3-1-1-103-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. novembril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Her

100 ja § 101 p-de 2,3,5 järgi ning Vladimir Nikitini süüdistuses KrK § 195 lg 2; §

§ 100

; § 101 p-de 2,3,5 ja §

§ 101p-de 3,6,8 järgi.

Menetlusosalisena võtsid kohtuistungist osa Stanislav Issajevi kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman, Vladimir Nikitini kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996.a otsusega mõisteti S. Issajev süüdi KrK § 108 lg 1, § 195 lg 2; § 101 p-de 2, 3, 5 ja §

§ 100järgi. Süüdistuses Kr

K § 195 lg 3; §

§ 101

p 2, § 17 lgte 4, 5, 6 ja §

§ 101p-de 3, 5, 6, 8 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Vastavalt Kr

K §-le 40 mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest surmanuhtlus. Sama otsusega mõisteti V. Nikitin süüdi KrK § 195 lg 2; § 101 p-de 2, 3, 5; §

§ 100

ja §

§ 101p-de 3, 6, 8 järgi. Süüdistuses Kr

K §

§ 101p 2 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Vastavalt Kr

K §-le 40 mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest surmanuhtlus. S. Issajev ja V. Nikitin mõisteti KrK § 195 lg 2 järgi süüdi selles, et nad

1. augusti 1995.a öösel, olles alkoholijoobes ja otsides taga Dmitri Dodonovit, tungisid lärmates korterisse Oru Kesk tn 4-2, kus magasid E. Holina ja kolm alaealist last.Nimetatud korterist võtsid nad vägisi kaasa R. "t"itikovi , ähvardades allumatuse korral tappa tema sugulased. Jätkates oma kuritegelikku käitumist, otsides endiselt taga D. Dodonovit, S. Issajev ja V. Nikitin,tungisid korterisse Oru Vikerkaare tn 7- 15, kus magasid J. Simson ja T. Stepanova. Kohtualused lõikasid läbi telefonijuhtmed, V. Nikitin murdis katki riidekapi ukse. Samal ööl tungisid nad jalaga ukse lõhkumise teel korterisse Oru Vikerkaare tn 1-4, kust leidsid nende poolt tagaotsitava D. Dodonovi. Jätkates
2. augusti 1995.a öösel kuritegude toimepanemist, sõitsid S. Issajev ja V. Nikitin mikrobussiga "Toyota Hiace" korterisse aadressiga Oru Vikerkaare tn 1-4, kus magasid A. "orin, L. Smirnova ja nende poeg A. Dadonov. Kohtualused peksid A. "orinit, V. Nikitin mõnitas L. Smirnovat, ähvardades teda vägistada. Kohtualused jätkasid A. "orini ja nendega vägisi kaasavõetud R. "t"itikovi peksmist. Seejärel tassisid S. Issajev ja V. Nikitin vägivaldselt mikrobussi A. "orini, L. Smirnova ning selleks ajaks kohalejõudnud D. Dodonovi. Kohtualused toimetasid A. "orini, L. Smirnova ja D. Dodonovi nende tapmise eesmärgil Ontika järsakule, kus S. Issajev peksis D. Dodonovit. Seejärel tirisid kohtualused A. "orini mikrobussist välja ja viskasid ta paekaldast alla, mille tagajärjel viimane suri kohapeal. Tunnistajast vabanemise eesmärgil viskasid kohtualused ka L. Smirnova järsakust alla, põhjustades kannatanu surma. Eelkirjeldatud tegevuse eest mõisteti mõlemad kohtualused süüdi KrK § 101 p-de 2,3 ja 5 järgi. S. Issajevi ja V. Nikitin mõisteti KrK §

§ 100järgi süüdi selles, et nad eesmärgiga tappa D.

Dodonov, viskasid ka tema järsakust alla, kuid D. Dodonov jäi ellu ning ta toimetati vigastatuna haiglasse. V. Nikitin mõisteti süüdi KrK §

§ 101p 3,6,8 järgi selles, et tema 8.

augustil

1. a kella 6.00-7.00 paiku, naastes Ontika paekaldalt, läks tagasi korterisse Oru Virmalise 1-4, eesmärgiga tappa A. "orini ja L. Smirnova peksmist pealtnäinud alaealine A. Dodonov. V. Nikitin loobus esialgsest kavatsusest tappa poiss kööginoaga ja otsustas poisi tablettidega mürgitada. V. Nikitin söötis A. Dodonovile sisse umbes 50-60 tabletti ning seejärel viis ta S. Issajevi korterisse, kust kannatanul õnnestus põgeneda M. Barsunova juurde, kes kutsus esile oksenduse. Ida-Viru Maakohtu
2. apilli
3. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune S. Issajev ja tema kaitsja Sergei Polit"ev ning kohtualune V. Nikitin ja tema kaitsja Eduard Kozik. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni 1996.a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu
5. aprilli
6. a otsus muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on tehtud kooskõlas KrMK § 274 p-de 3 ja 4 sätetega ning kohtualuste poolt toimepandud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud. Samas leidis ringkonnakohus, et kohtualustele mõistetud erakorraline karistus - surmanuhtlus, on põhjendatud. Viru Ringkonnakohtu
7. juuni
8. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused V. Nikitin ja tema kaitsja E. Kozik ning S. Issajev. S. Issajev tunnistab kassatsioonkaebuses end KrK § 108 lg 1 järgi osaliselt süüdi, kuid eitab täielikult oma süüd KrK § 195 lg 2; § 101 p-de 2,3,5 ja §

§ 100järgi.

Süüdimõistetu kinnitab, et kannatanud lükkas Ontika paekaldast alla V. Nikitin, tema selles ei osalenud. S. Issajev selgitab, et andis nii eeluurimisel kui ka kohtutes ebaõigeid ütlusi juhtunu kohta, kuna soovis ära hoida hilisemaid probleeme kaaskohtualusega. Kassaator palub end vaidlustatud kuriteoepisoodides õigeks mõista ning määrata kergem karistus. V. Nikitin kinnitab oma kassatsioonkaebuses, et tema üksinda lükkas kolm kannatanut paekaldast alla ning S. Issajev pole süüdi nende surmas. Kassaator tunnistab, et on aru saanud oma kuritegelikust käitumisest, palub kohtul teha õiglane otsus ja mõista humaanne karistus. Kohtualuse V. Nikitini kaitsja vandeadvokaat E. Kozik taotleb oma kassatsioonkaebuses Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni 1996.a otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Vaidlustamata V. Nikitini süüdimõistmist KrK § 195 lg 2 järgi, leiab kaitsja, et maakohtu järeldused A. "orini ja L. Smirnova surma ja D. Dodonovile tekitatud kehavigastuste kohta on rajatud kohtualuste endi ning tunnistaja J. Gri"ina poolt antud vastuolulistele ütlustele. Samas leiab kassaator, et V. Nikitini loobumist A. Dodonovi noaga tapmisest tuleb käsitleda kuriteo toimepanemisest vabatahtliku loobumisena KrK § 16 mõttes. Kaitsja on seisukohal, et kuna A. Dodonovile tablettide sissesöötmine ei kutsunud esile tema tervise kahjustust, tuleb seda episoodi käsitleda kui tapmiskatset kõlbmatute vahenditega, mis ei moodusta kuriteokoosseisu. Kassaator on seisukohal, et Viru Ringkonnakohtu otsuses toodud järeldused V. Nikitini süü kohta A."orini, L. Smirnova ja A. Dodonovi tapmisel ei vasta kriminaalasja faktilistele asjaoludele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid vandeadvokaadid A. Glikman ja K. Kuusmaa Viru Ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, jättes kohtuotsusest välja S. Issajevi ja V. Nikitini süüditunnistamise KrK § 101 p-de 2 ja 3 järgi ning mõista karistuseks vabadusekaotus. Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee taotles jätta kohtuotsus S. Issajevile ja V. Nikitinile inkrimineeritud KrK § 101 p-de 2,3 ja 5 ning mõistetud karistuse osas muutmata, kuid kohaldada AKKS § 49 lg 3 sätteid ning kvalifitseerida süüdimõistetute tegevus D. Dodonovi tapmiskatses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 2,3 ja 5 järgi. Kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leidis: Ida-Viru Maakohtu otsus ei vasta KrMK §-s 274 sätestatud nõuetele. Maakohtu otsuses kirjeldatakse, millises süüdistuses on S. Issajev ja V. Nikitin kohtu alla antud. Kohtuotsuses /lk 3/ nenditakse, et süüdlased panid läbipekstud A. Úorini, J. Smirnova ja D. Dodonovi tapmise eesmärgil mikrobussi ja sõitsid Soome lahe suunas. Seega kinnitatakse, et kohtualused tegutsesid ühtse tahtlusega tappa kõik kolm isikut. Samuti nenditakse, et D. Dodonovit taheti tappa väidetava vägistamise eest. Hilisemas analüüsis ei ole kohus neid versioone kahtluse alla seadnud. Hinnates tõendeid nende kogumis on kohus leidnud, et S. Issajevi ja V. Nikitini käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 101 p-de 2,3 ja 5 järgi, s.o tahtliku tapmise toimepanemisena huligaansel ajendil kahe isiku, s.o A. Úorini ja J. Smirnova suhtes, teise kuriteo varjamise eesmärgil. Kohtuotsusest ei selgu, millise tunnuse järgi hindab kohus süüdlaste ajendi huligaanseks. Samuti ei selgu kohtuotsusest, millist konkreetset kuritegu süüdlased A.Úorini ja J. Smirnova tapmisega varjata tahtsid. Seega ei sisalda kohtuotsus vastuolus KrMK § 274 p-de 2 ja 4 nõuetega viidet sellele, millised asjaolud on kohtulikul uurimisel kindlaks tehtud ning millises süüdistuses kohus iga kohtualuse süüdi tunnistab. Riigikohus osundab siinkohal, et süüdlaste tegevuse kvalifitseerimiseks KrK § 101 p 2 järgi ei piisa vaid tehiolude kirjeldusest. Kohus peab neil juhtudel otsuses konkreetselt näitama, milles huligaanne ajend väljendus. Tuvastanud, et süüdlased tegutsesid ühtse tahtlusega tappa kolm isikut, sh ka D. Dodonov, ei saanud kohus viimase tapmise katset kvalifitseerida mõne muu KrK eriosa paragrahvi järgi kui A. Úorini ja J. Smirnova tapmist. Viru Ringkonnakohus, jättes Ida-Viru Maakohtu otsuse muutmata, ei ole ülalmärgitud puudusi kõrvaldanud, rikkudes seega AKKS § 31 p-de 3 ja 4 ning § 39 lg 2 p 7 nõudeid. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 49 lg-st 3, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni 1996.a otsus ja Ida-Viru Maakohtu
3. aprilli 1996.a. otsus Stanislav Issajevi ja Vladimir Nikitini süüdimõistmise osas KrK § 101 pde 2,3 ja 5 järgi, KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi ja nende kuritegude eest mõistetud karistuste osas, samuti KrK § 40 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks IdaViru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt Otsus jõustub
4. novembril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, , Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep