3-1-1-61-96

3-1-1-61-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja G. D. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualuse kaitsjad vandeadvokaadid Üllar Talviste ja Monika Mägi ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega mõisteti G. D. süüdi KrK § 141 1 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati 4-aastase vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 sätete kohaldamisega 2 aastase katseajaga. G. D. tunnistati süüdi selles, et tema, olles TK likvideerimiskomisjoni liige ja laenude analüüsi töögrupi juht ning omades volitusi tegutseda I. P.
5. jaanuaril
6. a vormistatud laenu nr. F-125 tagasisaamiseks TK, kuritarvitades oma ametiseisundit, riisus ajavahemikus
7. juunist kuni
8. detsembrini
9. a Tartu TK kuuluvat raha suures ulatuses. G. D. sõlmis
10. juunil
11. a TK likvideerimiskomisjoni nimel I. P. kokkuleppe protokolli, mille kohaselt viimane kohustus tagastama TK laenu F-125 kogu ulatuses hiljemalt
12. detsembriks
13. a. Vastavalt nimetatud kokkuleppe protokollile andis I. P.
14. juunil
15. a G. D. kui TK likvideerimiskomisjoni volitatud esindajale üle laenu kustutamiseks sularaha 88 000 USD ja
16. detsembril
17. a sularaha 150 000 USD.
18. detsembril
19. a sõlmis G. D. TK-ga likvideerimiskomisjoni volitatud esindajana I. P. akti kokkuleppe protokolli lõpetamise kohta, mille kohaselt I. P. on tasunud kõik laenude kustutamiseks kokkulepitud summad ja TK likvideerimiskomisjon ei esita mingeid rahalisi ega varalisi pretensioone alates
20. detsembrist
21. a. Kuritarvitades oma ametiseisundit G. D. I. P-ga sõlmitud kokkuleppest ega I. P. poolt laenusummade tasumisest TK likvideerimiskomisjoni ei informeerinud, millega põhjustas likvideerimiskomisjoni poolt tühiste tehingute sõlmimise: I. P. laenust tuleneva nõudeõiguse, mis tegelikult oli juba kustutatud, müügi vormistamise
22. juulil
23. a G. D.,
24. detsembril
25. a AS F ja
26. jaanuaril
27. a alla nominaali AS H I-le. Kuritarvitades oma ametiseisundit, ei andnud G. D. I. P-ga vormistatud dokumente ja temalt volituse alusel saadud 238 000 USD (vastavalt kursile 3 235 686, 4 EEK) TK-le üle ning riisus selle summa. Riisutud rahast maksis G. D.
28. a detsembris AS F 58 000 USD ja
29. jaanuaril
30. a AS H I-le 100 000 USD, kusjuures nendel firmadel puudus I. P. poolt TK-le makstud ja seega TK-le kuuluva raha vastuvõtmiseks seaduslik alus. Suures ulatuses riisumise ja riisutud rahadest ebaseaduslike maksetega põhjustas G. D. ametiisikuna TK ja selle kreeditoride huvidele olulise kahju, kuna võttis TK likvideerimiskomisjonilt võimaluse TK kuuluvatest summadest rahuldada kreeditoride nõudeid. Tartu Linnakohtu
31. oktoobri
32. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Kadri Väling ja apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Ü. Talviste. Protestis taotleti linnakohtu otsus osaliselt tühistamist G. D. mõistetud karistuse osas ning reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist. Kaitsja Ü. Talviste oma kaebuses taotles linnakohtu otsus G. D. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi tühistada ja mõista kohtualune õigeks. Appelant põhjendas oma taotlust asjaoluga, et riisumine eeldab võõra vara saamist tasuta, kuid käesolevas asjas on nõudeõigused loovutatud tasu eest ja seega pole tegemist riisumisega. Samuti leidis apellant, et G. D. puudus otsene tahtlus riisumise toimepanemiseks. Ü. Talviste arvates ei andnud kohus hinnangut tõenditele ja väidetele, mille kohaselt G. D. otseselt ei tegelenud nõudeõiguse müügiga TK-s ning sellest tulenevalt ei olnud teadlik nõudeõiguse müügi asjaoludest. Kaitsja leidis, et kriminaalasjas puuduvad nii kannatanud kui ka tsiviilhagejad ning puudub kuriteosündmus. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
33. märtsi
34. a otsusega tühistati osaliselt Tartu Linnakohtu 4 oktoobri
35. a otsus G. D. mõistetud karistuse osas ning kohus karistas teda 3 aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Kriminaalkolleegium leidis, et G. D. süü talle süüksarvatud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist. Ringkonnakohus ei nõustunud aga linnakohtu otsusegaosas, mille kohaselt G. D. on riisunud kogu talle süüksarvatud summa ning leidis, et süüdistusest tuleb välja jätta tema enese poolt TK-le I. P. laenu laenuintresside eest tasutud summa 235 008 krooni ning AS F poolt TK-le tasutud summa 397 030 krooni, kuivõrd nimetatud episoodides puudub G. D. käitumises kuriteokoosseis. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on G. D. karistuse mõistmisel eiranud KrK § 36 sätteid, lugedes KrK § 47 kohaldamisel määravaks kohtualuse isikut iseloomustavad andmed, jättes aga küllaldaselt arvestamata toimepandud kuriteo raskust ja laadi. Arvestades eeltoodut ja toimepandud riisumise erakordselt suurt ulatust, pidas ringkonnakohus õigeks karistada kohtualust reaalse vabadusekaotusliku karistusega sanktsioonis ettenähtud alammäära piires. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
36. märtsi
37. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Ü. Talviste. Kassatsioonkaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja Tartu Linnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks linnakohtule, sest kohtuotsustes sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, ebaõigesti on kohaldatud kriminaalseadust ja oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse norme. Kaitsja väidete kohaselt kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele alljärgnevatel põhjustel.
38. Uurija jättis KrMK § 169 nõuete täitmisel rahuldamata kaitsja taotluse võimaldada tal 6 päeva aega põhistatud taotluse esitamiseks, millega rikuti G. D. kaitseõigust, sest sisuliselt toimus toimiku materjalide tutvustamine kaitsja osavõtuta, kuivõrd kaitsja teostab kaitseõigust menetluse selles staadiumis taotluste esitamisega.
39. Kaitsja arvates seisnes kaitseõiguse rikkumine veel selles, et süüdistuskokkuvõte G. D. kriminaalasjas ei sisalda ühtegi süüdistatava poolt enda kaitseks esitatud väidet, rääkimata nende kontrollimise tulemustest, millega on rikutud KrMK § 174 lg 3 nõudeid.
40. Kohus ei arvestanud seda, et TK võlgnikult I. P. laekunud raha üleandmine kommertspanga vastu seaduslikku nõudeõigust omavatele isikutele ei ole käsitletav riisumisena.
41. Kassaator väidab, et riisumine eeldab vara pööramist isiklikuks või kolmandate isikute omandiks poolmuidu või tasuta, G. D. süüdistusasjas raha saanud isikud olid aga panga kreeditorid ja ei saanud raha seetõttu tasuta.
42. G. D. puudus tahtlus riisumiseks, sest tal ei olnud alust kahelda, et tal endal ja AS-l F ja AS-l H I oli seaduslik alus raha vastuvõtmiseks. Ta tegutses teadmises, et tegemist on TK võlausaldajatega ja raha anti neile üle mõistliku aja jooksul (mõni nädal) arvates raha faktilisest kättesaamisest.
43. G. D. oli üksnes aastaks väljaantud volikiri antud, milline andis talle volitused laekuva raha suhtes ja ta omas aasta jooksul õiguspädevust sellele rahale. Ta ei olnud kohustatud enne volikirja kehtivuse lõppemist laekunud raha TK-le üle andma.
44. Kohus ei suutnud tagada tunnistaja I. P. ilmumist kohtuistungitele ja seetõttu pidanuks kohus aktsepteerima kohtualuse väiteid.
45. Kuna G. D. süüdistusasjas puuduvad kannatanu ja tsiviilhageja, on tegemist tsiviilõiguslike tehingutega, mille puhul riigi kriminaalõiguslik sekkumine ei ole põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud kaitsjate taotlused kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ja prokuröri seletuse, milles taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamatajätmist, tuvastas: Kaitsja kassatsioonkaebus ei sisalda kassaatori poolt varem esitatud apellatsioonkaebusega võrreldes mingeid sisuliselt uusi õiguslikke argumente. Tartu Ringkonnakohus on andnud põhjaliku õigusliku hinnangu G. D. käitumisele ning kaitsja poolt toodud argumendid kummutanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ning lisab järgmist. Kriminaalasja arutamisel ei ole aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis AKKS § 39 lg 3 kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Kaitsja seisukoht, et väidetav kaitseõiguse rikkumine KrMK § 169 nõuete täitmisel toob kaasa kohtuotsuse tühistamise, on ebaõige sest see ei takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Kaitsjal oli võimalus tutvuda kriminaalasjaga kohtus, samuti esitada taotlusi kohtule. Neid õigusi on ta kasutanud ja nii esimese kui teise astme kohtul oli võimalus nende taotluste vaagimiseks seadusliku kohtuotsuse tegemiseks. Kohtuotsuse tühistamise aluseks ei ole iseenesest ka see, kui süüdistuskokkuvõttes on jäänud põhjalikumalt analüüsimata süüdistatava poolt enda kaitseks esitatud väited, sest kohtuistungitel oli võimalus neid väiteid kontrollida ja hinnata kõiki tõendeid nende kogumis vastavalt KrMK §-le
46. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et G. D. oli TK likvideerimiskomisjoni liikmena I. P. laenu tagasisaamisel ametiisik KrK § 160 mõttes, sest ta tegutses talle volituse alusel usaldatud materiaalsete väärtuste korraldamisega. Vastavalt Eesti Panga presidendi käskkirjale nr 186
47. detsembrist
48. a lasus G. D. likvideerimiskomisjoni liikmena kohustus kaitsta kõigi panga aktsionäride huve ja likvideerimiskomisjoni korralduse kohaselt tuli kõik tagastamata laenud suunata TK korrespondentarvele Eesti Pangas, et tagada kõigi pangale esitatavate nõuete rahuldamine. Seda korraldust G. D. oma ametiseisundit ärakasutades ei täitnud ja laenu tagasisaamisest TK likvideerimiskomisjoni ei informeerinud. G. D. enda ütluste kohaselt sai ta aru, et I. P. saadud raha kuulus TK-le ja oleks tulnud üle kanda panga likvideerimiskomisjoni arveldusarvele, kuid temale seda arve numbrit ei antud ning kuna olukord panga likvideerimise ajal oli segane, kasutas ta teisi võimalusi raha hoidmiseks ja ülekandmiseks. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et saanud TK likvideerimiskomisjonilt volitused tegeleda I. P. laenu tagasisaamisega pangale, pidanuks G. D. esmajoones välja selgitama arve numbri, kuhu tagasisaadud raha paigutada. Kõik võimalused selleks olid olemas, kuid G. D. ei soovinud arveldusarve numbrit teada saada. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on asunud õigele seisukohale, et laenude sissenõudmisel saadud summad tuli maksta TK kassasse või kommertspanga korrespondentarvele Eesti Pangas juhul, kui laenuõigus ei olnud pangast väljunud selleks ajaks. Võlanõude väljumisel pangast (nõudeõiguse müümisel) oli võla tagasimaksjal, s.o. G. D. õigus maksta sissenõudmisel saadavad summad otse uuele võlausaldajale, sest sellisel juhul ei kuulunud laen enam pangale. Ülaltoodust lähtudes on ringkonnakohus jätnud G. D. esitatud süüdistusest välja 632 038, 67 krooni riisumise - ülejäänud I. P. poolt TK-le tagastatud laenusummat 2 603 647, 73 krooni on aga õigesti käsitletud kui G. D. poolt riisutud raha. G. D. oli I. P. laenu esimese osa 1 190 886,40 krooni tagasisaamise hetkeks
49. juunil
50. a teada müüdud laenuosa uued omanikud ja ta oli õigustatud maksma uute omanikega sõlmitud lepingutes näidatud summad 632 038,67 krooni ulatuses neile ja puudus kohustus maksta see summa TK arveldusarvele. Ülejäänud summa 558 847,73 krooni ( 11 908 865,40 - 632 038,67 = 558 847,73) pidas G. D. aga ebaseaduslikult enesele, jättes selle maksmata TK likvideerimiskomisjoni areldusarvele - seega pööras selle raha enda omandusse. Panga likvideerimiskomisjoni arvele pidanuks G. D. kandma selle summa seepärast, et rohkem võlanõude uusi omanikke talle teada ei olnud ja mingeid õigustusi tal raha enda kätte jätmiseks ei olnud. G. D. hakkas endale jäetud 558 847,73 krooni suurust rahasummat käsutama kui isiklikku vara ja laenas sellest 135 328 krooni oma tuttavale. Samuti riisus G. D. 2 044 800 krooni TK-le kuuluvat raha, millise summa ta sai
51. detsembril
52. a I. P. sularahas. Saadud raha ei kandnud G. D. järjekordselt mitte TK likvideerimiskomisjoni arvelduarvele, vaid üksnes talle teada oleva Iiri firma arveldusarvele, millist vaid tal endal oli võimalik kasutada. I. P. võla kättesaamisest G. D. TK likvideerimiskomisjoni ei informeerinud, mistõttu
53. jaanuaril
54. a likvideerimiskomisjoni koosolek otsustas I. P. juba osaliselt tagastatud laenu kanda lootusetu laenuna kahjumisse ning müüa AS H I-le. Ajal, mil G. D. kandis I. P. saadud 2 044 800 krooni tema käsutuses olevale Iiri firmale arveldusarvele, ei olnud I. P. leanunõue müüdud, s.t. väljunud pangast ja G. D. oli kohustatud saadud summa kandma panga likvideerimiskomisjoni arveldusarvele. Viimast G. D. aga ei teinud ja omastas selle raha. Et G. D. pidas seda raha enda omaks tõendab asjaolu, et kui
55. jaanuaril 1994.a. pöördus tema poole vahepeal võlanõude äraostnud AS H I esindaja, ei maksnud G. D. aktsiaseltsile mitte kogu ostetud laenunõude summat, vaid kauplemise tulemusel kokkulepitud 1 363 200 krooni. Asjaolu, et likvideerimiskomisjoni esimees või pankrotihaldur ei ole võrdselt kaitsnud kõikide võlausaldajate - eriti füüsiliste isikute huve, ei tähenda, et G. D. tegevusega pole kellegi kahju tekitatud. Kõik likvideerimisvõi pankrotimenetluse käigus võlgnikelt tagasisaadud summad kuulusid vastavalt Pankrotiseaduse 10-nda peatüki sätetele jaotamisele ja rahuldamisele TK võlausaldajate ja aktsionäride vahel ning viimastel on õigus pöörata oma nõue tsiviilkohtupidamise korras nendele rahasummadele, mida ei kantud likvideerimiskomisjoni arvele vaid omastati. Siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et G. D. käitumise subjektiivse külje tuvastamisel on lähtutud selle käitumise objektiivse külje hindamisest - asjaolu, et mitme nädala jooksul ilma mõjuvate põhjusteta ei kanta panga arvele pangale kuuluvaid suuri rahasummasid, näitab süüdlase tahtlust omastada see raha. Samas Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks täpsustada seda, et G. D. omastas temale usaldatud TK vara, mitte ei riisunud seda ametiisikuna ametiseisundi kuritarvitamise teel, sest raha ei saanud ta ametiseisundi kuritarvitamise tagajärjel, see oli tema õiguspärases valduses. Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et G. D. poolt toimepandud kuritegu on jätkuv kuritegu ja erinevatel perioodidel toimepandud riisumised ei vaja eraldi kvalifitseerimist. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti kohaldanud kriminaalseadust ja kohtu järeldused vastavad asjas tuvastatud tehioludele. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
56. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
57. märtsi
58. a otsus G. D. süüdistusasjas jätta muutmata.
59. Kaitsja Üllar Talviste kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
60. mail
61. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher