3-1-1-66-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4.juunil 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul

§ 161järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune A. A. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Järva Maakohtu 31. jaanuari 1996. a otsusega oli A. A. süüdi tunnistatud KrK §

§ 161järgi, Kr

K § 40 lg 1 alusel karistatud ühe aasta ja kahekuulise vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastatud ühe aasta ja kuuekuulise katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Järva Maakohtu sama otsusega oli A. K. süüdi tunnistatud KrK §

§ 161järgi, karistatud Kr

K § 40 lg 1 alusel kaheksakuulise vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastatud ühe aasta ja kuuekuulise katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega rahuldati tsiviilhagi ja mõisteti A. A. ning A. K. solidaarselt X Metsaameti kasuks välja kuuskümmend viis tuhat kuussada kolm krooni ja 15 senti. A. A. ja A. K. olid süüdi tunnistatud selles, et nad, vastavalt X sovhoosi direktorina ja metsainseneri kohusetäitjana organiseerisid ja korraldasid

1. a lõpus ja
2. a alguses X maakonnas X vallas X sovhoosi halduses olevas metsas ebaseaduslikku metsaraiet. Apellatsioonkaebustes taotlesid nii A. A. kui A. K. enese õigeksmõistmist põhjendusega, et metsaraiet ei teostatud mitte isikliku kasu saamise eesmärgil, vaid tulenevalt majandi raskest majanduslikust olukorrast, millest olid informeeritud nii vallavolikogu kui ka maavalitsus. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsusega loeti tuvastatuks, et A. A. ja A. K. tegevuses olid küll KrK § 155 lg-s 2 ja §-s 161 kirjeldatud kuriteotunnused, kuid need teod pandi toime hädaseisundis - s.o ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas X sovhoosi töötajate õigusi ja huvisid kusjuures seda ohtu ei saanud antud juhul kõrvaldada muude vahenditega ja tekitatud kahju oli ärahoitud kahjust väiksem. Sellest tulenevalt tühistas ringkonnakohus Järva Maakohtu
5. jaanuari
6. a otsuse, mõistis A. K. ja A. A. õigeks ning jättis tsiviilhagi läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebuse tsiviilhageja - X Metsaamet. Kaebuses taotletakse ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist, A. A. ja A. K. süüdimõistmist ning tsiviilhagi rahuldamist summas 86549.80 kr. Kassatsioonprotesti on Tallinna Ringkonnakohtu
9. märtsi
10. a otsuse peale esitanud Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber. Protestis märgitakse, et kohtualustel oli võimalus ka seaduslikult hooldus- ja sanitaarraiet teostades parandada sovhoosi majanduslikku olukorda. Samas ei ole prokuröri väidete kohaselt kahtlust, et ebaseaduslikust metsaraiest saadud raha kasutati tõepoolest sovhoosi majandustegevuses. Kokkuvõttes leiab prokurör, et ringkonnakohus on põhjendamatult laiendavalt tõlgendanud KrK § 14 sisu ning taotleb Tallinna Ringkonnakohtu
11. märtsi
12. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Kassatsioonprotesti peale esitatud vastuväidetes vaidlustab A. A. kõigepealt J. Naaberi õigust esitada kassatsioonprotesti ning põhjendab seejärel enese tegutsemist hädaseisundi tingimustes. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses taotles A. A.ringkonnakohtu otsuse muutmatajätmist. Prokurör taotles oma seletuses tsiviilhageja kassatsioonkaebuse läbivaatamata jätmist, sest prokuröri arvates puudub tsiviilhagejal õigus vaidlustada süü küsimust. Samas toetas prokurör oma seletuses kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud menetlusosaliste seletusi, leidis: Prokuröri arvamus, et tsiviilhageja - X Metsaameti - kassatsioonkaebus tuleb antud juhul jätta läbi vaatamata, on kooskõlas kriminaalmenetluse seaduse mõttega, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt
13. veebruari
14. a otsuses A. S. süüdistusasjas esitatud seisukohaga. Tallinna Ringkonnakohtu
15. märtsi
16. a otsusega jäeti muuhulgas tsiviilhagi läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et tsiviilhagi läbivaatamata jätmisel esimese astme kohtu poolt ei ole tsiviilhagejal AKKS § 5 lg-s 2 sätestatud apellatsiooniõigust ja tsiviilhagi läbivaatamata jätmisel ringkonnakohtu poolt ei ole tsiviilhagejal AKKS § 37 lg-s 4 sätestatud kassatsiooniõigust. Kuna tsiviilhagi läbivaatamata jätmisel ei käsitle kohus üldse tsiviilhagi küsimust, ei saa esitada ka kaebust tsiviilhagi puudutavas osas. Sellise lahendusega ei jäeta tsiviilhageja õigusi kaitseta, sest vastavalt KrMK § 269 lg-le 4 võib tsiviilhagi, mis jäi kohtuotsuse tegemisel läbi vaatamata, esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Nii Järva Maakohtu
17. jaanuari
18. a süüdimõistvas kui Tallinna Ringkonnakohtu
19. märtsi
20. a õigeksmõistvas otsuses on loetud tuvastatuks, et A. K. ja A. A. käitumises on KrK § 155 lg-s 2 ja §-s 161 sätestatud kuriteotunnused. Seega on tuvastatud A. K. ja A. A. süü ebaseadusliku metsaraide korraldamises ja õiguslikult on vaieldav üksnes küsimus sellest, kas ebaseaduslikku metsaraiet korraldades tegutsesid A. K. ja A. A. hädaseisundis või mitte. Hädaseisundi tuvastamiseks on vaja kindlaks määrata oht, millega seoses hädaseisund tekib ja mille likvideerimiseks hädaseisundis tegutsetakse. Tallinna Ringkonnakohtu
21. märtsi
22. a otsuses räägitakse lihtsalt ohust, mis väidetavasti ähvardas X sovhoosi töötajate õigusi ja huvisid. Sisuliselt on aga käsitletaval juhul ohu all silmas peetud põllumajanduse rasket olukorda. A. K. on oma apellatsioonkaebuses (toimiku II kd, tl 367) aga tunnistanud, et metsaraide teostamise peapõhjuseks oli Eesti Vabariigi Valitsuse põllumajanduspoliitika. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea põhimõtteliselt võimalikuks aktsepteerida vabariigi seadusliku valitsuse mistahes tegevust sellise asjaoluna, mis võiks kaasa tuua hädaseisundi tekkimise võimalikkuse. Kuid isegi siis, kui oletada hädaseisundi võimalikkust A. K. ja A. A. käitumisajendina, saab nende käitumine ka tegelikult olla käsitatav tegutsemisena hädakaitseseisundis vaid juhul, kui peale ebaseadusliku metsaraide puudus igasugune muu võimalus kõnealuse ohu tõrjumiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
23. märtsi
24. a otsuses on küll tuvastatud, et kriisist väljatulekuks ja raha muretsemiseks tuleks teha riigimetsas paberipuid ja neid siis müüa, kuid ei ole tuvastatud, et ainsaks võimaluseks oli ebaseaduslik metsaraie. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis esitatud seisukohaga, et A. K. ja A. A. oli seaduslik võimalus olukorra lahendamiseks: metsaraie vastavaid eeskirju järgides. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 2, § 64 p-le 3 ja § 65 lg-le 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
25. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. märtsi
27. a otsus A. A. ja A. K. õigeksmõistmises KrK § 161 ja § 155 lg 2 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
28. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.
29. Tsiviilhageja - X Metsaameti kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata. Riigikohtu otsus jõustub
30. juunil
31. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe