3-1-1-77-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 3. septembril 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul

§ 139lg 3 p 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. S. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, A. K. kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 14. märtsi 1996.a otsusega tunnistati V. S. süüdi

§ 139

lg 3 p 1 järgi ja teda karistati 3 aasta 6 kuu vabadusekaotusega.

§ 40lg 3 alusel loeti talle Pärnu Maakohtu 16.

oktoobri 1995.a otsusega mõistetud karistus 3 aastat vabadusekaotust kaetuks hilisema otsusega mõistetud karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. A. K. tunnistati süüdi

§ 139

lg 3 p 1 järgi ja teda karistati 3 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega kinnises vanglas. Samal alusel ja samaks tähtajaks karistati ka K. Z., kes kassatsioonkaebust esitanud ei ole. V. S., A. K. ja K. Z. mõisteti süüdi selles, et nad eelneval kokkuleppel koos eeluurimisel tuvastamata isikuga ööl vastu

1. aprilli 1994.a murdsid sisse X, X NN asuvasse AS-le DT kuuluvasse kauplusse X ukselukkude lõhkumise teel ja varastasid salaja alkoholi, maiustusi, sigarette ja muid kaupu ning vara koguväärtuses 37349.07 krooni, s.o. suures ulatuses, sealhulgas AS-le DT kuuluvat vara 16573.50 krooni väärtuses, AS-le T kuuluvat vara 18972.32 krooni ulatuses ja Eesti Kurtide Ühingule (EKÜ) kuuluvat vara 1803.25 krooni ulatuses. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli 1996.a otsuses on kohtualuste ja nende kaitsjate apellatsioonkaebustes vaidlustatud varastatu ulatust hinnatud veelkordselt ja jäetud Tartu Linnakohtu
3. märtsi 1996.a otsus muutmata. V. S. vaidlustab oma kassatsioonkaebuses järjekordselt varastatu ulatuse, sellest sõltuva õigusliku hinnangu ja tsiviilhagi suuruse. Ta taotleb kahju piiritlemise ümberhindamist ka olenevalt sellest, et kahjude väljaselgitamisel ignoreeriti protseduurinõudeid ja varguse järel võimaldasid lahtilõhutud uksed varale juurdepääsu veel teistele isikutele. A. K. avaldab oma kassatsioonkaebuses, et ta on eeluurimisel ja kohtus andnud valeütlusi ning oli mõjutatud kaaskohtualuste lootusest saada mittevabadusekaotuslik karistus. Väidetult vajavad varguse tehiolud korrigeerimist ja see süvendaks veendumust, et tema osutus lavastatud kuriteo osaliseks, kes vargusest isiklikku kasu ei saanud. Ta arvab, et versioon varastatud kauba hilisemast kaotsiminekust veelkordse varguse teel on kaheldav teiste asjaosaliste ebasiiruse tõttu. Ta taotleb menetluse jätkamist tehiolude täpsustamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud kassaatorite kaitsjate taotlused kassatsioonkaebuste rahuldamiseks ja prokuröri seletuse, kes taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, kuid pidas oluliseks kahjusummast kolmandiku hüvitamist V. S. vanemate poolt ning võimalikuks sellega põhjenda V. S. karistuse kergendamist 6 kuu võrra, tuvastas: Tartu Linnakohtu
4. märtsi 1996.a otsuses ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli 1996.a otsuses on KrMK § 50 nõuetele vastavalt käsitletud kõiki tõendeid nende kogumis. Mõlemad kassaatorid on kuriteo tehiolude kohta jätkuvalt andnud isiklike huvidega kohandatud ütlusi, mis on olnud vastuolus enda varasemate ütluste ja muude asjas kogutud tõenditega. Seetõttu on apellatsioonikohus rajanud oma järeldused olulisemalt muudele tõenditele, mis vaid osaliselt kattuvad kassaatorite muutlike ütluste ja avaldustega. Seejuures on järgitud asjaolude igakülgse, täieliku ja objektiivse läbivaatamise nõuet. Kuriteoga tekitatud kahju ulatuse ja teo õigusliku hinnangu piiritlemisel on parandatavad ebatäpsused kõrvaldatud, varastatud kaupade väärtuse tuvastamisel on õigesti lähtutud nende müügihinnast. Varastatu koguväärtusest lähtudes ei ole alust kuriteo ümberkvalifitseerimiseks. Karistused on mõistetud

§ 36nõuetest lähtudes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks apellatsioonikohtu seisukohta, et tekitatud kahjust kolmandiku hüvitamine V. S.ema poolt ei ole käsitletav vastutust kergendava asjaoluna ega tingi V. S. mõistetud karistuse kergendamist. Samas aga tuleb nõustuda põhimõttelise seisukohaga, et V. S. kahe kohtuotsuse järgi mõistetav koondkaristus peab ületama

§ 139lg 3 sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse alammäära. Juhindudes AKKS § 63 p 3 ja 65 lg 3 ning Kr

MK § 89 lg 1 ja § 87 p 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1. Tühistada osaliselt Tartu Linnakohtu
2. märtsi 1996.a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli 1996.a otsus V. S.

§ 139

lg 3 p 1 järgi mõistetud karistuse ja

§ 40lg 3 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Mõista V. S.

§ 139

lg 3 p 1 järgi karistuseks kolm aastat ja neli kuud vabadusekaotust.

§ 40lg 3 alusel lugeda Pärnu Maakohtu 16.

oktoobri 1995.a otsusega mõistetud karistus - kolm aastat vabadusekaotust - kaetuks käesoleva otsusega mõistetud karistusega ja mõista V. S. lõplikuks karistuseks kolm aastat ja neli kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

1. V. S. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, A. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2. Mõista A. K. välja kohtukulu 649.00 krooni riigituludesse kaitsja vandeadvokaat Kalev Lille määratud korras esinemise eest kriminaalkolleegiumi istungil. Kohtuotsus jõustub
3. septembril
4. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep