Obsah (4)

§ 15§ 41§ 40§ 139

3-1-1-104-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. oktoobril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul

§ 15lg 2 ja § 1842 lg 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Harju Maakohtu 2. mai 1996. a otsusega mõisteti S. I. süüdi ja teda karistati

§ 15

lg 2 ja § 1842 lg 1 järgi vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud.

§ 41

alusel liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistus 4 päeva vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks loeti 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguse ajaks loeti kohtuotsuse tegemise päev

1. mai
2. a. Kohtuotsuse järgi tunnistati S. I. süüdi selles, et tema
3. septembril
4. a püüdis Murru vangla kartseris lüüa kartserisse sisenenud kontrolöri O. S. metalloraga. Kuritegu jäi lõpule viimata S. I. mitteolenevatel põhjustel, kuna kontrolör V. U. haaras S. I. löögiks tõstetud käest ja võttis talt metallora ära. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kohtualune S. I. apellatsioonkaebuse, milles ta vaidlustas süüdimõistva kohtuotsuse, väites, et ta ei ole tahtnud kontrolörile kallale tungida. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuli
6. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
7. mai 1996.a otsus S. I.

§ 41alusel lõpliku karistuse mõistmise osas.

Ringkonnakohus luges S. I.

§ 40

lg 3 alusel lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva kinnises vanglas, arvestades karistuse kandmise aja alguseks

1. veebruar
2. a. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus aga rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kassatsioonprotestis vaidlustatakse karistuse kandmise alguse aja muutmine ja taotletakse kohtuotsuse tühistamist S. I.

§ 40

lg 3 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja kriminaalasja saatmist selles osas uueks sisuliseks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles ta toetas kassatsioonprotesti, t u v a s t a s: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kassatsioonprotest on põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 1996. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 2. mai 1996. a otsus kohtualusele S. I.

§ 41alusel lõpliku karistuse mõistmine.

Kohtuotsuses nenditakse põhjendatult, et kuna tegemist on kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga, toimub karistuste liitmine mitte

§ 41

järgi, vaid

§ 40lg 3 sätete alusel.

Ringkonnakohus jättis seejuures S. I. mõistetud karistuse muutmata ja luges kohtualuse lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguse ajaks luges aga ringkonnakohus

1. mai
2. a asemel
3. veebruari
4. a, millal algas karistuse kandmine eelmise kohtuotsuse järgi. See ei ole aga ringkonnakohtu otsuses esitatud kujul sisuliselt õige. Harju Maakohtu
5. mai
6. a otsuses asutakse lõpliku karistuse mõistmisel seisukohale, et S. I. tuleb täielikult ära kanda nii Lääne-Viru Maakohtu
7. veebruari
8. a otsusega talle

§ 139

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi mõistetud vabadusekaotus 1 aasta ja 3 kuud kui ka talle 2. mai 1996. a otsusega

§ 15lg 2 ja § 1842 lg 1 järgi mõistetud vabadusekaotus 1 aasta ja 6 kuud.

Liites mõistetud karistusele eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistus - 4 päeva vabadusekaotust ja mõistes S. I. lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva vabadusekaotust, rakendas kohus sel puhul karistuste täielikku liitmist. Mõistes kohtualusele S. I. lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva vabadusekaotust, järgis maakohus sisuliselt

§ 40

lg 3 sätteid, mille järgi juhul, kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on süüdi veel teises kriminaalkoodeksi eriosa samas või mõnes muus paragrahvis tähendatud kuriteos, mille ta on toime pannud enne kohtuotsuse tegemist esimeses asjas, liidab kohus hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse ärakandmata osa koodeksi eriosa selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Lähtudes

§ 40

lg-st 3 ja muutes karistuse kandmise aja algust, muutis ringkonnakohus tegelikult esimese astme kohtu otsuse sisu karistusaja pikkuse osas: kui lugeda karistuse kandmise alguse ajaks

1. mai
2. a, lõpeb karistuse kandmine
3. novembril
4. a, kui aga karistuse kandmise algust arvata 7.veebruarist
5. a, saaks karistus kantuks juba
6. augustil
7. a. Sellest tulenevalt vähenes S. I. poolt ärakandmise kuuluv karistus 1 aasta 2 kuud ja 26 päeva. Arvestades karistusaja algust esimese kohtuotsuse järgi, oleks ringkonnakohus pidanud esimese astme kohtu tahet järgides kohaldama karistuste täielikku liitmist. Seeläbi ei oleks kohtualuse olukord halvenenud, kuna ärakandmisele kuuluv karistusaja pikkus ei oleks muutunud. Kui aga ringkonnakohus pidas vajalikuks vähendada S. I. mõistetud karistust, oleks ta pidanud seda oma otsuses motiveerima. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
8. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. juuli
10. a otsus S. I. süüdistusasjas

§ 15

lg 2 ja § 1842 lg 1 järgi talle

§ 40

lg 3 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas sisuliseks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

1. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub
2. oktoobril
3. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe