3-1-1-59-96

3-1-1-59-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja T. I. süüdistuses KrK §-de 141 lg 2 p 1, 2,3; 176 järgi ja G. S. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1,2,3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. T. I., G. S. ja R. L. anti kohtu alla süüdistatuna röövimises KrK § 141 lg 2 p 1,2,3 järgi selles, et nad eelneval omavahelisel kokkuleppel
2. novembril 1994.a tungisid võõra vara hõivamise eesmärgil X maakonna, X vallas R. ja R. K. kuuluvasse X elamusse. G. S. peksis R. K. rusikate ning õhupüssiga ja lööginuiaga pähe ja kehasse. T. I. tulistas R. K. õhupüssist jalga. Mõlemad kohtualused nõudsid kannatanult raha. G. S. ähvardas kannatanut noaga. R. L. ja T. I. otsisid elamu läbi ning hõivasid R. ja R. K. raha 300 krooni ning muid esemeid, tekitades kannatanutele kahju 1500 krooni. Valga Maakohtu
3. septembri 1995.a otsusega kvalifitseeriti kohtualustele esitatud süüdistus ümber ja nad mõisteti süüdi väljapressimises KrK § 142 lg 2 p 2,3,4 järgi. T. I. mõisteti selle kuriteo eest karistuseks 2 aastat vabadusekaotust. Veel tunnistati T. I. süüdi KrK § 176 lg 1 järgi ning karistati 6-kuulise vabadusekaotusega. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti kuritegude kogumi eest karistuseks 2 aastat ja 2 kuud vabaduseakaotust. KrK § 41 kohaselt mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. G. S. mõistei süüdi KrK § 142 lg 2 p 2,3,4 järgi ning karistati 2-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. R. L. mõisteti KrK § 142 lg 2 p. 2,3 ja 4 järgi karistuseks 9 kuud ja 13 päeva vabadusekaotust ja seoses vahi all viibimisega loeti karistus kantuks ja ta vabastati vahi alt kohtusaalis. Valga Maakohtu
4. septembri 1995.a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused T. I. ja G. S. ning apellatsioonprotesti Valga prokurör Küllike Taits. T. I. taotles talle süüksarvatud väljapressimise ümberkvalifitseerimist omavoliks ning seoses sellega karistuse vähendamist. G. S. taotles maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistuse ümberkvalifitseerimist, kuna väidetavalt puudus tal tahtlus kannatanuid röövida ja omandada võõrast vara. Esitatud apellatsioonprotesti põhjendas prokurör sellega, et kohtualustel oli
5. novembril 1994.a elamusse sisenemise eesmärgiks võõra vara hõivamine, mille nad viisid ka täide ning seega tuleb nimetatud kuritegu kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p 1,2,3 järgi. Prokurör leidis, et karistuste mõistmisel ei ole maakohus piisavalt arvestanud kohtualuste isikuid. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. märtsi 1996.a otsusega tühistati osaliselt Valga Maakohtu
7. septembri 1995.a otsus. T. I. mõisteti süüdi KrK § 141 lg 2 p 1,2,3 järgi ja teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel loeti Valga Maakohtu
8. septembri 1995.a otsusega talle KrK § 176 lg 1 järgi mõistetud karistus 6 kuud vabadusekaotust kaetuks raskema karistusega ning lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat vabadusekaotust. Vastavalt KrK §-le 41 mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 1 kuu vabadusekaotust kinnises vanglas. G. S. ja R. L. mõisteti süüdi KrK § 141 lg 2 p 1,2,3 järgi ja neid karistati 6 aastase vabadusekaotusega, kusjuurs R. L. vabastati mõistetud karistusest tingimisi KrK § 47 alusel 3 aastase katseajaga. Kriminaalkolleegium leidis, et T. I., G. S. ja R. L. tegevust K. elukohas tuleb vaadelda jätkuva kuriteona ning kannatanu R. K. suhtes tarvitatud vägivald oli vahendiks kannatanute vara hõivamisel. G. S. poolt noa kasutamisega ähvardamine lõi reaalse ohu R. K. elule ja tervisele. Ringkonnakohus leidis, et pole alust kahelda K. ütluste usaldusväärsuses, kuna ta on nii eeluurimisel kui ka kohtus andnud sarnaseid ütlusi. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. märtsi 1996.a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu T. I., G. S. ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Martin Traat. T. I. ja G. S. ning viimase kaitsja paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Süüdimõistetud ei nõustu enda süüdimõistmisega KrK § 141 lg 2 p 1,2,3 järgi ning taotlevad selles osas õigeksmõistmist, sest nende süüdimõistmisel on kohus tuginenud kannatanute valeütlustele. M. Traat taotleb G. S. kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 113 järgi ning sellest tulenevalt kergema karistuse mõistmist. M. Traat väidab, et ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et G. S. tegutses tahtlusega röövida võõrast vara ning samuti puudus tal soov omastada kannatanutele kuuluvat vara või varalist õigust väljapressimise teel. Kaitsja juhib tähelepanu faktile, et G. S. palus R. K. vabandust füüsilise vägivalla kasutamise pärast, mida kinnitas ka kannatanu ringkonnakohtus. G. S. süütust nii röövimises kui ka väljapressimises tõendavad faktid, et ta viibis kogu sündmustiku ajal vaid köögis ning majast lahkudes ei võtnud ta kaasa kannatanutele kuuluvaid esemeid. Kaitsja on seisukohal, et vastavalt kriminaalõiguses kehtivale põhimõttele ei saa isik kanda grupist osavõtjana vastutust teiste grupi liikmete tegevuse eest, mille suhtes eelnev kokkulepe puudus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, tuvastas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on seaduslik ja ei kuulu tühistamisele. Ringkonnakohtu otsuses on vastavalt AKKS § 29 lg-s 4 toodud nõuetele esitatud tõendid, millele ringkonnakohus oma järeldused on rajanud ning motiivid, millega kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud. Ringkonnakohus on õigesti hinnanud kohtualuste poolt antud ütlusi kriitiliselt ja lugenud tõesteks kohtueelsel menetlusel ja kohtuistungitel antud need ütlused, mis on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega - kannatanute R. ja R. K. ütlustega, kohtualuste paljasõnalisi ja teiste tõenditega vastuolus olevate ütlustega aga ei arvestanud kohtuotsuse tegemisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega, et kohtualused panid kannatanute elukohas toime röövimise, mitte väljapressimise. Põhiline erinevus röövimisel ja väljapressimisel kasutatava vägivalla vahel seisneb selles, et röövimisel on vägivald või sellega ähvardamine asja ülemineku vahend, väljapressimise korral on vägivald või sellega ähvardamine aga kannatanu sundimise vahend. Praktiliselt tähendab see, et kui vägivalla kasutamisega üheaegselt hõivatakse kannatanu vara, on tegemist röövimisega, kui aga vara üleminek on vägivallast ajaliselt lahutatud, on tegemist väljapressimisega. Nende kuritegude piiritlemisel on veel oluline, kas vara võeti kannatanult ära (röövimine) või sunniti teda oma vara üle andma (väljapressimine). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanute elukohta sõitsid kohtualused eesmärgiga saada viina või raha selle muretsemiseks. Kõigil kuriteost osavõtjail oli seega ühtne kavatsus ja eesmärk. Kui viina ega raha ei saadud, hakkas G. S. peksma R. K. rusikate ja õhupüssi päraga ning ähvardas lüüa noaga, kusjuures T. I. laskis kannatanu pihta õhupüssist. Keegi kohtualustest ei teinud midagi alanud ründe katkestamiseks või tõkestamiseks, nende eneste jätkuv tegevus kajastas toimepandu soosimist. Ajal, mil G. S. peksis kannatanut, otsisid teised kohtualused läbi elutoad ja hõivasid 300 krooni raha. Tegemist oli vaikival kokkuleppel ühise tegutsemisena kuriteo toimepanemisega. Selline kokkulepe ei pea olema alati eelnev nagu väidab kaitsja kassatsioonkaebuses, vaid võib olla ka mitte - eelnev, s.t. ühine tegutsemine ja käitumise vaikiv kooskõlastamine toimub kuriteo käigus. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märgib õigesti, et kohtualuste tegevus oli suunatud vara saamisele ja vägivald oli vahendiks vara hõivamisel ning see vägivald lõi reaalse ohu kannatanu elule ja tervisele. Kriminaalasja arutamisel ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt tooks kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Juhindudes AKKS § 63 p 1 ja 65 lg 3, Riigikohtukriminaalkolleegium otsustas:
10. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. märtsi 1996.a otsus T. I. ja G. S. süüdistusasjas jätta muutmata.
12. T. I., G. S. ja tema kaitsja M. Traadi kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
13. mail 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg