3-1-1-53-96

3-1-1-53-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja E. M. jt. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1,2,3; § 140 lg 2 p 1,2,3 ja § 197 lg 2 p 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. M. mõisteti Harju Maakohtu
2. detsembri 1995.a otsusega süüdi KrK §-de 139 lg 2 p 1,2,3; 140 lg 2 p 1,2,3 ja 197 lg 2 p 2 järgi ning vastavalt KrK §-le 40 lg 1 mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 2 aasat 9 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari 1996.a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata täpsustusega, et E. M. karistuse kandmise kohaks määrata poolkinnine vangla. Kriminaalkolleegium leidis, et E. M., olles ennem kohtulikult karistatud Riia Vidzeme rajooni Rahvakohtu
4. detsembri 1991.a otsusega, ei allu sellega seoses Kriminaalkoodeksi toimele KrK § 5 mõttes ning sellest tulenevalt tuleb teda vaadelda varem kohtulikult karistamata isikuna. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari 1996.a otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber kassatsiooniprotesti, milles ta palub ringkonnakohtu otsuse E. M. mõistetud karistuse kandmise koha osas tühistada ning saata see selles osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kassator leiab, et E. M. karistuse kandmise koha muutmine on vastuolus KrK §-ga 23 lg
6. ning tema puhul on tegemist isikuga, kes on varem kandnud vabadusekaotuslikku karistust. Väidetavalt ei ole KrK § 23 lg 7 sisu kohaselt seatud tingimuseks, et varasem vabadusekaotuslik karistus peab olema kantud Eestis. Veel leiab kassaator, et ringkonnakohtu otsuses tehtud viide KrK §-le 5 on oma sisult ebatäpne, sest E. M. pani arutusel olnud kuriteod toime Eestis, mitte väljaspool seda. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes palus protest rahuldada, leidis: Kriminaalkoodeks sätestab kriminaalvastutuse tegude eest, mis on toime pandud Eesti Vabariigi territooriumil. Sellele asjaolule viitavad üheselt nii KrK § 4 kui ka KrK § 5, mis sätestab ainsa erandi ülaltoodud põhimõttest. Seega saavad isiku kriminaalõigusliku kohtlemise ainsaks aluseks olla need faktilised asjaolud, mis on tuvastatud tema käitumise kohta Eesti Vabariigis ning ei kusagil mujal. Neist üldsätetest lähtudes tuleb hinnata kõiki Kriminaalkoodeksi üld- ja eriosa norme, s.h. ka KrK § 23 lg 7 sätteid. Seega võib isiku varasem karistatus mõnes muus riigis olla küll tema isiksust iseloomustavaks materjaliks, kuid ei saa mõjustada selle isiku poolt Eesti Vabariigis toimepandud tegude õiguslikku kvalifikatsiooni ega ka teisi kriminaalõigusliku kohtlemise parameetreid. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p. 1 ja § 65 lg 3, kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari 1996.a. otsus E. M. suhtes jätta muutmata, kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
8. mail 1996.a. ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher