3-1-1-99-96

3-1-1-99-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A.J. jt süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu A.J., tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja Riigiprokuratuuri prokurör Jaan Naaber. A.J. oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 139 lg 3 p 1 järgi selles, et ta
3. veebruaril
4. a kella 15.00 paiku eelneval kokkuleppel koos A.U-ga, tungis lukustuse kõrvaldamise teel Xxxxxxxxx Xxxxxx tn xx-xxx asuvasse korterisse, kust varastas salaja V.F-le kuuluvat vara 24207 kr 50 s väärtuses. Tallinna Linnakohtu
5. detsembri
6. a määrusega eraldati A.U. kriminaalasi süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi eraldi menetlusse kohtualuse tagaotsitavaks kuulutamise tõttu. Tallinna Linnakohtu
7. detsembri
8. a otsusega mõisteti A.J. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks. Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Nimelt osundas prokurör sellele, et kriminaalasja arutamisel ei järgitud KrPK § 24 lgs 1 sätestatut. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuari
10. a määrusega tühistati Tallinna Linnakohtu
11. detsembri
12. a otsus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale kohtule. Tallinna Linnakohtu
13. märtsi
14. a otsusega tunnistati A.J. ja A.U. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi, mõlemaid karistati kolmeaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. A.U. ja A.J. kaitsja vandeadvokaat Mare Lusti poolt esitatud apellatsioonkaebustes taotleti Tallinna Linnakohtu
15. märtsi
16. a otsuse tühistamist ning kohtualuste õigeksmõistmist. Kaebuses rõhutati, et linnakohtu süüdimõistev otsus tugineb oletustel ja kuriteo kvalifitseerimisel on kohus jätnud tähelepanuta, et kuritegu oli toime pandud veel ENSV kriminaalkoodeksi kehtimise ajal. Samuti juhtis apellant kohtu tähelepanu asjaolule, et Tallinna Linnakohtu
17. detsembri
18. a õigeksmõistev kohtuotsus protestiti prokuröri poolt ja tühistati ringkonnakohtu poolt vaid kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, vaidlustamata A.J. süüküsimust. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. mai
20. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
21. märtsi
22. a otsus A.J. süüdimõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja ta mõisteti õigeks. Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et vastavalt AKKS § 36 lg-le 2 on kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus lubatud kohtualuse karistust raskendada või talle raskemat kuritegu ette nägevat seadust kohaldada ainult siis, kui tuvastatakse tema poolt raskema kuriteo toimepanemine või kui vähemalt üks kohtuotuse tühistamise alus oli karistuse leebuse motiivil esitatud kannatanu või tema esindaja apellatsioonkaebus või prokuröri apellatsioonprotest. Mingi süüdistuse järgi varem õigeksmõistetud isiku süüdimõistmine sama süüdistuse järgi pärast kriminaalasja uut arutamist esimese astme kohtus ei ole aga ringkonnakohtu arvates raskema kuriteo toimepanemise tuvastamine AKKS § 36 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et A.J. süüdimõistmine uuel kohtulikul arutamisel olnuks võimalik üksnes juhul, kui prokurör vaidlustanuks apellatsioonikorras ka tema süüküsimuse. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. mai
24. a otsuse peale on esitanud Riigikohtule kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Prokurör taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. mai
26. a otsuse tühistamist A.J. õigeksmõistmise osas ja selles osas kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Kassaator põhjendab oma taotlust asjaoluga, et ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud kohtuotsus, millega A.J. õigeks mõisteti, ei saanud olla siduv teisele kohtukoosseisule, kes kriminaalasja sisuliselt uuesti arutades tunnistas A.J. süü tõendatuks. Kassaator rõhutab, et ringkonnakohtu motiividega nõustumine tähendaks seda, et õigeksmõistetu süüküsimust ei saaks esimese astme kohtus arutada isegi siis, kui seda küsimust oleks apellatsioonprotestis vaidlustatud. Prokurör juhib tähelepanu ka sellele, et kuritegu pandi toime enne kriminaalkoodeksi uue redakstiooni kehtestamist ning sellest tulenevalt tulnuks A.J. vastavalt KrK § 6 lg-le 3 süüdi mõista KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil möönis prokurör lünkade olemasolu AKKS-s, kuid lõppkokkuvõttes siiski toetas kassatsioonprotestis sisalduvat taotlus. Kaitsja taotles oma seletusesTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
27. mai
28. a otsuse muutmata jätmist põhjendusega, et see on täielikus kooskõlas AKKS § 36 lg-s 2 sätestatuga. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud menetlusosaliste seletusi, l e i d i s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
29. mai
30. a otsus on seaduslik, põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktikaga AKKS § 36 kohaldamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonprotestis esitatud seisukohaga, et ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud õigeksmõistev kohtuotsus, mille ringkonnakohus on tühistanud, ei ole kriminaalasja uuesti arutavale kohtule enam mingil määral siduv. Mistahes ringkonnakohtu poolt tühistatud maa- või linnakohtu otsus on kriminaalasja uuesti arutavale kohtule siduv AKKS § 36 lgs 2 määratud piirides. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31. septembri
32. a otsuses M.T. süüdistusasjas on rõhutatud, et vastavalt AKKS §-le 36 lg 2 on kriminaalasja uuel kohtulikul arutamisel esimese astme kohtus lubatud kas karistust raskendada või raskemat kuritegu ettenägevat seadust kohaldada (reformatio in peius) kahel juhul: kui pärast kohtuotsuse tühistamist tuvastatakse uuel kohtulikul arutamisel - tavaliselt pärast täiendavat kohtueelset uurimist - asjaolud, mis tõendavad kohtualuse poolt raskema kuriteo toimepanemist või kui vähemalt üks otsuse tühistamise alus oli kannatanu või tema esindaja kaebus või prokuröri protest karistuse leebuse kohta. Seaduse mõtte kohaselt ei pea need kaks kohtualuse olukorra halvendamise alust esinema koos, kuigi nende koosesinemine on võimalik. Seega on pärast kohtuotsuse tühistamist uuel kohtulikul arutamisel esimese astmekohtus lubatav halvendada kohtualuse olukorda ka siis, kui kohtuotsuse tühistamise aluseks ei olnud kannatanu kaebust ega prokuröri protesti, kuid kui kohus tuvastab raskema kuriteo toimepanemise. Samas on kriminaalasja uuesti arutava kohtu iseseisvuse piirid raskema kuriteo toimepanemise tuvastamisel piiratud süüdistusega, mille järgi isik oli varem kohtu alla antud. Neist piiridest väljuvalt võib kriminaalasja uuesti arutav kohus kohtualuse olukorda raskendada vaid siis, kui kohtualune antakse kohtu alla raskemas süüdistuses lähtudes KrMK § 215 lg-st 3 või § 219 lg-st
33. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
34. mai
35. a otsuses esitatud AKKS § 36 lg 2 tõlgendusega, et kriminaalasja uue arutamise järgselt kohtualuse süüditunnistamine samas süüdistuses, milles ta oli varem õigeks mõistetud, ei saa olla käsitatav süüditunnistamisena raskemas kuriteos. Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib ka seda Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
36. mai
37. a otsuses esitatud seisukoht, et A.J. oleks saanud kriminaalasja uue arutamise järgselt samas süüdistuses süüdi mõista siis, kui prokurör oleks apellatsioonprotestis lisaks menetlusseaduse olulisele rikkumisele vaidlustanud ka A.J. süü tõendatuse - s.o tema õigeksmõistmise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et õigeksmõistmise vaidlustamine kannatanu, tema esindaja või prokuröri poolt on käsitatav AKKS § 36 lg 2 mõttes karistuse leebuse vaidlustamise piirjuhtumina. Riigikohtu kriminaalkolleegium jagab prokuröri poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil väljendatud seisukohta, et vaid AKKS § 14 lg-st 1 tulenevalt ei tohiks ringkonnakohus eelmenetluse käigus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamisel võtta mingit seisukohta kohtuotsuse muudes vaidlustatud küsimustes. Apellatsioonimenetluse kui terviku loogilises kontekstis tuleb aga AKKS § 14 lg-s 1 sätestatut tõlgendada nii, et kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamisel on ringkonnakohus õigustatud kriminaalasja juba eelmenetlusel esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatma siis, kui on kaevatud vaid kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise peale. Seega juhul, mil prokurör oleks A.J. kriminaalasja puhul kaevanud apellatsiooni korras nii kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise kui ka õigeksmõistmise peale, oleks ringkonnakohus pidanud võtma mõlema rikkumise kohta seisukoha eelmenetluse järgselt - kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
38. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
39. mai
40. a otsus A.J. õigeksmõistmises KrK § 139 lg 3 p 1 järgi jätta muutmata.
41. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
42. septembril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert Lindmäe Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep