3-1-1-78-96

3-1-1-78-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. augustil 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas vandeadvokaat Leonid Olovjaniúnikovi kassatsioonkaebuse alusel avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja J.B. ja I. N. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p. 1 ja 2 järgi. Menetlusosalisena võttis asja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu
2. veebruari 1996.a. otsusega tunnistati J. B. koos I. N., kelle suhtes pole kassatsiooni esitatud, süüdi KrK § 188 järgi ning karistati rahatrahviga 60 päevamäära ulatuses. J. B. ning I. N. tunnistati süüdi selles, et nad
3. märtsil 1994.a. kella 16.00 paiku nõudsid eelneval kokkuleppel ja koos Tallinnas X tn. N-N korteris kannatanu I. K. suguhaiguste ravi ettekäändel 6000 krooni. Kannatanu keeldumisel ähvardasid nad viimast füüsilise vägivallaga ning hõivasid I. K. vennale M. S. kuuluva videopleieri Akai, tekitades varalise kahju 3000 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis oma
4. märtsi
5. a otsusega rahuldamata kohtualuse J. B. kaitsja kassatsioonkaebuse, rahuldas aga osaliselt Tallinna prokuröri asetäitja kassatsioonprotesti, tunnistades J. B. ning I. N. süüdi KrK § 140 lg 2 p 1 ja 2 järgi, jättes karistused muutmata. Selle kohtulahendi peale esitas kassatsioonkaebuse J. B. kaitsja, vandeadvokaat L. Olovjani"nikov, kes leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Kohus on kuriteo kvalifitseerimisel arvestanud üksnes objektiivset külge ning jätnud tähelepanuta kohtualuste tahtluse. Kaitsja arvates on tõendatud, et videopleier võeti pandiks, kui J. K. ei õnnestunud raha saada, raha aga nõuti Borodajevi ravikulude hüvitamiseks. Seega hõlmas B. tahtlus asjaolu, et ta pidas end kannatanu poolt nakatatuks, mistõttu oletas, et tal on õigus ravikulude kompensatsiooni saamiseks. Järelikult võis J. B. tegusid hinnata omavolina, kuid kuna nendega ei põhjustatud olulist kahju, puudub J. B. käitumises kuriteokoosseis. Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kriminaalkolleegium, tutvunud asja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata, leidis: Ringkonnakohus on motiveerinud, miks tuleb süüdimõistetute käitumine kvalifitseerida avaliku vargusena. Riigikohus nõustub nende põhjendustega ning lisab, et omavolina tuleb kvalifitseerida isiku tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikku realiseerimist. Seejuures on oluline, et ka oletatav õigus, mida kurjategija ekslikult arvab omavat, peab olema konkreetselt väljendatud, puudutama reaalselt ning kontrollitavalt eksisteerivate õigussubjektide vahelisi õigussuhteid ja mahtuma üldiselt teadaoleva asjaolu mõistesse. Oletatava õiguse all ei mõisteta KrK§ 188 tähenduses mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest vaid üksnes sellise õiguse oletamist, mis on seadusega tagatud. Üksnes sellisel juhul on isku eksitus aktsepteeritav. Sellistele tunnustele mittevastavat oletatava õiguse teostamist tuleb vaadelda kui isiku paljasõnalist katset pääseda vastutusest raskema kuriteo toimepanemise eest. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et J. B. ning I. N. teadsid, et hõivavad avalikult M. S. vara. Nende isikute vahel ei ole tuvastatud mingeid õigussuhteid ning seega ei saanud süüdimõistetud M. S. suhtes mingeid varalisi õigusi teostada ega neid ka oletada. Seega on nende käitumise kvalifitseerimine KrK § 188 järgi välistatud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ning 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. märtsi
7. a otsus J. B. ja I. N. suhtes muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
8. augustil
9. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep