Obsah (9)

§ 40§ 101§ 141§ 139§ 185§ 203§ 43§ 22§ 23

3-1-1-97-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariig nimel Tartus, 25. septembril 1996.a. Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Rait Maruste ja liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Lea Kalm, Eerik Kergandb

§-de 101 p-de 1,3,8; 141 lg 2 p-de 1,2; 139 lg 2 p-de 2,3; 185 lg 2 ja 203 lg 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena A.Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja ja Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Nikolajev mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu 24 oktoobri 1994.a otsusega

§-de 101 p-de 1,3,8; 141 lg 2 p-de 1,2; 139 lg 2 p-de 2,3; 185 lg 2 ja 203 lg 1 järgi ning teda karistati kuritegude kogumi eest

§ 40alusel lõpliku karistusega 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti 17. juuli 1992.a. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel Andrei Mi"in, Vassili Ka"uba ja Sergei Ka"uba, kes ei ole aga seda kohtuotsust Riigikohtus vaidlustanud.

§ 101p-de 1,3 ja 8 järgi mõisteti A.

Nikolajev süüdi selles, et ta

1. juulil 1992.a kella 18 paiku joobeseisundis Tartu maakonnas Kallaste linnas Peipsi järve kaldal omakasu ajendil Olev Kohale kuuluva vara omastamise ja tahtliku tapmise eesmärgil kägistas pükstest väljatõmmatud nööri abil selja tagant O. Kohat seni, kuni kannatanu kaotas teadvuse ja seejärel lõi kannatanut maast võetud 56 kg raskuse kiviga 3-4 korda pähe, mille tagajärjel kannatanu suri sündmuskohal. A. Nikolajev
2. juulil 1992.a Tallinnas Pebre tn 4-12 Leonid Nebelase korteris joobeseisundis L. Nebelase suhtes toime pandud röövimise varjamise eesmärgil kägistas põrandal lamavat L. Nebelast seni kuni kannatanu suri.

§ 141lg 2 p-de 1,2 järgi mõisteti A.

Nikolajev süüdi selles, et ta olles eelnevalt

1. juulil 1992.a toime pannud O. Koha tapmise, omastas kasuvenna V. Kauba kaasaaitamisel O. Kohale kuuluva sõiduauto VAZ - 2102 ja isiklikud esemed kokku 56 747 krooni väärtuses ning
2. juulil 1992.a koos S. Kauba ja A. Miiniga, kasutades elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, hõivas L. Nebelase vara kokku 18008 krooni 80 sendi väärtuses.

§ 139lg 2 p-de 2,3 järgi mõisteti A.

Nikolajev süüdi selles, et ta ööl vastu 12. juulit 1992.a joobeseisundis tungis Tartu maakonnas Kallaste linnas Tartu Tarbijate Kooperatiivi Toitlustuskoondise puhvetisse, kust salaja varastas sigarette, alkohoolseid jooke ja maiustusi kokku 3683 krooni 95 sendi väärtuses.

§ 185lg 2 järgi mõisteti A.

Nikolajev süüdi selles, et olles eelnevalt toime pannud O. Koha tapmise, 13. juulil 1992.a riisus O. Kohalt passi ja teised tähtsad isiklikud dokumendid. Veel mõisteti A. Nikolajev süüdi

§ 203lg 1 järgi selles, et ta omastas 16.

juulil 1992.a teadvalt varastatud esemeid, mida A. Miin, Hatatur Nagapetjan, Mamvel Nagapetjan ja Roman Zõkov olid varastanud samal päeval Jõgeva maakonnas Mustvees Kraavi tn 15 Lidia Demidova elukohast. Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri asetäitja, kes taotles kohtuotsuse tühistamist A. Nikolajevile mõistetud karistuse osas ja erakorralise karistuse - surmanuhtluse - mõistmist. Protestis märgiti, et A. Nikolajevile mõistetud karistus ei vasta kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule, kuna A. Nikolajevi näol on tegemist isikuga, kes vähem kui ööpäeva jooksul pani toime kaks tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel ja lisaks veel röövimised ning muud kuriteod. A. Nikolajev ei teinud mingeid järeldusi varasematest karistustest. Kinnipidamiskohast iseloomustatakse teda isikuna, kes oli karistatud re"iimirikkumiste eest 83 korral, oli sageli konfliktide tekitajaks, iseloomult jõhker ja agressiivne. Mõlemad tapmised ja röövimised pani ta toime joobeseisundis. Tallinna Linnakohtu selle otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. Nikolajev, kes taotles kohtuotsuse läbivaatamist põhjusel, et kohus ei arvestanud kohtualuste ja nende kaitsjate nõudmistega kutsuda kohtuistungile tunnistajad ja kannatanud, ega rahuldanud taotlust prokuröri taandamise kohta. Apellant vaidlustas enda süüdimõistmist

§ 101järgi L.

Nebelase tapmise episoodis, kuna tal puudus tahtlus kannatanu tapmiseks. Veel väitis ta oma apellatsioonkaebuses, et enamik tema poolt eeluurimise ajal antud ütlustest on saadud füüsilise ja psüühilise sunni mõjul, mida kasutasid politseitöötajad. Seetõttu ei saa need olla tõenditeks süüdimõistmisel. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1994.a otsusega tühistati osaliselt Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsus A. Nikolajevile

§ 101

p-de 1,3 ja 8 järgi ning kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse osas ja teda karistati

§ 101

p-de 1,3 ja 8 järgi ning

§ 40

alusel kuritegude kogumi eest erakorralise karistusega - surmanuhtlusega mahalaskmise läbi. Muus osas jäeti kohtuotsus A. Nikolajevi suhtes muutmata, apellatsioonprotest rahuldati. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused A. Nikolajev ja tema kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja. A. Nikolajev leidis, et talle mõistetud karistus - surmanuhtlus - on liiga raske, tal ei ole mingit puutumust L. Nebelase tapmisega, ja ta osales vaid tema vara röövimises. Samuti leidis A. Nikolajev, et kriminaalasja uurimisel on rikutud menetlusnorme, sest ütluste olustikuga seostamine toimus kaitsja juuresolekuta ja üks manukatest oli joobeseisundis. Kokkuvõttes taotles A. Nikolajev kergema karistuse mõistmist. A. Nikolajevi kaitsja palus muuta ringkonnakohtu otsus A. Nikolajevile mõistetud karistuse osas ning mõista karistuseks 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1995.a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1994.a otsus ja Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsus A. Nikolajevi süüdimõistmises L. Nebelase tapmise episoodis

§ 101p-de 1,3,8 järgi, samuti A.

Nikolajevile

§ 101

järgi mõistetud karistuse ning

§ 40

alusel mõistetud lõpliku karistuse osas ja saadeti kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Riigikohus leidis, et Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994.a otsus ei ole kooskõlas seaduses kohtuotsusele esitatud nõuetega. Kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas ei ole sõnagi selle kohta, et kohus tunnistab A. Nikolajevi süüdi L. Nebelase tapmises, s.o

§ 101järgi ning puudub tõendite analüüs selles episoodis.

Tegemist on kohtualuse õiguste rikkumisega kui ta ei saa kohtuotsusest teada, millises konkreetses süüdistuses ja milliste tõendite alusel ta süüdi tunnistatakse. Selle puuduse on jätnud kõrvaldamata ka Tallinna Ringkonnakohus. Veel leidis Riigikohus, et neil juhtudel kui isik antakse kohtu alla Kriminaalkoodeksi eriosa paragrahvi järgi, mille sanktsioonis nähakse ette võimalus erakorralise karistuse kohaldamiseks ning on alus kahelda tema normaalses psüühilises seisundis, tuleb määrata kohtupsühhiaatria ekspertiis komisjoniekspertiisina. Kriminaalasja uuel arutamisel mõisteti Tallinna Linnakohtu 12. veebruri 1996.a otsusega A. Nikolajev süüdi

§ 101

p-de 1,3 ja 8 järgi ning teda karistati 15-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Vastavalt

§ 43lg-le 3 loeti A.

Nikolajevile lõplikuks karistuseks 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

1. juuli 1992.a. Tallinna Linnakohtu 12.veebruari 1996.a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri asetäitja Märt Toming. Apellatsioonkaebused esitasid kohtualune A. Nikolajev ning tema kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja. Apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsus tühistada A. Nikolajevile mõistetud karistuse leebuse tõttu ning talle erakorralise karistuse - surmanuhtluse mõistmist. Apellant leidis, et A. Nikolajevile mõistetud karistus ei vasta kuritegude raskusele ja kurjategija isikule. Kohtualune A. Nikolajev vaidlustas oma apellatsioonkaebuses kannatanute ja tsiviilhageja poolt esitatud tsiviilhagide suuruse, mis on temalt välja mõistetud Tallinna Linnakohtu
2. oktoobri 1994.a otsusega ja asjaolu, et haginõuded on alusetult pööratud ka kaaskohtualuste A. Mi"ini, S. Ka"uba ning V. Ka"uba vastu. Kohtualuse kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja väitis oma apellatsioonkaebuses, et linnakohtu järeldused ei vasta tegelikele asjaoludele, mistõttu süüdimõistev kohtuotsus kuulub tühistamisele ja A. Nikolajev tuleb

§ 101p-de 1,3 ja 8 järgi õigeks mõista.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai 1996.a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
2. veebruari 1996.a otsus A. Nikolajevile

§ 101

p-de 1,3 ja 8 järgi mõistetud karistuse osas ja teda karistati nende kuritegude eest erakorralise karistusega.

§ 40lg 3 alusel loeti Tallinna Linnakohtu 24.

oktoobri 1994.a otsusega

§-de 141 lg 2 p-de 1 ja 2; 139 lg 2 p​de 2 ja 3; 185 lg 2 ja 203 lg 1 järgi mõistetud vabadusekaotuslikud karistused kaetuks

§ 101

p​de 1,3 ja 8, järgi mõistetud raskema karistusega ning mõisteti lõplikuks karistuseks surmanuhtlus. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et apellatsioonkaebustes esitatud väited on ümber lükatud kriminaalasja kohtueelsel menetlusel kogutud ja esimese astme kohtute poolt kontrollitud ning kogumis hinnatud tõenditega, millised on esitatud ja analüüsitud Tallinna Linnakohtu

1. oktoobri 1994.a ja
2. veebruari 1996.a otsustes. Sellest tulenevalt ei pidanud kolleegium vajalikuks neid motiive veelkord korrata. Samas leidis ringkonnakohus, et vaidlustamisele ei kuulu tsiviilhagide suurus, kuna Tallinna Ringkonnakohus oma
3. detsembri 1994.a otsusega jättis Tallinna Linnakohtu
4. oktoobri 1994.a otsuse tsiviilhagide osas muutmata ja kohtuotsus selles osas jõustus ringkonnakohtu otsuse jõustumisega. Surmanuhtluse mõistmisel lähtus ringkonnakohus sellest, et A. Nikolajevi kuritegelik käitumine, toimepandud kuritegude raskus ja tehiolud, isiku moraalsete ja sotsiaalsete väärtuste deformatsioon viitavad tema erilisele ühiskonnaohtlikkusele ning kinnitavad, et varem kohaldatud karistused pole saavutanud eesmärki. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai 1996.a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja. Kassaator taotleb viimatinimetatud ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et L. Nebelase tapmises on süüdi A. Nikolajev. Kaitsja leiab, et A. Nikolajevi väited tema süü puudumise kohta on ümber lükkamata ja seetõttu tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdimõistetu kasuks. Riigikohtu üldkogu, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja taotluse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. mai 1996.a otsus ja mõista A. Nikolajev süüdistuses L. Nebelase tapmises õigeks ning prokuröri arvamuse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, leidis: Kassatsioonkaebuses toodud õiguslik analüüs ei ole küllaldane selleks, et seada kahtluse alla Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse seaduslikkus. Põhjendamatu on kaitsja väide, et kriminaalasja kohtulikul uurimisel ei kogutud küllaldaselt usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et L. Nebelase tappis A. Nikolajev. Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes on analüüsitud ja hinnatud tõendeid L. Nebelase tapmise fakti osas, sealhulgas kohtualuse ja tunnistajate S.Kauba ja A. Miini ütlusi kogumis teiste tõenditega kooskõlas KrMK §-ga
7. Samuti on toodud motiivid, miks kohus rajab otsuse kohtualuse ja tunnistajate varem antud ütlustele ja loeb mitteusaldusväärseks A.Nikolajevi, S.Kauba ja A.Miini hilisemad ütlused. Linna- ja ringkonnakohtuotsustest nähtub, et kõrvaldamata kahtlusi A.Nikolajevi süü tuvastamises L.Nebelase tapmises ei jäänud ja seetõttu ei ole süütuse presumptsiooni rikutud. A.Nikolajevile ringkonnakohtu otsusega karistuse mõistmise osas märgib Riigikohtu üldkogu, et kehtiva kriminaalkoodeksi §-s 22 nähakse ette ühe võimaliku karistusliigina surmanuhtlus. A.Nikolajevile inkrimineeritud kuritegude -

§ 101

p-d 1, 3 ja 8 sanktsioon näeb vabadusekaotusliku karistuse kõrval ette ka võimaluse mõista karistuseks surmanuhtlus. A.Nikolajev ei ole

§ 22lg-s 2 ettenähtud isik, kelle suhtes surmanuhtluse kohaldamist ei lubata.

Seega oli Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus mõista A.Nikolajevile selleliigiline karistus. Tühistades linnakohtu otsuse A.Nikolajevile mõistetud karistuse osas, on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma otsuses põhjendanud, miks linnakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele, kohtualuse isikule ega toimepandu laadile ja ei ole kooskõlas karistuse mõistmise üldalustega. Käesolevas kriminaalasjas puudub Riigikohtul võimalus asendada A.Nikolajevile mõistetud surmanuhtlus

§ 23lg 1 ja § 46 lg 1 alusel eluaegse vabadusekaotusega. Vastavalt Kr

MK §-le 334 saab surmanuhtluse asendada eluaegse vabadusekaotusega ainult süüdimõistetu karistuse kandmise koha järgne kohus kui kuriteo eest on mõistetud karistus, mida antud juhul ei saa täita. Kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on täitnud kõiki seaduse sätteid, mis reguleerivad karistuse mõistmise aluseid ja tingimusi kriminaalmenetluses ning õigesti kohaldanud kriminaalseadust, puuduvad AKKS §-s 64 toodud alused ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu üldkogu otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 1996.a otsus Aleksander Nikolajevi süüdistusasjas

§ 101

p-de 1, 3, 8, § 141 lg 2 p-de 1, 2, § 139 lg 2 p-de 2, 3, § 185 lg 2 ja § 203 lg 1 järgi muutmata. Süüdimõistetu kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 25. septembril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: R. Maruste Liikmed: T. Anton J.Ilvest H.Jõks L.Kalm E. Kergandberg L.Laarmaa H.Lindmäe J.Luik J.Odar J.Põld H.-K.Remmel J.Rätsep H.Salmann P.Vaher T.Vernik