3-1-1-117-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 11. detsembril 1996. a. Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Lea Kalm, Eerik Ker

§ 113järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa T. E. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Järva Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõisteti T. E. süüdi KrK §107 lg 2 p 5 järgi, karistati viieaastase vabadusekaotusega ja vabastati KrK § 47 lg 1 alusel tingimuslikult ühe aasta ja kuuekuulise katseajaga karistusest. Sama kohtuotsusega tunnistati T. E. süüdi KrK § 113 järgi, kuid vabastati KrMK § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel karistusest. T. E. tunnistati KrK § 107 lg 2 p 5 järgi süüdi selles, et tema
3. märtsi
4. a öösel X linnas Y tn 8 maja ees joobnuna tekitas Makarovi püstolist tulistades paljude inimeste elule ohtlikul viisil tahtlikult M. A., I. K. ja R. L. kerge kehavigastuse ja T. S. üliraske kehavigastuse. KrK § 113 järgi tunnistati T. E. süüdi selles, et tema
5. märtsi
6. a öösel joobnuna X linnas Y tn 8 maja hoovis lõi A. P. pähe ja tekitas talle kerge kehavigastuse. Järva Maakohtu
7. detsembri
8. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse T. E. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus. Kaebuses taotleti Järva Maakohtu otsuse tühistamist ja T. E. õigeksmõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsusega tühistati Järva Maakohtu
11. detsembri
12. a otsus T. E. süüdimõistmises KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ning T. E. mõisteti selles süüdistuses õigeks. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Protestis taotleti ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist T. E. õigeksmõistmise osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. mai
14. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. veebruari
16. a otsus T. E. õigeksmõistmise osas KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ja kriminaalasi saadeti ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Riigikohus, hinnates kuriteo tehiolusid nende kogumis ja vaagides kinnipidamisele eelnenud kuriteo laadi ja raskusastet, asus seisukohale, et T. E. käitumine
17. märtsi
18. a öösel kujutas endast kurjategija kinnipidamist. Kuna aga T. E. poolt seejuures tekitatud kahju ei vasta ilmselt tema poolt tõkestatud kuriteo laadile ja raskusastmele, ületas T. E. kurjategija kinnipidamise piire. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. augusti
20. a otsusega tühistati Järva Maakohtu
21. detsembri
22. a otsus T. E. süüdimõistmises KrK § 107 lg 2 p 5 järgi. T. E. mõisteti süüdi KrK §

§ 113järgi. Seoses mõlema kuriteo aegumistähtaja möödumisega vabastati T. E. vastavalt Kr

MK § 5 lg 1 p-le 3 ja lg-le 2 karistusest. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses märgitakse, et T. E. tulistas kurjategija kinnipidamisel T. S. faktilise eksimuse tõttu, ületas üliraske kehavigastuse tekitamisega hädakaitse piire ja pani seega toime KrK § 110 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti leidis ringkonnakohus, et tulistades tahtlikult M. A., I. K. ja R. L. ning tekitades kõigile kolmele kergeid kehavigastusi, pani T. E. toime KrK § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja seda tegevust ei saa käsitada kurjategija kinnipidamisena KrK § 131 mõttes. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse T. E. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus. Kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a otsuse tühistamist ja T. E. õigeksmõistmist süüdistuses KrK §

§ 113järgi.

Kassaator on seisukohal, et kerge kehavigastuse tekitamise eest kurjategija kinnipidamise piiride ületamisel seadus kriminaalvastutust ette ei näe ning seetõttu on T. E. süüdimõistmine KrK § 113 järgi põhjendamatu. Veel leiab kaitsja, et ringkonnakohus võinuks T. E. süüdi tunnistada KrK § 110 järgi juhul, kui oleks tuvastatud kohtualuse tahtlus üliraske kehavigastuse tekitamiseks. Kaitsja arvates aga puudus T. E. soov tekitada kannatanule sellist kehavigastust, kuna ta tulistas jalgadesse s.o. keha piirkonda, kus ei ole elutähtsaid organeid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrusega anti T. E. süüdistusasi lahendamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule põhjusel, et kriminaalasja läbivaatamisel tekkisid kohtukoosseisu liikmete vahel seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolm liiget olid
3. mail
4. a kassatsiooni korras juba vaadanud läbi T. E. süüdistusasja. KrMK § 26 lg 3 kohaselt kriminaalasja teistkordsel arutamisel esimeses astmes või apellatsiooni või kassatsiooni korras ei või kohtu koosseisu kuuluda isik, kes juba varem kohtunikuna võttis osa kriminaalasja arutamisest esimeses astmes või apellatsiooni või kassatsiooni korras. Kuna seda eeskirja ei kohaldata vaid Riigikohtu üldkogu suhtes, andis Riigikohtu esimees kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu üldkogu, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja, kes toetas kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ja prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, l e i d i s: Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a otsuses väljendatud seisukohast on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. augusti
8. a otsusega T. E. KrK § 110 järgi süüdi tunnistatud T. Soosaarele üliraske kehavigastuse tekitamise eest hädakaitse piiride ületamisel. Samas on ringkonnakohtu otsusega loetud tuvastatuks, et hädakaitse piiride ületamine T. E. poolt seisnes kurjategija kinnipidamise piiride ületamises, sest T. E. püüdis faktilise eksimuse tõttu kinni pidada kurjategija asemel kõrvalist isikut. Senises kohtupraktikas oli omaks võetud seisukoht, et juhul, mil isik kurjategija kinnipidamisega kaasneva kahju tekitamisel ületas vajalikkuse piire, võidakse kurjategija kinnipidajat võtta kriminaalvastutusele kas KrK § 104 või § 110 järgi. Samuti valitses senises kohtupraktikas seisukoht, et isikut võidakse võtta kriminaalvastutusele kas KrK § 104 või § 110 järgi ka siis, kui ta faktilise eksimuse tõttu tekitas kurjategija asemel kinnipeetud kõrvalisele isikule ilmselt suuremat kahju kui oleks võinud tekitada kurjategijale. Riigikohtu üldkogu leiab, et senine kohtupraktika, mis kriminaalvastutuse lahendamisel tugineb seaduse analoogiale, vajab muutmist. Põhiseaduse §-s 23 sätestatakse, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. KrK § 3 lg-s 1 sätestatakse, et kriminaalvastutusele ja karistamisele kuulub ainult see isik, kes süüliselt - tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu - on pannud toime käesolevas koodeksis ettenähtud teo. Riigikohtu üldkogu nendib, et kriminaalkoodeksis ei ole sätestatud kuriteokoosseisu, mis näeks ette kriminaalvastutuse kurjategija kinnipidamise piiride ületamise eest. Seetõttu tuleb T. E. süüdistuses KrK § 110 järgi õigeks mõista. Õigeks tuleb T. E. mõista ka süüdistuses KrK § 113 järgi. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, millises järjekorras tekitas T. E. kannatanutele kehavigastused. Tuvastatud on vaid see, et T. E. tulistas püstolist lühikese ajavahemiku kestel järjest neli lasku isikute suunas, keda pidas kurjategijateks ja kellest kolm osutusidki kurjategijateks. Sellest tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi väide, et pärast T. S. tulistamist ja tema kukkumist ei olnud T. E. alust jätkata kurjategijate kinnipidamist ning edasine tulistamine ei ole hõlmatav kurjategija kinnipidamisega. Riigikohtu üldkogu nendib, et kriminaalasjas ei ole tõendatud et T. E. tahe mõnele kannatanule kehavigastuste tekitamisel ei oleks olnud hõlmatud kurjategija kinnipidamise tahtega. Riigikohtu üldkogu peab vajalikuks rõhutada, et ta vaatab T. E. kriminaalasja läbi kassatsiooni korras. Selles kriminaalasjas on kassatsiooni piirid määratud kaitsja kassatsioonkaebusega. Mitme eelnevalt seda kriminaalasja arutanud kohtu poolt on tuvastatud, et T. E. käitumine oli suunatud kurjategijate kinnipidamisele. Selle seisukoha ümberlükkamiseks ei ole prokurör esitanud kassatsioonprotesti ega kannatanud kassatsioonkaebust. Riigikohtu üldkogul ei ole alust kaaluda, kas T. E. käitumises on mõne muu kuriteo koosseis või kas T. E. käitumist saab hinnata kui kurjategija kinnipidamist, sest see eeldaks väljumist kassatsiooni piiridest süüdimõistetule ebasoodsalt. Vastupidine seisukoht eeldaks, et Riigikohus võtaks endale kohtule mitteomase süüdistava funktsiooni. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et AKKS § 49 lg 3 sätted on AKKS § 39 lg 2 osas kohaldatavad üksnes siis, kui nad vabastavad süüdimõistetu kriminaalvastutusest või kergendavad tema olukorda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 2; § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu üldkogu o t s u s t a s:
9. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. augusti
11. a otsus T. E. süüdimõistmises KrK §

§ 113järgi ja mõista ta õigeks.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada. Otsus jõustub
2. detsembril
3. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Rait Maruste Liikmed: Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa, Herbert Lindmäe, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann, Peeter Vaher Eriarvamused käesolevas kriminaalasjas: T.Anton, L.Kalm, H.Jõks