← Eesti

3-1-1-109-96

3-1-1-109-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 15. oktoobril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul

§ 185lg 2 järgi süüdi selles, et nad eelnimetatud ajal ja kohas varastasid V.

Krivonossovi ja Nikita Gitti passid. A. Volkov ja A.

§ 1241

lg 2 järgi süüdi selles, et nad, esitledes end politseitöötajatena, võtsid eeltnimetatud ajal ja kohas pantvangi N. Gitti. Kohtualused hoidsid kannatanut kinni Narva linnas ühistu "Viaduk" garaa"is ning nõudsid pantvangi vabastamise eest tema vanematelt 200 000 kr. A. Volkov ja A.

§ 101p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et nad 1994.

a aprillikuus, Narva linnas ühistu "Viaduk" garaa"is kuriteo varjamise eesmärgil ja omakasu ajendil kägistasid nööriga N. Gitti, põhjustades viimase surma. A. Volkov tunnistati süüdi KrK § 142 lg 2 p 2, 4 järgi selles, et ta

  1. kuni
  2. juulini
  3. a nõudis N. Gitti matmiskoha teatavakstegemise eest tapetu kasuisalt A. Simonovilt 4000 USD, ähvardades raha mittemaksmise korral tappa A. Simonovi abikaasa ja lõhata korteri. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsusega tühistati osaliselt Narva Linnakohtu
  6. veebruari
  7. a otsus. A. Volkov tunnistati süüdi KrK § 1241 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 aastat vabadusekaotust. Lõplik karistus - 15 aastat vabadusekaotust jäeti muutmata. A. Ivkin tunnistati süüdi KrK 1241 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 8 aastat vabadusekaotust. Lõplik karistus - 12 aastat vabadusekaotust - jäeti muutmata. Esitatud apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Viru Ringkonnakohtu
  8. juuni
  9. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. Ivkin, tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski ja süüdimõistetu A. Volkov. Kaitsja kassatsioonkaebuses korratakse tema poolt apellatsioonkaebuses märgitut ja rõhutatakse, et Narva Linnakohtu
  10. veebruari
  11. a otsusest ei nähtu, millised asjaolud on kohtulikul uurimisel tuvastatud ja millistele tõenditele seejuures tuginetakse. Teiseks osundab kaitsja sellele, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  12. juuni
  13. a otsusest ei selgu üheselt, millises osas muudeti linnakohtu otsust. Nimelt võib kaitsja arvates ringkonnakohtu otsusest välja lugeda seda, et A. Ivkin tunnistati ringkonnakohtu poolt täiendavalt süüdi ka KrK § 1241 lg 1 järgi. Kaitsja rõhutab sedagi, et ringkonnakohtu otsuses loetakse linnakohtu otsus põhistatuks vaatamata sellele, et eelmenetlusel on ringkonnakohus asunud vastupidisele seisukohale. Kokkuvõtvalt taotleb kaitsja, tuginedes AKKS §-dele 37, 39 ja 41, tühistada vaidlustatud ringkonnakohtu otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. A. Ivkini kassatsioonkaebuses korratakse tema kaitsja kaebuses sisalduvaid motiive, rõhutades, et linnakohus ei ole järginud KrMK §-s 274 sätestatut. A. Ivkin osundab sellele, et kriminaalasi oli algatatud vaid KrK § 140 lg 2 p 2 tunnustel, süüdi tunnistati ta aga ka mitmete teiste KrK paragrahvide järgi. Samuti leiab A.Ivkin, et kriminaalasja objektiivset uurimist mõjustasid artiklid ajalehtedes "Põhjarannik" ja "Molodjo" Estonii", mille tekstist osa on peaaegu muutusteta kantud ka süüdistuskokkuvõttesse. Kokkuvõtvalt taotleb A.Ivkin talle kergema karistuse mõistmist. A. Volkovi kassatsioonkaebuses osundatakse samuti KrMK §-des 268 ja 274 sisalduvate sätete rikkumisele kriminaalasja arutamisel linnakohtus. A. Volkov märgib, et tal puudus N. Gitta tapmise tahtlus ja rõhutab, et ta soovis vaid raha välja pressida. Kokkuvõtvalt taotleb ka A. Volkov talle kergema karistuse mõistmist. Riigikohtu istungil esitatud seletuses taotles prokurör kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist. Samas osundas prokurör sellele, et Viru Ringkonnakohtu otsuse tõlge on ebakvaliteetne ja kohati isegi kohtuotsuse originaali mõtet moonutav. Nii on kohtuotsuse tõlke teisel leheküljel märgitud, et ringkonnakohus tunnistab A. Ivkini ja A. Volkovi süüdi raskemas kuriteos (kriminaaltoimiku
  14. köide, tl 179), samal ajal kohtuotsuse originaalist lähtuvalt (kriminaaltoimiku
  15. köide, tl 175) on ringkonnakohus pidanud vajalikuks tunnistada A. Ivkini ja A. Volkov süüdi kergemas kuriteos. Kannatanud ei soovinud kohtuistungil sõna võtta. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, leidis: Kassatsioonimenetluse eripärast tulenevalt ei saa Riigikohus mitte alati lugeda menetlusesemesse kuuluvaks kassatsioonkaebuse sellist väidet, milles lihtsalt korratakse apellatsioonkaebuses esitatut. Nii ei saa ka antud juhul kassatsioonikohus hinnata väidet, et maa- või linnakohus on rikkunud KrMK §-des 268 ja 274 sätestatut. Selline väide võiks olla ka kassatsioonimenetluse esemeks juhul, mil ringkonnakohus on jätnud maa- või linnakohtu otsuse muutmata tuginedes seejuures vaid AKKS § 29 lg-s 5 sätestatule - st juhul, mil ringkonnakohus ei ole analüüsinud apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ega lisanud midagi juurde maa- või linnakohtu otsuses esitatud põhjendustele. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  16. juuni
  17. a otsuse motiveeriv osa on kooskõlas AKKS § 29 lg-s 4 ringkonnakohtu otsuse motiveerivale osale esitatavate nõuetega ja selles on piisavas ulatuses täiendatud A. Ivkini ning A. Volkovi süü tuvastatuse motivatsiooni, mis on Narva Linnakohtu
  18. veebruari
  19. a otsuses esitatud tõepoolest lünklikult. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub A. Ivkini kaitsja vandeadvokaat V. Rogulski poolt kassatsioonkaebuses osundatuga, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  20. juuni
  21. a otsuse kirjeldav-motiveerivas osas väljendatud tahe - tunnistada A. Ivkin ja A. Volkov süüdi kergemas kuriteos st kvalifitseerida neile KrK § 1241 lg 2 järgi esitatud süüdistus ümber süüdistuseks KrK § 1241 lg 1 järgi - ei ole adekvaatselt kajastunud kohtuotsuse resolutiivosas. Nimelt on resolutiivosa esimeses punktist nähtuvalt tühistatud osaliselt Narva Linnakohtu
  22. veebruari
  23. a otsus, kuid samas on jäetud märkimata, millises osas kohtuotsus tühistatakse. Sellise ebaselguse taustal võimaldavad käsitletava ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa punktid 2 ja 3 tõepoolest väita, nagu oleks kohtualused täiendavalt tunnistatud süüdi ka KrK § 1241 lg 1 järgi. Olukorras, mil ringkonnakohtu otsusest ei nähtu üheselt, millist AKKS § 32 lg-s 1 sätestatud volitustest on kasutatud uue otsuse tegemisel, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja selle kohtuotsuse resolutiivosa uut sõnastamist. A. Ivkini väide, et tema poolt osundatud ajaleheartiklid on mõjustanud kriminaalasja objektiivset uurimist, on põhjendamatud. Euroopa Inimõiguste Komisjon on tunnistanud küll põhimõttelist võimalust, et kohtumenetluse eelne avalikkuse tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc., Crotciani and Others v Italy, Dec. 18.12.80, D.R. 22 p.147). Kuid Komisjoni sellisest seisukohast ei tulene kriminaalasja kohtueelse menetluse kohta ajaleheartikli avaldamise keeldu. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et KrMK § 117 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib eeluurimise andmeid avaldada ainult uurija loal ja tema poolt võimalikuks peetavas ulatuses, kuid seadusandja poolt on kehtestamata mistahes õiguslik vastutus selle keelu rikkumise eest. Samuti ei ole seaduses sätestatud, kas eeluurimise andmed hõlmavad kogu teavet menetletava kriminaalasja kohta. Sellises olukorras puudub alus tunnistada kriminaalasja uurimine ebaobjektiivseks ainuüksi seetõttu, et kriminaalasja on eelnevalt käsitletud ajakirjanduses. A. Ivkin on kassatsioonkaebuses põhjendamatult lugenud seadusevastaseks olukorra, mil teo kriminaalõiguslik kvalifikatsioon kriminaalasja algatamisel ja kohtu poolt isiku süüdi tunnistamisel on erinevad. Kvalifikatsiooni muutumine võib siiski olla kriminaalasja menetlemise loomulik tulemus. Nii võidakse vastavalt KrMK §-le 130 kohtueelses menetluses ja vastavalt KrMK §-le 215 kohtulikul arutamisel muuta ja täiendada süüdistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida Viru Ringkonnakohtu tähelepanu vajadusele parandada kohtuotsuse tõlke kvaliteeti. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A. Ivkininile ja A. Volkovile karistuste mõistmisel ei ole rikutud kriminaalseadust ja seega puudub Riigikohtul alus mõistetud karistuste kergendamiseks. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg-le 4, § 63 p-le 3, § 64 p-le 2 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
  24. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  25. juuni
  26. a otsuse resolutiivosa, sõnastades selle ümber järgmiselt: 1.1.Tühistada osaliselt Narva Linnakohtu
  27. veebruari
  28. a otsus Andrei Ivkini ja Aleksander Volkovi süüditunnistamises ja karistamises KrK § 124 1 lg 2 järgi. 1.
  29. Tunnistada Andrei Ivkin süüdi KrK § 124 1 lg 1 järgi ja karistada teda kaheksaaastase vabadusekaotusega, jättes talle KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse - kaksteist aastat vabadusekaotust kinnises vanglas - muutmata. 1.
  30. Tunnistada Aleksander Volkov süüdi KrK § 124 1 lg 1 järgi ja karistada teda kümneaastase vabadusekaotusega, jättes talle KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse - viisteist aastat vabadusekaotust kinnises vanglas - muutmata. 1.
  31. Muus osas jätta Narva Linnakohtu
  32. veebruari
  33. a otsus muutmata.
  34. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  35. juuni
  36. a otsus muutmata.
  37. Vandeadvokaat V.Rogulski kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, Andrei Ivkini ja Aleksander Volkovi kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
  38. oktoobril
  39. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Rätsep Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.