Obsah (5)

§ 115§ 1151§ 47§ 128§ 20

3-1-1-100-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. septembril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe

§ 115

lg 2 p 2,3 ja § 128 järgi, Vahur Haava ja Rainer Sardise süüdistuses

§ 115lg 2 p 2,3 järgi ning P.

J. ja M. K. süüdistuses

§ 1151lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu Andi Kapi kaitsja vandeadvokaat Märt Leedu, süüdimõistetu Rainer Sardise kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsusega tunnistati süüdi: Andi Kapp

§ 115

lg 2 p 2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 6 aastaks tingimisi

§ 47

rakendamisega 3-aastase katseajaga ning

§ 128

järgi 700 kroonise rahatrahviga; Vahur Haava

§ 115

lg 2 p 2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 4 aastaks tingimisi

§ 47

rakendamisega 3-aastase katseajaga; Rainer Sardise

§ 115

lg 2 p 2,3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 5 aastaks tingimisi

§ 47rakendamisega 3-aastase katseajaga; P.

J.

§ 1151

lg 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega 3 aastaks tingimisi

§ 47rakendamisega 3aastase katseajaga; M.

K.

§ 1151

lg 1 järgi ning karistati vabadusekaotusega 3 aastaks ja 6 kuuks tingimisi

§ 47rakendamisega 3-aastase katseajaga.

A. Kapp, V. Haava ja R. Sardis on mõistetud süüdi selles, et nad koos ja eelneval kokkuleppel panid toime teadvalt alaealise E. A. vägistamise ja nimelt:

1. septembril 1992.a öösel Tallinnas X tee 56a asuvas kämpingus, kasutades füüsilist vägivalda - tõmmates E. A. voodile pikali ja hoides ta käsi kinni, tõmbasid kannatanul püksid jalast ja katsid ta näo padjaga, temaga püüdis vägivaldsesse sugulisse vahekorda astuda A. Kapp, V. Haava ja R. Sardis, hoidsid seejuures kinni kannatanut. Vägistamine jäi kämpingus lõpule viimata, kuna kardeti politsei saabumist. Seejärel viisid nad E. A. autoga lähedal asuvasse metsa, kus kasutades ära kämpingus kannatanu kallal rakendatud vägivalda, püüdis temaga sugulisse vahekorda astuda A. Kapp auto kapotil, kuid tegu jäi lõpule viimata kuna E. A. libises kapotilt maha. Talutanud E. A. auto tagaistmele, astus seal temaga sugulisse vahekorda A. Kapp, seejärel V. Haava ja R. Sardis. A. Kapp on mõistetud süüdi ka E. A. tapmisega ähvardamises ja nimelt selles, et ta pärast E. A. suhtes toimepandud kuritegusid ähvardas kannatanut tapmisega juhul, kui viimane teatab tegudest politseisse. P. J. ja M. K. on mõistetud süüdi selles, et nad pärast seda, kui A. Kapi, V. Haava ja R. Sardise poolt oli maha surutud E. A. vastupanu ja nende poolt toimepandud vägistamist rahuldasid mõlemad oma sugulist kirge ebaloomulikul viisil. Selle kohtulahendi peale esitas Riigikohtu esimees järelvalveprotesti seoses süüdimõistetuile ilmselt leebete karistuste kohaldamisega. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
2. juuni 1993.a määrusega jäeti protest rahuldamata. EV Riigikohtu esimehe poolt korratud järelvalveprotest rahuldati EV Ülemkohtu presiidiumi
3. augusti 1993.a määrusega. Presiidium leidis, et kohtualustele mõistetud tingimuslik karistus oli ilmselt kerge ja ei vastanud toimepandud kuritegude raskusele. Presiidium tühistas Tallinna Linnakohtu
4. märtsi 1993.a otsuse ja EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
5. juuni 1993.a määruse kohtualustele mõistetud karistuste osas ja saatis selles osas kriminaalasja uueks arutamiseks Talllinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Mitmesuguste menetlustoimingute ja kaasnenud viivituste tõttu arutati kriminaalasja uuesti 1995.a novembris ja Tallinna Linnakohtu
6. novembri 1995.a otsusega mõisteti kohtualused uuesti süüdi seejuures P. J. ja M. K. puhul esklikult

§ 1151lõiget nimetamata.

Kõiki karistati analoogiliselt

1. märtsi 1993.a karistustega. Tallinna Linnakohtu
2. novembri 1995.a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri asetäitja M. Toming. Ta taotles kohtuotsuse tühistamist kõigile kohtualustele mõistetud karistuste osas nende mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdlaste isikule. P. J. ja M. K. osas palus ta õigusliku hinnangu täpsustamist, kõigile süüdimõistetuile reaalse vabadusekaotuse mõistmist

§ 47sätteid rakendamata.

A. Kapi kaitsja vandeadvokaat M. Leedu taotles oma apellatsioonkaebuses uue otsuse tegemist - vägistamise kvalifitseerimist

§ 115lg 1 järgi, A.

Kapi õigeksmõistmist

§ 128

järgi ja tema karistamist

§ 47rakendamisega tingimisi.

R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikman motiveeris oma apellatsioonkaebuses kaitsealuse kuriteo ümberkvalifitseerimist

115 lg 1 järgi, taotles uue kohtuotsuse järgi lühiajalist vabadusekaotust § 47 rakendamisega tingimisi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai 1996.a otsuses rõhutati, et Tallinna Linnakohtu
2. märtsi 1993.a otsus tühistati järelvalve korras EV Ülemkohtu presiidiumi
3. augusti 1993.a määrusega kohtualustele mõistetud karistuste osas ja kriminaalasi saadeti just selles osas arutamiseks esimese astme kohtule. Seega oli kuritegude kvalifikatsiooni osas kohtulahend jõustunud ja kohtualuste korduv süüditunnistamine
4. novembri 1995.a otsusega ebaõige KrMK § 5 lg 1 p 9 mõttes. Linnakohus pidanuks teistkordsel arutamisel otsustama vaid kohtualuste karistamise küsimuse. Sellest tulenevalt tühistas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nimetatud kohtulahendi kohtualuste süüdimõistmise osas ja jättis läbivaatamata menetlusosaliste taotlused kohtualuste tegudele uue juriidilise hinnangu andmise küsimuses.

§ 47

alusel karistusest vabastamist pidas Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendatavaks üle 3 aasta möödumisega kuritegude toimepanekust, millest tulenevalt on ära langenud karistuse üld- ja eripreventiivne toime. Ajafaktori tähtsust kinnistava tegurina rõhutatakse süüdimõistetute hoidumist uute kuritegude toimepanekust ja nende poolt ühiskonna käitumisnormide jätkuvat täitmist, isikliku elu lootustekohast korraldamist ning politseiorganite järelvalvest tulenenud nõuete täitmist. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jõudis veendumusele kõigi süüdimõistetute suhtes reaalse vabadusekaotuse otstarbetuses olenemata kuritegude raskusest ja tuvastatud tehioludest. Kohtualuste karistusest vabastamine

§ 47sätestatud alustel loeti põhjendatuks.

Need Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad on vaidlustanud Riigiprokuratuuri prokurör A. Ülviste oma kassatsioonprotestis. Ta ei pea põhjendatuks õigusemõistmise üldaluste ja kõrgema astme kohtu selgete hoiakute jätkuvat eiramist. Olulise raskusastmega kuritegude puhul, kus seadusandja on alternatiivita ette näinud vabadusekaotusliku karistuse, rakendati erandina käsitletavat leebust kõigi süüdimõistetute suhtes ja vabastati nad tingimisi karistusest. Kassaator nendib, et 16-aastast kannatanut koheldi rõhutatult hoolimatu kõlvatusega. Ta on lugenud

§ 47

sätete kohaldamist kõigi süüdimõistetute suhtes kriminaalseaduse ebaõigeks kohaldamiseks, taotleb kohtulahendite tühistamist süüdimõistetute suhtes

§ 47

sätete kohaldamise osas ja kriminaalasja saatmist Tallinna Linnnakohtule uueks arutamiseks. Oma kirjalikud vastuväited kassaatori seisukohtade vaidlustamiseks on esitanud R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikman. Kirjaliku pöördumisega on teatanud kannatanu E. A., et ta peab õiglaseks süüdimõistetute reaalset karistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära A. Kapi kaitsja vandeadvokaat M. Leedu ja R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikmani ning riigiprokröri asetäitja J. Naaberi seletused, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, jättes prokuröri apellatsioonprotesti rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu otsuse kõigi grupis tegutsenud süüdimõistetute tingimisi karistusest vabastamise kohta tühistamata, on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et

§ 20

lg 1 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Vastavalt

§-le 36 arvestab kohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kuriteo raskus ja laad on esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Ainuüksi vägistamise inkrimineerimine kahe kvalifitseeriva tunnuse tõttu

§ 115

lg 2 p 2,3 järgi ja sugulise kire ebaloomuliku viisil rahuldamise käsitlemine

§ 1151

lg 1 järgi viitavad alternatiivita vabadusekaotusele, mis on ette nähtud nimetatud sätete sanktsioonides. Kriminaalkoodeksi 5. peatükk, kuhu kuulub

§ 47

, käsitleb karistusest vabastamist.

§ 47

sätestatud karistusest tingimuslik vabastamine on süüdlase suhtes sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse mittekohaldmise võimalus, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine. Vaidlustatud kohtulahendites on oldud erandlikult leebe ohtliku vägistamisvormi kõigi täideviijate suhtes nende kuriteolise aktiivsuse astmest olenemata. Karistuse individualiseerimine on toimunud vaid selle karistusmäära formaalse astendamise näol, mille kandmisest ühtlustatud katseaja tingimusel on kõik süüdimõistetud vabastatud. Juhindudes AKKS § 63 p 2, § 64 p 3 ja 4 ja § 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai 1996.a otsus ja Tallinna Linnakohtu
3. novembri 1995.a otsus Andi Kapi, Vahur Haava, Rainer Sardise, P. J. ja M. K. süüdistusasjas nendele karistuse mõistmise osas ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
4. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
5. septembril 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep