3-1-1-98-96

3-1-1-98-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja O.M., I.M. ja H.K. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1,4 - § 15 lg 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O.M., I.M. ja H.K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi selles, et nad eelneval kokkuleppel
2. detsembril 1995.a kella 24.00 paiku tungisid joobeseisundis raha röövimise eesmärgil Xxxxxxxxx Xxxxxxx tn x J.P. korterisse. O.M. ja I.M. peksid voodist väljatõmmatud J.P. ning koos H.K-ga nõudsid kannatanult 3000 krooni raha. Köögis jätkasid kohtualused kannatanu peksmist rusikate ja jalgadega näkku ja keha piirkonda, mille tagajärjel J.P. kaotas teadvuse. Kui kannatanu läks vannituppa end pesema, järgnes talle O.M. ja jätkas kannatanu peksmist. Peksmisega põhjustati kannatanule kerge terviserikkega kehavigastus. Kohtualuste tegevuse lõpetas politseitöötajate vahelesekkumine. Viljandi Maakohtu
3. aprilli 1996.a otsusega kvalifitseeriti kohtualuste poolt toimepandud kuritegu ümber KrK § 113 järgi. O.M. mõisteti süüdi KrK §113 järgi ja teda karistati 3kuulise arestiga. Karistus loeti kantuks vahi all viibitud ajaga. H.K. mõisteti süüdi KrK § 113 järgi ja teda karistati rahatrahviga 40 päevamäära ulatuses s. o 600 krooni. I.M. mõisteti süüdistuses KrK § 113 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Viljandi Maakohtu
4. aprilli 1996.a otsuse peale esitas Viljandi prokurör Agne Koks apellatsioonprotesti, milles taotles kohtualuste tegevuse kvalifitseerimist KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Apellant leidis, et maakohus on eiranud KrMK § 50 sätteid, mille mõtte kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Prokurör leidis, et ekspertiisiakti pinnalt tekkinud kahtlused tulnuks kõrvaldada eksperdi ülekuulamisega kohtus, mitte kohtualuste ütlustega. Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör kohtualuste süüdimõistmist KrK § 141 lg 2 p-de 2,4 ja § 15 lg 2 järgi, kuna kuritegu jäi lõpule viimata politseitöötajate vahelesekkumise tõttu. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni 1996.a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu
6. aprilli 1996.a otsus ning O.M., I.M. ja H.K. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1,4 - § 15 lg 2 järgi. Kohaldades KrK § 39 sätteid, karistati neid vastavalt 3-aastase, 1-aastase ja 2- aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et kohtualused panid ühtse tahtlusega ja eelneval kokkuleppel toime röövimise katse vara asukohta pääsemist takistanud tõkke kõrvaldamisega. Ringkonnakohus ei pidanud usaldusväärseks kohtualuste poolt kohtus antud ütlusi selle kohta, et nad läksid J.P. juurde I.M. võlga tagasi nõudma, vaid leidis, et nende eesmärk J.P. juurde minekul ja tema peksmisel oli võõra raha röövimine 3000 krooni suuruses summas. Ringkonnakohus leidis, et kohtualuste poolt J.P. suhtes elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamine on tõendatud nii kannatanu ütlustega kui ka ekspertiisiaktis toodud eksperdi arvamusega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. juuni 1996.a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kohtualused I.M. ja H.K. ning O.M. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut. I.M. taotleb oma kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu
8. juuni 1996.a otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning enda õigeksmõistmist. I.M. väidab, et tal puudus tahtlus kannatanu vara vägivaldseks hõivamiseks ja ta pole kannatanu suhtes mingit kuritegu toime pannud. H.K. taotleb Tartu Ringkonnakohtu eeltoodud otsuse tühistada ning jätta jõusse Viljandi Maakohtu otsus. Kassaator väidab, et tal puudus tahtlus eelneval kokkuleppel kannatanut röövida. Vandeadvokaat M. Sikut taotleb oma kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja O.M. poolt toimepandud kuritegu kvalifitseerida KrK § 113 järgi. Kassaator leiab, et O.M. ja ka teiste kohtualuste käitumises puuduvad röövimise koosseisulised tunnused võõra vara hõivamise tahtlus ja elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses sisalduvad kohtu järeldused on kooskõlas kriminaalasjas kindlakstehtud faktiliste asjoludega. Ringkonnakohus on hinnanud õigesti kõiki tõendeid nende kogumis vastavalt KrMK § 50 mõttele ja põhjalikult motiveerinud, miks ta ei pea usaldusväärseks kohtualuste ütlusi kannatanu korterisse mineku eesmärgi ja seal toimunu osas. Kohtualused on kriminaalasja menetluses oma ütlusi korduvalt muutnud ja ei oska oma ütluste muutmist seletada. Lugenud kohtualuste ütlused mitteusaldusväärseteks, on ringkonnakohus arvestanud otsuse tegemisel teisi tõendeid nende kogumis, s. o kannatanu ja tunnistajate ütlusi ning kohtumeditsiinieksperdi arvamust. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses esitatud seisukohtadega ja nendib, et kohtuotsus on põhjendatud ka kohtualustele mõistetud karistuste osas. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
9. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. juuni 1996.a otsus O.M., I.M. ja H.K. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 4 ning § 15 lg 2 järgi muutmata.
11. Süüdimõistetute I.M. ja H.K. ning O.M. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Otsus jõustub
12. septembril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher