplikuks karistuseks mõisteti kaks aastat ja kaks kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas ja 1000 krooni rahatrahvi. A. F. võeti kohtusaalist vahi alla ja tema karistuse kandmise alguseks loeti
7. detsember 1995.a. Süüdimõistetu A. F. vaidlustas oma apellatsioonkaebuses lõpliku karistuse põhjusel, et kohus ei arvestanud tal kantud karistuse hulka varem eeluurimise ajal vahi alla viibitud aega - 1 aastat ja 3 kuud ning 22 päeva. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis oma
8. veebruari 1996.a otsusega Tallinna Linnakohtu
9. detsembri 1995.a otsuse A. F. suhtes muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et kantud karistuse mittearvestamise viga on tehtud lõpliku karistuse formuleerimisel Tallinna Linnakohtu
10. novembri 1993.a jõustunud otsuses ja seetõttu oli kohus õigustatud seda otsust käsitlema § 41 alusel karistusi liites, kuna pole õiguslikku alust teha muudatusi või parandusi jõustunud kohtuotsusesse. Viidatud arvestusvea parandamist ei pidanud apellatsioonikohus oma pädevusse kuuluvaks. Oma kassatsioonkaebuses taotleb A. F. jätkuvalt eelvangistusaja arvamist tema poolt kantud karistuse hulka. Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber taotleb Tallinna Linnakohtu
11. detsembri 1995.a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
12. veebruari 1996.a otsuse tühistamist A. F.-i süüdistusasjas lõpliku karistuse mõistmise osas, selles osas uue otsuse tegemist, kus lõplik karistus piirduks 1 aasta 2 kuu vabadusekaotusega poolkinnises vanglas ja 1000 krooni rahatrahviga. Protesti kohaselt tulnuks kohtutel arvestada, et A. F. on eeluurimise ajal viibinud vahi all
13. novembrist 1991.a kuni
14. märtsini 1993.a ja Tallinna Linnakohtu
15. märtsi 1993.a otsuses on märgitud, et kantud karistuse hulka tuleb lugeda vahi all viibitud aeg. Kuna A. F. pani katseajal
16. aprillil 1993.a toime uue kuriteo, mille eest Tallinna Linnakohus karistas teda KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 ja 3 järgi 1000 kroonise rahatrahviga, liitis kohus õigesti eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistuse ja luges lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust tingimisi katseajaga kaks aastat ja rahatrahvi 1000 krooni. Seejuures aga jättis Tallinna Linnakohus ekslikult märkimata A. F.-i kantud karistusaja. Prokurör ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et Tallinna Ringkonnakohus ei saanud karistuse liitmisel KrK § 41 alusel korrigeerida Tallinna Linnakohtu
17. detsembri 1995.a otsust nendes raamides, mis sisalduvad nimetatud sättes eneses. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles paluti protest rahuldada, tuvastas: Kassatsioonkaebuses ja - protestis esitatud vastuväited kohtuotsustes A. F.-i lõpliku karistuse piiritlemise suhtes on põhjendatud ja riigiprokuröri asetäitja kassatsioonprotestis õigesti argumenteeritud. KrK § 41 alusel lõpliku karistuse mõistmise puhul liidetakse uues asjas mõistetud karistusele osaliselt või täielikult eelmise otsusega mõistetud kandmata karistus. A. F.-i kandmata karistuseks oli aga
18. novembri 1993.a kohtuotsuse järgi kaheksa kuud ja kaheksa päeva vabadusekaotust ning 1000 krooni rahatrahvi ja seda olenemata sellest, et Tallinna Linnakohtu
19. novembri 1993.a otsuses oli jäetud märkimata, kui palju mõistetud kaheaastasest tingimisi karistusest vahi all viibimise näol kantud oli. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oli oma otsuses ekslikul arvamusel, nagu kujutaks kandmata karistusosa väljatoomine Tallinna Linnakohtu
20. novembri 1993.a otsusest muudatuste või paranduste tegemist jõustunud kohtuotsusesse. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium võinuks parandada linnakohtu otsuses sisalduva ebatäpsuse ning arvestada lõpliku karistuse mõistmisel A. F.-le üksnes linnakohtu
21. novembri 1993.a otsusega mõistetud kandmata karistust, kuid ei teinud seda. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et A. F.-le KrK § 41 alusel mõistetud vabadusekaotust tuleb lühendada eeluurimisel vahi all viibitud aja piires. Juhindudes AKKS § 63 p 3, § 64 p 4 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
22. Tühistada Tallinna Linnakohtu
23. detsembri 1995.a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. veebruari 1996.a otsus A. F. süüdistusasjas talle KrK § 41 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas.
25. Mõista A. F.-le lõplikuks karistuseks üks aasta ja kaks kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas ning 1000 krooni rahtrahvi. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. Kassatsioonkaebus ja kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub
26. mail 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep