3-1-1-52-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 14. mail 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil tõ

§ 144järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetute kaitsjad vandeadvokaadid Tatjana Masalina ja Vladimir Rogulski ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. E. Nikolajev ja I. Petrov anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 101 p 2,5,

§ 144järgi selles, et nad 24.

septembril 1992.a kella 4.00 ajal, olles alkoholijoobes ning tegutsedes eelneval kokkuleppel, koos A. Petuhoviga, kelle suhtes materjalid on kriminaalasjast eraldatud, X kohvikus "M", kasutades ajendina ära konflikti, mis neil oli tekkinud A. M. ja H. R., hakkasid huligaansel ajendil jalgadega ja rusikatega lööma S. M. ja H. R. pähe ja keha piirkonda ning jätkasid kannatanute palvetest hoolimata nende peksmist. Peksmise tagajärjel tekitati S. M. eluohtlikud vigastused, mille tagajärjel kannatanu kohapeal suri. H. R. tekitati peksmisega rasked kehavigastused. Kasutades ära kannatanute abitut seisundit panid E. Nikolajev, I. Petrov ja A. Petuhov H. R. ja M. viimasele kuuluvasse autosse XXX xxxx eesmärgiga kannatanud erilise julmusega tappa. Kohtualused valasid auto, milles olid kannatanud bensiiniga üle ja süütasid põlema. Kui H. R. püüdis põlevast autost välja ronida, haarasid E. Nikolajev ja I. Petrov kannatanul jalgadest ja kätest kinni ning lükkasid ta põlevale autokapotile, kus R. R. suri leekide toimest saadud šoki tagajärjel. Peale selle anti E. Nikolajev ja I. Petrov kohtu alla selle eest, et nad

1. septembril 1992.a kella 6.00 ajal, olles alkoholijoobes, X kohviku "M" juures panid tahtlikult põlema. M. auto XXX xxxx tekitades omanikule kahju 50 000 krooni ning kahjustades autot 4276 krooni väärtuses. Veel süüdistati E. Nikolajevit selles, et ta
2. septembril 1992.a, olles alkoholijoobes, eelpool nimetatud kohvikus "M" hõivas avalikult A. G. vara, tekitades viimasele kahju 420 krooni. Narva Linnakohtu
3. oktoobri 1995.a otsusega kvalifitseeriti E. Nikolajevi kuriteod ümber ning E. Nikolajev mõisteti süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja karistati 8-aastase vabadusekaotusega. Veel tunnistati E. Nikolajev süüdi KrK § 140 lg 1 järgi ja karistati 1 - aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 8 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 101 p 2,5,

§ 144mõisteti E. Nikolajev õigeks. Sama otsusega mõisteti I. Petrov süüdistuses Kr

K § 101 p 2,5,

§ 144järgi tõendamatuse tõttu õigeks.

E. Nikolajev oma apellatsioonkaebuses vaidlustas Narva Linnakohtu

1. oktoobri 1995.a otsuse kvalifikatsiooni osas, kinnitades, et tal puudus tahtlus tekitada Muradovile üliraskeid kehavigastusi ning toime panna avalikku vargust. Kohtualuse E. Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat T. Masalina palus oma apellatsioonkaebuses linnakohtu otsus tühistada ning E. Nikolajev KrK § 107 lg 2 p 1 ja § 140 lg 1 järgi õigeks mõista. Narva Prokuratuuri abiprokuröri Marina Zagoretsi apellatsioonprotestis vaidlustati linnakohtu otsust kuritegude kvalifikatsiooni, I. Petrovi õigeksmõistmise ja E. Nikolajevile karistuse kandmise koha määramise osas. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari 1996.a otsusega tühistati Narva Linnakohtu
3. oktoobri 1995.a otsus. E. Nikolajev ja I. Petrov tunnistati süüdi KrK § 101 p 5, 7 järgi ja karistati 12 aastase vabadusekaotusega. E. Nikolajev ja I. Petrov tunnistati süüdi KrK § 144 järgi ja karistati 3 - aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 40 lg 1 loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti mõlemile 12 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium arvestas süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tunnistajate M. T., T. A., A. M. ning kohtualuse E. Nikolajevi kahtlustatavana antud ütlusi. Samuti arvestas ringkonnakohus otsuse tegemisel asjas kogutud kaudseid tõendeid - tunnistajate I. P., T. V. ja Z. H. ütlusi. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et I. Petrov ja E. Nikolajev tegutsesid ühtse tahtlusega tappa H. R. ja M. ning nõustus prokuröriga, et tapmine pandi toime eriti julmal ning piinaval viisil. Samuti leidis ringkonnakohus, et on leidnud tõendamist mõlema kohtualuse süü KrK § 144 järgi, kuna nende kuritegeliku käitumise tagajärjel hävitati M. kuulunud sõiduauto XXX xxxx maksumusega 50 000 krooni. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari 1996.a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused E. Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat T. Masalina ja I. Petrovi kaitsja vandeadvokaat V. Rogulski. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, sest kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning kohtu järeldused ei vasta kriminaalasja faktilistele asjaoludele. T. Masalina leiab, et ringkonnakohus hindas ebaobjektiivselt E. Nikolajevi kahtlustatavana antud ütlusi kuritegude toimepanemise asjaolude kohta. Samas leiab kassaator, et ringkonnakohtu otsuses loetletud tunnistajate ütluste analüüs kinnitab võimatust kindlaks teha asjaolusid, kes tekitas M. surmavad kehavigastused ja kes süütas auto, mille tagajärjel hukkus H. R. Kaitsja leiab, et tunnistajate A. M., T. A. ja M. T. poolt antud ütlused on, vastupidiselt kohtuotsuses väidetule vastuolulised ning nende ütluste alusel tehtud süüdimõistev otsus ei ole põhjendatud. V. Rogulski leiab, et Narva Linnakohtu õigeksmõistev kohtuotsus I. Petrovi suhtes oli õiglane. Kassaator palub ringkonnakohtu otsus tühistada ning mõista I. Petrov õigeks. V. Rogulski leiab, et ringkonnakohtu otsus põhineb ainult oletustel ning on lahendamata küsimus, kes on süüdi M. ja H. R. surmas. Samuti ei ole välja selgitatud auto süttimise põhjus ja pole tõendatud I. Petrovi osavõtt auto süütamisest ning puuduvad kindlad andmed selle kohta, kas sündmuskohalt leitud laibad olid õigesti identifitseeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud kaitsjate seletused, milles nad toetasid kassatsioonkaebusi ja prokuröri arvamuse - jätta kassatsioonkaebused rahuldamata, tuvastas: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on seaduslik ja ei kuulu tühistamisele. Kassatsioonkaebustes korratakse sisuliselt apellatsioonimenetluses toodud väiteid E. Nikolajevi ja I. Petrovi süü puudumise kohta ja ei esitata mingeid sisuliselt uusi õiguslikke argumente. Ringkonnakohus on neid väiteid kontrollinud, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis vastavalt KrMK § 50 sätetele ning igakülgselt põhistanud kohtualuste süüditunnistamist M. ja H. R. tapmises, M. kuulunud vara (sõiduauto) tahtlikus hävitamises ja andnud sellele kuriteole õige juriidilise hinnangu. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajlikuks veel kord rõhutada, et KrMK § 50 lg 2 mõtte kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus peab hindama kogumis ka süüdistatava ütlusi kriminaalmenetluse erinevates faasides, s.t. nii kohtueelses menetluses süüdistatavana kui ka kohtumenetluses kohtualusena antud ütlusi. Sealjuures süüdistatava ütlus ei ole millegi poolest halvem teistest tõendiliikidest ning kuulub kontrollimisele ja hindamisele võrdselt koos kõigi kriminaalasjas leiduvate tõenditega. See kehtib juhul, kui on täidetud kohtueelses menetluses antud ütluste avaldmise tingimused ja need ütlused kohtuistungil avaldatakse. Tulenevalt eeltoodust on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium võtnud põhjendatult otsuse tegemisel arvesse E. Nikolajevi
5. novembri 1992.a ülekuulamisel antud ütlused, kus ta on võtnud õigeks kannatanute peksmise rusikate ja jalgadega kohvikus "M" koos I. Petroviga, pärastise kannatanute tassimise sõiduautosse XXX ja kui üks kannatanutest põlema süüdatud autost välja ronis, panid kohtualused ta põlevale autokapotile. Selle ülekuulamise juures viibis kaitsjana vandeadvokaat, mis välistab E. Nikolajevi mõjutamise uurija poolt. Ringkonnakohus on õigesti hinnanud E. Nikolajevi poolt kohtuistungitel antud ütlusi kriitiliselt ja lugenud tõesteks tema kohtueelsel menetlusel antud need ütlused, mis on kooskõlas teiste asjas leiduvate tõenditega - tunnistajate T. A., M. T. ja A. M. ütlustega. Kohtualuse ütlused, mis on paljasõnalised ja vastuolus teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, ei ole kohtule siduvaks. Kriminaalmenetluse põhimõte, et kõik kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks, kuulub kohaldamisele üksnes selliste kahtluste puhul, mida ei õnnestunud kriminaalmenetluses kõrvaldada. Kohtuotsuse kohaselt ei ole apellatsioonikohtul tekkinud kahtlust selles, et E. Nikolajev ja I. Petrov panid toime M. ja H. R. tapmise ning hävitasid M. kuulunud sõiduauto süütamise teel. Põhjendatud ei ole kaitsjate väited, et puuduvad kindlad andmed sündmuskohalt leitud laipade nõuetekohase identifitseerimise kohta. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et tunnistajate T. A., M. T. ja A. M. ning kohtualuse E. Nikolajevi ütlustega on tuvastatud kannatanute asukohad autos ja auto süttimise asjaolud. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud antud kriminaalasja läbivaatamisel kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist või kriminaalmenetlusseaduse olulist rikkumist Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
6. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari 1996.a otsus Eduard Nikolajevi ja Igor Petrovi süüdistusasjas muutmata.
8. Kaitsjate kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
9. mail 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher