3-1-1-63-96

3-1-1-63-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jaak Luik ning liikmed Henn Jõks ja Hele-Kai Remmel vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja Mihhail Borodit""i süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee Krminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tunnistati M. Borodit" süüdi KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi ja karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel määras kohus, et vabadusekaotust tingimuslikult ei kohaldata, kui süüdimõistetu kolme aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti kohustati süüdimõistetut teatama politseiasutusele elu- või töökoha muutmisest ja ilmuma perioodiliselt registreerimiseks politseiasutusse. M. Borodit" mõisteti süüdi selles, et ta
4. a jaanuarikuus omandas Tallinnas tundmatult isikult ebaseaduslikult edasiandmise eesmärgil 4064,2 grammi ha"i"it. Osa narkootilisest ainest võeti M. Borodit"ilt ära tema kinnipidamisel
5. jaanuaril
6. a, kui ta püüdis seda toimetada üle Eesti Vabariigi riigipiiri Soome Vabariiki. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
7. jaanuari 1993.a määrusega jäeti kohtuotsus muutmata. Nimetatud kohtulahendid tühistati EV Ülemkohtu presiidiumi
8. märtsi 1993.a määrusegakaristuse leebuse tõttu ja asi saadeti uueks sisuliseks arutamiseks. Tallinna Linnakohtu
9. novembri 1993.a otsusega mõisteti M. Borodit" süüdi ja karistati vabadusekaotusega 8 kuud poolkinnises vanglas. Tallinna Linnakohtu
10. novembri 1993.a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M. Borodit"i kaitsja ja apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri asetäitja. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. jaanuari 1994.a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus M. Borodit"ile mõistetud karistuse osas ja teda karistati KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi 3 aasta ja 3-kuulise vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 sätete rakendamisega: katseajaga 1 aasta ja 6 kuud ning kohustusega teatada oma elu- ja töökoha muutustest elukohajärgsele poltseiasutusele. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja, kes taotles Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. Borodit"ile mõistetud karistuse leebuse tõttu ja kriminaalasja saatmist selles osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. märtsi 1994.a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu otsus ning saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus leidis et, rakendades KrK § 47 sätteid, ringkonnakohus ei karmistanud karistust, vaid tegelikult vabastas kohtualuse karistuse kandmisest. Süüdimõistetu kaitsja taotles avalduses kohtuvea parandamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. märtsi 1994.a otsuse tühistamist, väites, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi koosseis oli ebaseaduslik ning kohtuistung toimus vaatamata kaitsja taotlusele ajal, mil tal polnud võimalik sellel osaleda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. juuni 1994.a otsusega jäeti avaldus kohtuvea parandamiseks sisuliselt läbi vaatamata ja avaldus rahuldamata, sest: 1) AKKS-i § 777 lg 1 kohaselt võib kaitsja taotleda kohtuvea parandamist üksnes jõustunud kohtuotsuses, millega kriminaalasi lahendati sisuliselt ja milles on vastatud KrPK §-s 263 sätestatud küsimustele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. märtsi 1994.a otsuses taolisi küsimusi ei lahendatud. 2) vastavalt AKKS §le 63 ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumil õigust tühistada teise koosseisu liikmete poolt tehtud otsust. Tallinna Ringkonnakohtu
16. märtsi 1996.a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
17. novembri 1993.a otsus M. Borodit"ile mõistetud karistuse osas. Talle mõisteti KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi karistuseks 3 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistusest loeti kantuks eeluurimise ajal vahi all viibitud aeg, mistõttu ärakandmisele kuulub 2 aastat 7 kuud ja 22 päeva, lugedes karistuse kandmise aja alguseks vahi alla võtmise päeva. Kriminaalkolleegium nõustus Tallinna Linnakohtu
18. novembri 1993.a otsuses toodud järeldustega kuriteo kvalifikatsiooni kohta. Samas leiti, et asjas puuduvad erandlikud asjaolud, mis annavad alust mõista karistus KrK §-de 39 ja 47 sätete kohaldamisega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. märtsi 1996.a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja T. Liivik. Kassatsioonkaebuses palutakse Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks sisuliseks arutamiseks samasse kohtusse järgmistel põhjustel: 1) kuigi Tallinna Linnakohtu
20. oktoobri 1992.a otsus tühistati EV Ülemkohtu presiidiumi
21. märtsi 1993.a määrusega, ei lõpetatud M. Borodit"i suhtes tühistatud otsusega kehtestatud kitsendusi ja
22. märtsiks 1996.a oli ta esimese kohtuotsusega mõistetud karistuse sisuliselt ärakandnud. Seega tema teistkordne kohtu alla andmine ja karistamine ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga
23. 2) kaevatav kohtuotsus tehti kohtualuse osavõtuta, kuigi kohtulikul arutamisel ei leidnud kinnitust, et viibides väljaspool Eesti Vabariigi piire hoidus kohtualune samaaegselt kõrvale kohtusse ilmumisest. Seega on rikutud KrMK § 208 lg​t
24. Keskkriminaalpolitsei
25. veebruari 1996.a teatises sisalduvad andmed, et kohtualune varjab end
26. aastast ja viimasel poolel aastal ei viibi Eestis, on vastuolus Tallinna Põhja Politseijaoskonna andmetega, millest nähtuvalt M. Borodit" oli kontrolli all kuni
27. oktoobrini 1995.a. 3) ringkonnakohus rikkus kassaatori arvates KrMK § 32 lg-t 3, mõistes kohtualuse osavõtuta kohtuistungist talle linnakohtus mõistetust raskema karistuse. KrMK § 39 lg 3 p-i 3 kohaselt on seega oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust. Samuti toetatakse kaebuses varemesitatud avaldusi kohtuvea parandamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. märtsi 1994.a otsuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse kassatsioonkaebus rahuldamata jätta, leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ekslik on kassaatori seisukoht, et
29. märtsiks 1996.a oli M. Borodit" temale esimese kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandnud. Karistuse liigid on sätestatud KrK §-s
30. Kohtualusele oli karistuseks mõistetud vabadusekaotus ja KrK § 47 alusel oli ta sellest vabastatud. Mõistetud karistust 3 aastat vabadusekaotust ta pole ära kandnud. Tallinna Linnakohtu
31. oktoobri 1992.a otsuse ja EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
32. jaanuari 1993.a määruse tühistamisega EV Ülemkohtu presiidiumi poolt lõppesid ka tühistatud otsusega kohtualusele katseajaks pandud kohustused. Kuna kehtinud KrPK § 342 lg 2 ja 346 p 2 andsid Ülemkohtu Presiidiumile õiguse tühistada jõustunud kohtuotsus ja järgnev kohtumäärus koos kriminaalasja uueks arutamiseks andmisega, siis ei olnud M. Borodit"it Tallinna Linnakohtu
33. oktoobri 1992.a otsuse ja Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi määrusega lõplikult süüdi mõistetud. Ekslik on ka kassaatori väide, et M. Borodit" on teist korda kohtu alla antud. M. Borodit" anti kohtu alla Tallinna Linnakohtu
34. mai 1992.a määrusega ja hiljem teda kohtu alla antud ei ole. Hiljem on toimunud kriminaalasja arutamine erineva astme kohtutes. Kriminaalasja materjalidega on ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et M. Borodit" viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja varjab end kohtu eest. Kassatsioonkaebuses ei osundata menetlusnormile, mida ringkonnakohus oleks rikkunud eeltoodu tõendatuks lugemisel. KrMK § 208 lg 2 alusel oli ringkonnakohtul
35. märtsil 1996.a õigus arutada kriminaalasja kohtualuse puudumisel olenemata sellest, kus kohtualune kuni
36. oktoobrini 1995.a viibis. Ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole see, et arutades KrMK § 208 lg 2 alusel asja kohtualuse puudumisel mõisteti talle raskem karistus kui esimese astme kohtus. Siinjuures pole asjakohased süüdimõistetu kaitsja viited KrMK § 25 lg-le 3, 32 lg-le 3 ja 39 lg 3 p-le
37. AKKS § 25 lg 3 keelab ringkonnakohtul tühistada esimese astme kohtu otsust karistuse mõistmise osas ja mõista kohtualusele raskemat karistust siis, kui kohtualune ei võta kohtuistungist osa sama seadustiku § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustel. Kui kriminaalasja arutamine kohtualuse puudumisel toimub KrMK § 208 lg 2 alusel seoses tema viibimisega väljaspool Eesti Vabariigi piire ja kohtusse ilmumisest kõrvalehoidumisega, siis pole ringkonnakohus seotud AKKS § 25 lg-s 3 kehtestatud piiranguga. Kuna menetlusluba on antud vandeadvokaat T. Liiviku kassatsioonkaebusele, siis jäävad tähelepanuta viited eelnevatele kohtuvigade parandamise avaldustele. Vandeadvokaat T. Liiviku
38. mai 1994.a esitatud kohtuvigade parandamise avalduse suhtes on Riigikohtu kriminaalkolleegium võtnud seisukoha
39. juuni 1994.a kohtuotsuses. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
40. märtsi 1996.a otsus Mihhail Borodit"i süüdistusasjas jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub
41. mail 1995.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja : Jaak Luik Liikmed: Henn Jõks, Hele-Kai Remmel