← Eesti

3-1-1-101-96

3-1-1-101-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. oktoobril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindm

§ 101p-de 3 ja 8 järgi; Andrian Ojala süüdistuses Kr

K § 139 lg 2 p-de 1 ja 3; § 197 lg 2 p 2; § 2071 lg 3; § 207 lg 1; § 144, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 101 p-de 1, 5, 6 ja 8 ning §

§ 101p-de 1 ja 6 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa O. Borissovi kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, A. Ojala kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja A. Solodovi kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Ida-Viru Maakohtu

  1. veebruari
  2. a otsusega mõisteti Oleg Borissov süüdi ja teda karistati KrK § 197 lg 2 p-de 1 ja 2; § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 144, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 207 lg 1 ja § 2071 lg 3 järgi vabadusekaotuslike karistustega. Samuti tunnistati O. Borissov süüdi KrK § 101 pde 1, 2, 3, 5, 6 ja 8 järgi ning talle mõisteti nende kuritegude toimepanemise eest erakordne karistus surmanuhtlus. Vastavalt KrK §-le 40 loeti vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema karistusega. Sama kohtuotsusega mõisteti Andrian Ojala süüdi ja teda karistati KrK § 197 lg 2 p 2; § 139 lg 2 pde 1 ja 3; § 2071 lg 3; § 207 lg 1; § 144 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi vabadusekaotuslike karistustega. Samuti tunnistati A. Ojala süüdi KrK § 101 p-de 1, 2, 5, 6 ja 8 järgi ning talle mõisteti nende kuritegude toimepanemise eest erakordne karistus - surmanuhtlus. Vastavalt KrK §-le 40 loeti vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema karistusega. Sama kohtuotsusega mõisteti Albert Solodov süüdi ja teda karistati KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 144, § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 207 lg 1; § 2071 lg 3; § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotuslike karistustega. Samuti tunnistati A. Solodov süüdi KrK § 101 p-de 1, 2, 3, 5, 6 ja 8 järgi ning talle mõisteti nende kuritegude toimepanemise eest erakordne karistus - surmanuhtlus. Vastavalt KrK §-le 40 loeti vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema karistusega. Ida-Viru Maakohtu
  3. veebruari
  4. a otsusega mõisteti veel süüdi:Oksana Pärn KrK § 203 lg 1 järgi ja teda karistati rahatrahviga 1500 kr; Agnessa Solodova KrK § 203 lg 1 järgi ja teda karistati rahatrahviga 1500 kr; Aleksander Sohranit" KrK § 139 lg 1 ja § 197 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati tingimuslikult üheaastase vabadusekaotusega katseajaga 2 aastat; Vadim Mäe KrK § 203 lg 1 ja § 207 lg 1 järgi ja talle mõisteti lõpliku karistusena 3 aastat vabadusekaotust, kusjuures KrK § 101 p-de 1, 6 ja 7 järgi mõisteti ta õigeks; Sergei Miki"ov mõisteti süüdi KrK § 197 lg 2 p 2; § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja talle mõisteti lõpliku karistusena 7 aastat vabadusekaotust. Vastavalt Ida-Viru Maakohtu otsusele tunnistati O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises.
  5. oktoobril
  6. a leppisid O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov joomingu ajal kokku vara hõivamise eesmärgil tappa Ida Moones (snd 1903.a), kellel pidi olema kulda ja abikaasalt jäänud tulirelv. I. Moones elas Ida-Viru maakonna Kohtla valla Saka külas üksi ja suutis liikuda üksnes kepile toetudes.
  7. oktoobril
  8. a u kell 2 öösel läksid O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov I. Moonese elukohta, kaasas kaks tinaotsikuga omavalmistatud nuuti. A. Ojala lõi jalalöögiga lahti elamu lukustatud välisukse ja tungis koos O. Borissovi ja A. Solodoviga majja. Toas lõi O. Borissov voodis lamanud I. Moonesele nuudiga pea piirkonda, mistõttu I. Moones kaotas teadvuse. O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov otsisid elamus raha, kulda ja relva. Kui I. Moones hakkas oigama, lõi A. Solodov talle mitu korda nuudiga pähe. I. Moonese surm saabus koljuluu murrust põhjustatud koljuaju trauma tagajärjel. Elamust midagi leidmata otsustasid O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov lahkudes süüdata kuriteojälgede varjamiseks I. Moonese elamu. Selleks kuhjati toas põrandale riideesemeid ja süüdati need. A. Ojala tõi köögist gaasiballooni ja avas selle. Gaasi plahvatusest süttis hoone. Elamu süütamisega põhjustati oluline varaline kahju.
  9. oktoobril 1994.a leppisid O. Borissov ja A. Solodov purjuspäi kokku ärandada farmi Saka Piim garaa"ist auto GAZ-52 ning tungisid öösel farmi administratiivhoonesse, et võtta sealt garaa"i võtmed. Neid märkas farmi kurttumm valvur Ants Kaukes (snd
  10. a), kes tundis mõlemat sissetungijat. O. Borissov lõi hoone valveruumis laualt võetud tühja pudeliga A. Kaukesele pähe. Seejärel peksid O. Borissov ja A. Solodov põrandal lebavat A. Kaukest jalgadega pea ja keha piirkonda seni, kuni kannatanu kaotas teadvuse. A. Kaukese peksmise ajal oli administratiivhoone brigadiri ruumis raamatupidaja Mare Mikita (snd 1941). O. Borissov ja A. Solodov otsustasid ta toimepandud kuriteo varjamiseks tappa. O. Borissov tõmbas valveruumis katki elektrijuhtmed ning lülitas välja välisvalgustuse. A. Solodovi tungis brigadiri tuppa ja lõi valveruumist kaasa võetud metalltoru tükiga korduvalt M. Mikitale pähe. Kui kannatanu kaotas teadvuse ja kukkus põrandale, jätkas A. Solodov tema peksmist. Uskudes, et M. Mikita on surnud, võtsid O. Borissov ja A. Solodov ruumist garaa"i võtmed ja lahkusid. Farmi auto jäeti ärandamata. 11.oktoobri 1994.a hommikul toimetati A. Kaukes ja M. Mikita Kohtla-Järve haiglasse. A. Kaukes suri teadvusele tulemata 11.detsembril 1994.a. Surma põhjuseks oli äge kopsu ja südame puudulikkus, mis oli arenenud kahepoolse bronhiaalse kopsupõletiku foonil. See oli koljuaju kinnise trauma tüsistuseks ja põhjuslikult seotud kannatanule tekitatud üliraske kehavigastusega. M. Mikital oli peaaju põrutus, ajuverevalum jm ülirasked kehavigastused, mis olid tekitamisel eluohtlikud. 11.oktoobril
  11. a otsustasid joomingu ajal O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov vara hõivamise eesmärgil tappa Ida-Viru maakonna Kohtla vallas Kolga-Saka küla elanikud Valentina Rosmani (snd
  12. a) ja tema abikaasa invaliid Albert Rosmani (snd
  13. a). Samal õhtul u kell 18 läksid O. Borissov ja A. Ojala V. Rosmani ja A. Rosmani elukohta, kusjuures A. Solodov pidi neile järgnema. Kui V. Rosman avas koputamise peale ukse, haaras O. Borissov tal kõrist ja kägistas teda, kuni kannatanu kaotas teadvuse. Seejärel vedas O. Borissov V. Rosmani esikus pööninguredeli alla. A. Ojala sisenes tuppa, kus lamas voodis A. Rosman. A. Ojala lõi A. Rosmanile nuudiga mitu korda vastu pead. Kannatanu surm saabus ajutrauma tagajärjel. Kui O. Borissov, A. Ojala ja teistele järele tulnud A. Solodov otsisid läbi ruume, tuli V. Rosman teadvusele ja hakkas oigama. Seepeale lõi A. Ojala talle nuudiga mitu korda pähe. V. Rosmani surma põhjustasid lahtine ajukolju trauma, näo- ja koljuluude murd ja ajukelmealune verevalum. Elamust rööviti jahipüssi laskemoona jm esemeid, tekitades varalist kahju 1070 kr. O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov tõid kuurist heinu ja eesmärgiga hävitada kuriteojäljed, süütasid elamu.
  14. oktoobril
  15. a lõi O. Borissov Jõhvis Vahe tänaval Maria Mäe`le (snd 1930.a) tapmise eesmärgil pudeliga pähe. Kui M. Mäe kukkus, lohistas O. Borissov kannatanu garaa"ide taha, kus peksis teda veel pudeliga pähe ning jalgadega pea ja keha piirkonda. M. Mäe toimetati üliraskete kehavigastustega Kohtla-Järve haiglasse, kus ta suri teadvusele tulemata
  16. oktoobril
  17. a koljuaju kinnise trauma tagajärjel. Ida-Viru Maakohtu otsusega tunnistati O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov süüdi veel mitmes
  18. a toimepandud varguses ja sõiduki ärandamises, milles osalesid ka Sergei Miki"ov jt. Ida-Viru Maakohtu 2.veebruari 1996.a otsuse peale esitasid kohtualused O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov, samuti O. Borissovi kaitsja vandeadvokaat Oleg Gor"kaljov, A. Ojala kaitsja vandeadvokaat Nikolai Rõ"ov ja A. Solodovi kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ning kohtualune S. Miki"ov apellatsioonkaebused. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  19. mai
  20. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
  21. veebruari
  22. a otsus osaliselt. O. Borissov tunnistati süüdi KrK §

101 p-de 3 ja 8 ning § 101 p-de 1, 2, 5, 6 ja 8 järgi. Lõplik karistusmäär - surmanuhtlus jäeti muutmata. A. Ojala tunnistati süüdi KrK §

§ 101p-de 1 ja 6 ning § 101 p-de 1, 5, 6 ja 8 järgi.

Lõplik karistusmäär - surmanuhtlus jäeti muutmata. A. Solodov tunnistati süüdi KrK § 101 p-de 1,3, 5, 6 ja 8 järgi. Lõplik karistusmäär - surmanuhtlus jäeti muutmata. Kohtualuste O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi, samuti A. Ojala kaitsja vandeadvokaat N. Rõ"ovi, O. Borissovi katsja vandeadvokaat O. Gor"kaljovi ja A. Solodovi kaitsja vandeadvokaat A. Suubani apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. S. Miki"ovi apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt ja talle mõisteti lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 3 alusel kuus aastat vabadusekaotust. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16.mai 1996 .a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud O. Borissov, A. Ojala ja A. Solodov, samuti A. Ojala kaitsja vandeadvokaat N. Rõ"ov. Süüdimõistetu O. Borissovi kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et ta oli tekitanud V. Rosmanile kaelast haarates kerge kehavigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses tema surmaga. V. Rosmani surm saabus peatraumast, mille tekitas kannatanule A. Ojala. Farmi Saku Piim valvuri A. Kaukese tapmise osas taotleb O. Borissov talle KrK § 101 järgi süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 107 järgi. Kannatanule A. Kaukesele põhjustati eriti raskeid kehavigastusi, kusjuures tema surm saabus haiglas alles 2 kuud hiljem. O. Borissov väidab kassatsioonkaebuses, et niisugust tagajärge ei saanud ta ette näha ning kannatanu surm ei olnud hõlmatud tema tahtlusega. Kassaator leiab, et tema teo kvalifitseerimisel tuleb lähtuda kannatanule faktiliselt põhjustatud kehavigastustest. Süüdismõistetu O. Borissov väidab, et tema osalemine M. Mikita tapmiskatses ei ole tõendatud ja taotleb selles osas enda õigeksmõistmist. Samuti ei nõustu ta kohtu järeldusega, et ta ei kahetse kuriteo toimepanemist, kuna ta on andnud üksikasjalikke ütlusi ja kirjutanud omakäeliselt süü ülestunnistuse. O. Borissov taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja surmanuhtluse asendamist vabadusekaotusliku karistusega. Süüdimõistetu A. Ojala kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et I. Moonese tapmise osas ei ole kohtud motiveerinud, mispärast on jäetud arvesse võtmata O. Borissovi ja A. Solodovi ütlused, millest ilmneb, et ta ei ole osalenud I. Moonese tapmises. Hoone süütamisel olnud ta veendunud, et I. Moones on surnud. Kohtud ei ole selgitanud kuriteost osavõtjate osavõtu astet ja määra. Samuti leiab A. Ojala, et ta on seoses V. Rosmani ja A. Rosmani tapmisega KrK § 207 lg 1 ja § 2071 lg 3 järgi süüdi mõistetud alusetult. Ta oli küll otsinud läbi elamu, kuid ei ole sealt midagi kaasa võtnud. Süüdimõistetu A. Ojala taotleb selles osas Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. A. Ojala kaitsja vandeadvokaat N. Rõ"ovi kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et I. Moonese tapmise osas on A. Ojala tegu kvalifitseeritud ebaõigesti. Kohus ei ole tuvastanud , et A. Ojala oleks I. Moonesele tekitanud kehavigastusi. Samuti puudus A. Ojalal kokkulepe O. Borissovi ja A. Solodoviga tappa I. Moones. Kuna tegemist on A. Ojala puhul KrK §-s 180 sätestatud kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamisega, tuleb talle KrK § 101 järgi süüksarvatud tegu ümber kvalifitseerida. Kassaator taotleb, arvestades asjaolu, et kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ning karistus on liiga raske, ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja surmanuhtluse asendamist vabadusekaotusliku karistusega. Süüdimõistetu A. Solodovi kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et teda on tunnistatud I. Moonese tapmises süüdi tema poolt eeluurimisel politsei survel antud valeütluste alusel. Kohus on jätnud motiveerimata, mispärast ei ole arvesse võetud O. Borissovi ütlusi, kes on kinnitanud nii eeluurimisel kui ka kohtus, et I. Moonest oli ta löönud üksi. Seetõttu leiab kassaator, et ta on I. Moonese tapmises süüdi mõistetud alusetult. Samuti ei ole ta osalenud I. Moonese elamu süütamises. Seda asjaolu kinnitavad ka süüdimõistetud O. Borissov ja A. Ojala. Süüdimõistetu A. Solodov kinnitab, et ta on süüdi üksnes A. Kaukesele ja M. Mikitale kehavigastuste tekitamises, kusjuures ta ei ole eelnevalt O. Borissoviga kokku leppinud nende tapmises. A. Kaukes suri pärast talle kehavigastuse tekitamist paar kuud hiljem. Tapmiseks puudunud tal tahtlus. Seda kinnitab asjaolu, et enne lahkumist hoonest rebiti katki telefonijuhtmed, vältimaks telefoni kasutamist kannatanute poolt sündmusest politseisse teatamiseks. V. Rosmani ja A. Rosmani tapmisega seoses kinnitab A. Solodov, et ta oli elamusse sisenenud pärast nende tapmist. V. Rosmani ja A. Rosmani tapmiseks puudus tal O. Borissovi ja A. Ojalaga eelnev kokkulepe ning ta osalenud üksnes elamu läbiotsimises. Elamust ei ole ta midagi ära võtnud. Süüdimõistetu A. Solodov taotleb selles osas ringkonnakohtu ostuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil põhjendasid süüdimõistetute O. Borissovi kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, A. Ojala kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja A. Solodovi kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova oma seletustes kassatsioonkaebustes esitatud väiteid ja taotlusi. Prokurör T. Vee leidis, et kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, t u v a s t a s: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi tegevus I. Moonese, V. Rosmani ja A. Rosmani ning A. Kaukese tapmisel, samuti M. Mikita tapmiskatses oli eelnevalt omavahel kooskõlastatud ja hõlmatud ühtse tahtlusega. Seetõttu tuleb O. Borissovit, A. Ojalat ja A. Solodovi pidada KrK § 17 järgi kuriteost osavõtjateks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib kooskõlas oma

  1. augusti
  2. a otsusega V.T ja D. P süüdistusasjas KrK § 101 pde 1 ja 5; § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 5 ning § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, et kuriteost osavõtule on omane aktiivne ja omavahel kooskõlastatud tegevus. Korduv löömine elutähtsate organite piirkonda tähendab, et süüdlased pidid ette nägema kannatanute surma saabumist ja soovisid seda. Järelikult tegutsesid nad otsese tahtlusega. Otsese tahtlusega tegutsemisest annavad tunnistust kuriteo toimepanemisel kasutatud vahendid, kuriteo toimepanemise viis, mis on tapmiste puhul kokkulangev, löökide hulk, tekitatud kehavigastuste laad ja nende paiknemine. Asjaolu, et kannatanu A. Kaukes suri talle tekitatud kehavigastuste tõttu kahe kuu pärast, ei välista O. Borissovi ja A. Solodovi käitumise kvalifitseerimist tapmisena, kuna nendel oli tapmise tahtlus ja esines põhjuslik seos A. Kaukesele kehavigastuste tekitamise ja tema surma vahel. Süüdimõistetu A. Solodovi kassatsioonkaebuses esitatud väide, mille järgi on teda I. Moonese tapmises tunnistatud süüdi tema poolt eeluurimisel politsei survel antud valeütluste alusel, on kummutatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on A. Solodov ise andnud I. Moonese tapmises osalemise kohta üksikasjalikke ütlusi kahtlustatavana ja süüdistatavana ülekuulamisel, millest võttis osa kaitsja, samuti ütluste seostamisel olustikuga, mis toimus kaitsja osavõtul, manukate jt juuresolekul. Neis tingimustes oli politsei surve välistatud (4 kd tl 44, 99p, 105p jt). Tähelepanuta tuleb jätta ka A. Ojala kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud väide, et I. Moonese tapmise puhul on A. Ojala osas tegu KrK §-s 180 sätestatud kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamisega. A. Ojala ei olnud mitte ainult toimepandud kuriteost teadlik, vaid osales ise selle toimepanemises. Osalemine kuriteos välistab kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise koosseisu. Samuti on alusetu ka süüdimõistetu A. Ojala kassatsioonkaebuses esitatud väide, et kohtud ei ole motiveerinud, mispärast on jäetud I. Moonese tapmise osas arvesse võtmata O. Borissovi ja A. Solodovi ütlused, mille kohaselt A. Ojala ei ole osalenud I. Moonese tapmises. Nii nähtub A. Ojala enda, samuti O. Borissovi ja A. Solodovi ütlustest, et ta tegutses I. Moonese tapmisel O. Borissovi ja A. Solodoviga kooskõlastatult ja ühtse tahtlusega. A. Ojala purustas I. Moonese elamu ukse ning tungis koos teistega majja, kaasas löögiriistana omavalmistatud nuut, kattis I. Moonese laibal löökidest purustatud pea vaibaga, osales raha ja väärtesemete otsingutes, tegi ettepaneku süüdata kuriteojälgede hävitamiseks elamu ja kasutas süütamisel gaasiballooni (
  3. kd tl 16-17, 35-36, 43-44, 99, 105p, 117;
  4. kd tl 84 p - 85). Ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas on vastavalt KrMK § 274 p-le 4 ja AKKS § 29 lg-le 4 ja 5 märgitud kohtu poolt tuvastatud asjaolud, samuti tõendid, millele kohtu järeldused rajanevad ning motiivid, millega kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud, viidates seejuures ka esimese astme kohtu põhjendustele. Süüdimõistetu O. Borissov kinnitab kassatsioonkaebuses, et tema osalemine M. Mikita tapmiskatses ei ole tõendatud ning kohus ei ole karistuse mõistmisel arvesse võtnud tema puhtsüdamlikku kahetsust. O. Borissovi väited on vastuolus tema poolt eeluurimisel antud ütlustega. Nii kinnitas O. Borissov ütluste seostamisel olustikuga, mis toimetati kaitsja osavõtul ja manukate juuresolekul, et ta oli andnud A. Solodovile löögiriistana 50-60 sm pikkuse metallitüki. A. Solodov läks sellega kontorisse, kus oli M. Mikita. Seejärel võttis O. Borissov ka ise metallitüki ja järgnes A. Solodovile. Kui O. Borissov sisenes ruumi, nägi ta, et M. Mikita lebas põrandal ja A. Solodov peksis teda metallitükiga, mille ta oli A. Solodovile andnud (
  5. kd tl 90). Ta ei löönud M. Mikitat, kuna uskus, et kannatanu on juba surnud või sureb A. Solodovi löökidest (
  6. kd tl 21). Hiljem neid väiteid O. Borissov ei kinnitanud. Puhtsüdamlik kahetsus eeldab aga tõepäraste ja üksikasjalike ütluste andmist. Muud O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi kassatsioonkaebuses esitatud väited on vajaliku üksikasjalikkusega ümber lükatud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kooskõlas KrMK § 274 p-ga 4 toimunud tõendite analüüsimisel, samuti Ida-Viru Maakohtu otsuses, millele ringkonnakohus on vastavalt AKKS § 29 lg-le 5 viidanud, kordamata esimese astme kohtu põhistust. Tapmise kuriteokoosseis surma põjustamisel eeldab täideviijatel ühtsest eesmärgist tulenevalt ühtset, kooskõlastatud ja aktiivset tegevust. V. Rosmani ja A. Rosmani tapmisel jäi A. Solodovi käitumine tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale. Seetõttu on väär pidada A. Solodovi tapmise kaastäideviijaks. Küll aga on kriminaalasjas tõendatud O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi eelnev kokkulepe kuriteo toimepanemiseks, kusjuures A. Solodov pidi tulema teistele järele. A. Solodov osales ruumide läbiotsimisel ja elamu süütamisel kuriteojälgede hävitamiseks (
  7. kd tl 41-42, 101, 138p;
  8. kd tl 24-25, 88-89). Riigikohtu kriminaalkolleegium on siinjuures seisukohal, et A. Solodovi käitumist, mis hõlmab kuriteojälgede hävitamist, tuleb kuriteo tehioludest lähtuvalt käsitada KrK § 17 lg 6 järgi kuriteole kaasaaitamisena. Kuriteole kaasaaitamine kui kuriteost osavõtu vorm ei ole KrK § 37 järgi vastutust kergendav asjaolu. Sellepärast ei too KrK § 17 lg 6 sätete kohaldamine iseendast kaasa karistuse kergendamise. Muus osas vastavad ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tehtud järeldused faktilistele asjaoludele ning kohus on kriminaalseadust kohaldanud õigesti. Samuti ei tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis kriminaalasja läbivaatamisel kriminaalmenetluse seaduse ebaõiget kohaldamist. Süüdimõistetute O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi suhtes on kriminaalasjas korraldatud ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis komisjoniekspertiisina (4 kd tl-d 77 ja 164; 5 kd tl 164). Eksperdiarvamustest järeldub, et O. Borissovile, A. Ojalale ja A. Solodovile süüksarvatud kuriteod on toime pandud süüdivusseisundis ning nad olid võimelised endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima. Kooskõlas Riigikohtu üldkogu
  9. septembri
  10. a otsusega A. N süüdistuses KrK § 101 p-de 1, 3 ja 8; § 141 lg 2 p-de 1 ja 2; § 139 lg 2 p-de 2 ja 3; § 185 lg 2 ja § 203 lg 1 järgi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib seoses O. Borissovile, A. Ojalale ja A. Solodovile mõistetud surmanuhtlusega, et kehtiva kriminaalseaduse - KrK § 22 lg-te 1 ja 2 järgi oli ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus kohaldada neile KrK § 101 järgi surmanuhtlust. Ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, mispärast kohus ei pidanud võimalikuks kohtualustele vabadusekaotusliku karistuse mõistmist. Kohus on surmanuhtluse kohaldamisel arvestanud, lähtudes KrK §-s 36 esitatud karistuse mõistmise üldsätetest, toimepandud kuritegude raskust ja laadi, süüdlaste isikut ja vastutust raskendavaid asjaolusid, samuti vastutust kergendavate asjaolude puudumist. Seega on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium lähtunud surmanuhtluse kohaldamisel kriminaalseaduse sätetest, mis reguleerivad karistuse mõistmise aluseid ja tingimusi kriminaalmenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis arvestab siinjuures asjaolu, et tal puudub käesoleval ajal seaduslik alus O. Borissovile, A. Ojalale ja A. Solodovile mõistetud surmanuhtluse asendamiseks KrK § 23 lg 1 ja § 46 lg 1 alusel eluaegse vabadusekaotusega. Vastavalt KrMK §-le 334 saab seda teha üksnes süüdimõistetu karistuse kandmise koha järgne kohus siis, kui kuriteo eest mõistetud karistuse täitmine ei ole võimalik. Riigikohus ei ole pädev tegema õiguspoliitilisi otsustusi ja asendama surmanuhtluse seaduseväliselt eluaegse vabadusekaotusega. KrK § 101 sanktsioonis on kehtestatud vabadusekaotusliku karistuse ülemmäär 15 aastat. Niisugune karistusmäär ei vasta aga O. Borissovi, A. Ojala ja A. Solodovi poolt toimepandud kuritegude puhul KrK §-s 36 sätestatud asjaoludele, mida tuleb arvestada karistuse mõistmisel. Seetõttu ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis õigeks kergendada süüdimõistetute karistust ja asendada surmanuhtlus KrK §-s 101 sätestatud vabadusekaotusliku sanktsiooni ülemmääraga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib, et läbivaadatavas kriminaalasjas puuduvad AKKS §-s 64 sätestatud alused Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmiseks surmanuhtluse kohaldamise osas. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 4 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis o t s u s t a s: Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  11. mai
  12. a otsus, kvalifitseerides Albert Solodovi tegevus Valentina Rosmani ja Albert Rosmani tapmises ümber KrK §

§ 101p-de 1, 3, 5 ja 8 järgi.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdimõistetu Albert Solodovi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Süüdimõistetute Oleg Borissovi, samuti Andrian Ojala ja tema kaitsja vandeadvokaat Nikolai Rõ"ovi kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 29. oktoobril 1996. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kegandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.