3-1-1-65-96

3-1-1-65-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja H. V. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tartu Maakohtu
2. veebruari 1996.a otsusega mõisteti H. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karitati 1-aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK §-le 41 liideti sellele karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega tingimisi mõistetud 2-aastane vabadusekaotus ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 7 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Lembit Auväärt. Protestis leiti et, maakohtu otsus tuleb tühistada H. V. mõistetud karistuse liberaalsuse ning KrK §-s 41sisalduvate põhumõtete ebaõige tõlgendamise tõttu, sest uute kuritegude toimepanemine ei tohi kaasa tuua kohtualuse olukorra kergendamist. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi 1996.a otsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus H. V. KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning KrK § 41 alusel mõistetud karistuse osas. Teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, millele KrK § 41 alusel osaliselt liideti talle Tartu Maakohtu
4. märtsi 1993.a otsusega mõistetud kandmata karistus ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti 3 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistusest loeti kantuks vahi all viibitud aeg
5. oktoobrist kuni
6. detsembrini 1995.a s.o 2 kuud. Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonprotestis toodud väitega, et uute kuritegude toimepanemine ei tohi kaasa tuua karistuse kergendamist. Ringkonnakohus leidis, et 3-aastane vabadusekaotus vastab KrK § 41 alusel karistuste liitmise põhimõttele. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu H. V. kassatsioonkaebuse, milles palub talle mõistetud karistust kergendada, kahetseb toimepandut ja soovib asuda heastama kannatanutele tekitatud kahju. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri arvamuse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, tuvastas: Tartu Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu. H. V. ei ole vaidlustanud KrK § 139 lg 2 pde 2 ja 3 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemist, vaid taotleb üksnes mõistetud karistuse kergendamist. Ringkonnakohus on karistuse mõistmisel järginud KrK sätteid, mis reguleerivad karistuse mõistmist ja arvestanud väljakujunenud kohtupraktikaga. Karistuse on H. V. mõistetud alla keskmise sanktsioonis ettenähtud karistusmäärast ja karistuste liitmisel mitme kohtuotsuse järgi KrK § 41 alusel on järgitud karistuse mõistmise üldist korda. Juhindudes AKKS § 63 lg-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
7. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. märtsi 1996.a otsus H. V. süüdistusasjas jätta muutmata.
9. Süüdimõistetu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
10. juunil 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Herbert Lindmäe, Eerik Kergandberg