3-1-1-54-96

3-1-1-54-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja E. R. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Tallinna Linnakohtu
3. novembri
4. a otsusega tunnistati E. R. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati kaheaastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 41 lg-le 1 liideti mõistetud karistusele osaliselt Tallinna Linnakohtu
5. septembri
6. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistusaja alguseks loeti kinnipidamise kuupäev -
7. jaanuar
8. a. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsusega jäeti linnakohtu otsus E. R. suhtes sisuliselt muutmata, kuid, tuginedes AKKS § 32 lg 1 p-le 6 tehti otsusesse täpsustusi. Nimelt leidis kriminaalkolleegium, et E. R. poolt ärakandmisele kuuluva karistusaja määramisel tuleb arvesse võtta eelmise kriminaalasjaga seoses vahi all viibitud ajavahemik
11. jaanuarist kuni
12. septembrini
13. a - see on 7 kuud ja 5 päeva. Seega oli Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvates E. R. poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks üks aasta kümme kuud ja viisteist päeva vabadusekaotust, kusjuures karistuse kandmise algusajaks loeti
14. jaanuar
15. a. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. veebruari
17. a otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber kassatsioonprotesti, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist E. R. poolt kandmisele kuuluva karistusaja kindlaksmääramise osas. Kassaator peab E. R. poolt kandmisele kuuluva karistusaja lühendamist ringkonnakohtu otsusega põhjendamatuks. Kassaator rõhutab, et vastavalt KrK §-le 41 tuleb juhtudel, mil süüdimõistetu pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist paneb toime uue kuriteo, liita eelmise otsuse järgi kandmata karistus kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega. Kassaatori sõnade kohaselt karistati E. R. esimese kohtuotsusega kaheaastase vabadusekaotusega tingimisi kaheaastase katseajaga, kusjuures sellest karistusest oli tal kantud vahi all viibimise näol seitse kuud ja viis päeva. Seega oli kassaatori arvates E. R.selle kohtuotsuse järgi kandmata karistus ühe aasta nelja kuu ja kahekümne viie päeva ulatuses ning selles ulatuses oligi Tallinna Linnakohus
18. novembri
19. a otsuse tegemisel õigustatud karistust liitma. Kassaatori arvates on Riigikohtu kriminaalkolleegium
20. detsembri
21. a otsuses I. K. süüdistusasjas ekslikult asunud seisukohale, et kui KrK § 41 alusel lõpliku karistuse mõistmisel pole kohtuotsuses otseselt märgitud, kas kohus on arvestanud esimese kriminaalasjaga seoses vahi all viibitud aega, tuleb see lõplikust karistusest maha arvata. Järelduse ekslikkus on kassaatori arvates selles, et "saab liita vaid kandmata karistust ning kandmata karistusaja kindlaksmääramisel ei saa mingil juhul jätta vahi all oldud aega arvestamata, sest vastasel juhul ei oleks tegemist mitte kandmata karistusega, vaid hoopis mõistetud karistusega. Kui aga I astme kohus eksibki ning arvestab liitmisel kandmata karistuse asemel mõistetud karistust, väljendub see lõplikus karistusmääras ning seda viga saab II astme kohtus parandada." Kassaator on samuti seisukohal, et kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium on käsitletavaga analoogilise õigusliku probleemi lahendamisel
22. detsembri
23. a otsuses I. K. süüdistusasjas oma seisukoha väljendanud kolmeliikmelises koosseisus, tuleks nüüd kriminaalasja läbi vaadata kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt. Täiendavalt osundab kassaator aritmeetilisele veale Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. veebruari
25. a otsuses ja rõhutab, et lugedes E. R. poolt kantud karistuseks seitse kuud ja viis päeva, peaks kandmisele kuuluvaks karistuseks olema üks aasta kümme kuud ja kakskümmend viis päeva, mitte aga üks aasta kümme kuud ja viisteist päeva. Kohtuistungil tunnistas kassaator, et tal puudus õiguslik alus taotleda kassatsioonprotestis kriminaalasja läbivaatamist kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt. Muid kassatsioonprotestis sisalduvaid taotlusi toetas kassaator ka kohtuistungil esitatud seletuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud prokuröri seletust, l e i d i s: Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium toimis
26. veebruari
27. a otsuse tegemisel E. R. poolt ärakandmisele kuuluva karistusaja määramisel seaduslikult ja põhjendatult, kui võttis arvesse eelmise kriminaalasjaga seoses E. R. poolt vahi all viibitud ajavahemiku vastavalt KrK §-le 45, sest Tallinna Linnakohtu
28. septembri
29. a otsusest ei nähtu, milline oleks olnud E. R. mõistetud lõplik karistus pärast tema poolt vahi all viibitud aja mahaarvamist. Kassaatori seisukoht, et kuna vastavalt KrK §-le 41 saab liita vaid kandmata karistust, siis ei saavat kohus kandmata karistusaja kindlaksmääramisel mingil juhul jätta vahi all oldud aega arvestamata, on eksitav. Kohtualune, kellele on mõistetud vabadusekaotuslik karistus, ei ole kohustatud eeldama, et on arvestatud ka vahi all viibitud aega, kui kohtuotsusest ei nähtu otseselt KrK § 45 nõuete täitmist. Käsitletavast kassaatori seisukohast tuleneks loogiliselt ka selline järeldus, et isiku poolt kohtueelses menetluses vahi all oldud aeg kujutab endast kantud karistust.Vastavalt KrK §-le 45 arvestab kohus eelvangistusaja karistuse tähtaja hulka. Kriminaalseaduse nimetatud sättest ja ka mõttest tulenevalt ei saa lugeda õiguslikult korrektseks väidet, et süüdimõistetul on mõistetud vabadusekaotuslikust karistusest teatud aeg kantud vahi all viibimise näol. Käsitletaval juhul ei ole tegemist vaid sõnademänguga, sest teoreetiliselt ei ole kuidagi võimalik põhjendada seda, et isik kannab karistust juba enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Tulenevalt eeltoodust ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks ega võimalikuks muuta Riigikohtu
30. detsembri 1995.a otsuses I. K. süüdistusasjas väljendatud põhimõttelist seisukohta, et KrK §s 45 ja KrMK § 275 lg 1 p-s 3 sätestatud nõuded peavad olema kohtu poolt täidetud kõigil karistuse mõistmise juhtudel, sealhulgas ka siis, kui kohus pärast karistuse mõistmist vabastab kohtualuse tingimuslikult karistusest. Seega juhtudel, mil kohus vabastab tingimuslikult karistusest kohtualuse, kes oli kohtueelses menetluses viibinud vahi all, peab kohtuotsusest üksteisele järgnevalt nähtuma kõigepealt mõistetud karistus vastavalt KrK §-dele 40 ja 41, seejärel eelvangistusaja mahaarvamine mõistetud karistusest vastavalt KrK §-le 45, siis lõplik kandmisele kuuluv karistus ning alles seejärel karistusest vabastamine näiteks vastavalt KrK §-le
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et KrK § 45 nõude täitmine ei ole kohtuotsuses obligatoorne põhjusel, et eksitus väljenduvat alati lõplikus karistusmääras ja seda viga saab II astme kohtus parandada. Arusaamatu on kassaatori soov orienteerida kohtupraktika kohtuvea parandamise võimalikkusele alles teises kohtuastmes, kui kriminaalseaduses sätestatut järgides oleks käsitletav viga välditav. Nõustuda tuleb kassaatoriga selles, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
32. veeb-ruari
33. a otsuses on aritmeetiline viga: lugedes vastavalt KrK §-le 45 E. R. poolt vahi all viibitud seitse kuud ja viis päeva karistuse kandmise tähtaja hulka, oleks ringkonnakohus pidanud tema poolt kandmisele kuuluva vabadusekaotuse tähtajaks määrama üks aasta kümme kuud ja kakskümmend viis päeva. Kirjeldatud aritmeetilise vea parandamine väljuks Riigikohtu volituste piirest ja seetõttu tuleks viga parandada Tallinna Ringkonnakohtul KrMK §-s 336 sätestatud korras. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
34. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
35. veebruari
36. a otsus E. R.süüditunnistamises ja karistamises KrK § 195 lg 2 järgi.
37. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
38. mail 1996.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe