3-1-1-105-96

3-1-1-105-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. oktoobril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. V. jt süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1,2,3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Rapla Maakohtu
3. mai
4. a otsusega mõisteti M. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1,2,3 järgi ja teda karistati 1-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastati 2-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel R. T., kes ei ole aga otsust vaidlustanud. M. V. mõisteti süüdi selles, et tema, eelneval kokkuleppel kaaskohtualuse R. T.
5. jaanuaril
6. a õhtul varastas salaja ukse lahtimurdmise teel R. E. abimajandi aidast kaks elektrimootorit väärtusega kokku 12400 krooni. Ukse lõhkumisega tekitati abimajandile täiendav kahju 1500 krooni suuruses summas. Rapla Maakohtu
7. mai
8. a otsuse peale esitas Rapla abiprokurör M. Pruus apellatsioonprotesti, milles palus maakohtu otsuse tühistada mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kohtualuse isikule. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. juuni
10. a otsusega tühistati Rapla Maakohtu otsus M. V. mõistetud karistuse osas ja teda karistati 6-kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kriminaalkolleegium leidis, et M. V. tuleb karistada lühiajalise reaalse vabadusekaotusega seetõttu, et ta on varem kahel korral karistatud varavastaste kuritegude eest, kusjuures ühel korral on kohus mittevabadusekaotuslikku karistust tema suhtes juba kohaldanud. Sellest hoolimata ei asunud M. V. paranemise teele, vaid jätkas kuritegude toimepanemist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni
12. a otsuse peale esitas M. V. kassatsioonkaebuse . Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse talle mõistetud karistuse osas tühistada, kuna karistuse mõistmisel on kohus arvesse võtnud ainult raskendavaid asjaolusid ja jätnud tähelepanuta kergendavad asjaolud. Süüdimõistetu kinnitab, et tal on töökoht, tema ülalpidamisel on faktiline abikaasa ja 8-kuune poeg ning kahjude hüvitamise osas on tal sõlmitud kokkulepe tsiviilhagejaga. M. V. väidab, et on aru saanud oma kuritegelikust käitumisest ning teinud sellest vastavad järeldused. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. juuni
14. a otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu. Ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud, miks maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kohtualuse isikule ja ei ole kooskõlas karistuse mõistmise üldalustega ning väljakujunenud kohtupraktikaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega ja nendib, et puudub seaduslik alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, kriminaalkolleegium otsustas:
15. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. juuni
17. a otsus M. V. süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p-de 1,2 ja 3 järgi jätta muutmata.
18. M. V. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
19. oktoobril
20. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Eerik Kergandberg Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher