3-1-1-117-96

ERIARVAMUS T. E. süüdistusasjas Tartus

1. detsembril 1996.a. Riigikohtu üldkogu vaadates
2. detsembril
3. a läbi T. E. süüdistusasja KrK § 110 ja 113 järgi tühistas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. augusti 1996.a süüdimõistva otsuse ja mõistis T. E. õigeks. Üldkogu asus seisukohale, et AKKS § 49 lg 3 sätted on kohaldatavad üksnes siis, kui süüdimõistetu vabastatakse kriminaalvastutusest või kergendatakse tema olukorda. Mida üldkogu mõistab kriminaalvastutusest vabastamisena, otsusest ei nähtu. Mitte nõustudes Riigikohtu üldkogu õigeksmõistva kohtuotsusega ja otsuses sisalduva seisukohaga AKKS § 49 lg 3 kohaldamise võimatusest, pean vajalikuks osundada, et AKKS § 49 lg 3 sätestab: "Riigikohtul on õigus väljuda kassatsioonkaebuse või -protesti piiridest, kui ta tuvastab käesoleva seadustiku §-s 39 sätestatud rikkumised, mida ei ole kaebuses ega protestis märgitud." Seega on AKKS § 49 lg 3 kohaldamisel ainukeseks seadusejärgseks tingimuseks §-s 39 loetletud aluste olemasolu. Tuues juurde lisatingimused kriminaalvastutusest vabastamine või süüdimõistetu olukorra kergendamine, on Riigikohtu üldkogu asunud seadusandja rolli. Seaduse kohaselt on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise või ka kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu kassatsiooni piiridest väljumise õigus antud üksnes riigi kõrgemale kohtule. Seadusandja on andnud kohtule võimaluse, seda õigust kasutada või mitte. Kusjuures igal konkreetsel juhul tuleb see küsimus ka lahendada. AKKS § 62 kohaselt on üldkogu otsus seaduse kohaldamisel kohustuslik kolleegiumitele ja seega käsitletav otsus kitsendab oluliselt kriminaalkolleegiumi õigust AKKS § 49 lg 3 edaspidisel kohaldamisel. AKKS §-s 49 lg 3 sätestatus sisaldub kehtiva kriminaalmenetluse üks põhimõtteid, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt alamalseisvatelt kohtutelt nõudnud. Kriminaalkohus peab otsustama, kas ja millist kuriteo koosseisu sisaldab endas kohtualuse tegevus. Vaadates läbi T. E. kriminaalasja oleks pidanud Riigikohtu üldkogu minu arvates väljuma kassatsiooni piiridest ja tagastama kriminaalasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Oma seisukohta põhistan alljärgnevalt: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Järva Maakohtu
5. detsembri 1995.a otsusega tunnistati T. E. süüdi selles, et tema olles alkoholijoobes,
6. märtsi 1993.a öösel, X linnas Y tn 8 maja ees tänaval, tulistas korduvalt Makarovi püstolist põgenevate noorukite suunas. Tulistamisega tekitas ta T. S. üliraske kehavigastuse ning M. A., I. K. ja R. L. kerged kehavigastused. T. E. süü tuvastati üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises paljude inimeste elule ohtlikul viisil KrK § 107 lg 2 p 5 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri 1996.a otsusega tühistati T. E. süüdimõistmine KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ja ta mõisteti selles osas õigeks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et T. E. tegutses üksnes kurjategijate kinnipidamise ajendil. Tehiolude kohaselt olevat tal puudunud füüsiline võimalus muul viisil kui üksnes tulirelva kasutades üksinda mitmes suunas põgenevate kurjategijate kinnipidamiseks. Ringkonnakohus leidis, et T. E. käitumises on formaalselt üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise tunnused, mis aga KrK § 131 alusel pole kuritegu. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kriminaalasja läbi
8. mail 1996.a prokuröri kassatsioonprotesti alusel. Prokuröri kassatsioonprotestis leiti, et tegemist on T. E. poolt mitte kurjategijate kinnipidamisega vaid omakohtuga ja seetõttu tuleb tema tegevus kvalifitseerida vastavalt saabunud tagajärjele KrK §-de 113 ja 107 lg 1 järgi. Riigikohus rahuldas prokuröri protesti, tühistas ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse T. E. õigeksmõistmise osas KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Käesoleva ajani seadusjõus olevas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nenditakse, et kurjategija kinnipidamise mõiste KrK § 131 järgi hõlmab konkreetseid isikuid. Kui isikut ei ole võimalik täpselt identifitseerida, on kurjategija kinnipidamine välistatud. Neis tingimustes puudub alus isiku kinnipidamiseks, rääkimata tulirelva kasutamisest. Kurjategija kinnipidamisel on tulirelva kasutamine õiguspärane üksnes konkreetse isiku suhtes, kelle puhul kinnipidajal on kindel teadmine, et just see isik pani toime kuriteotunnustega teo, kusjuures tulirelva kasutatakse enda või teiste kaitsmisel ohtliku kuritegeliku ründe vastu või juhul, kui tegu on raske kuriteoga. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis õiguslikud kriteeriumid, millest tuleks juhinduda tuvastamaks asjaolu, kas tegemist on kurjategija kinnipidamisega või mitte. Lähtudes otuses toodud põhjendatud kriteeriumitest, saab kriminaalasja tehioludest järeldada ainult üht - T. E. poolt ei toimunud kurjategijate kinnipidamist, sest tulistades öisel ajal tänaval viibivate 13-14 nooruki suunas, T. E. ei eristanud ega võinudki eristada neid kolme noorukit, kes lõhkusid tema korteri ukse taga. Samas otsuses anti aga ringkonnakohtule juhis, et KrK § 110 järgi tuleb kvalifitseerida ka üliraske kehavigastuse tekitamine kurjategija kinnipidamise piiride ületamisel. Minu arvates on tegemist ebajärjekindla otsusega, sest kui ei olnud tegemist kurjategija kinnipidamisega, siis on eksitav edaspidi rääkida kurjategija kinnipidamisel piiride ületamisest. Seda otsuses sisalduvat juhist võib käsitleda ka kui üldist juhist edaspidises kohtupraktikas, mitte konkreetse asja läbivaatamisel siduvat seisukohta. Viimatimärgitut kinnitab ka asjaolu, et kriminaalasi saadeti uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Vastavalt AKKS §-le 63 p 2 kuulub kriminaalasi tagasisaatmisele sellele kohtule, kelle poolt kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine oli otsuse tühistamise aluseks. Järelikult Riigikohtu kriminaalkolleegium, saates kriminaalasja uueks arutamiseks tagasi ringkonnakohtule, möönis, et vea kriminaalseaduse ebaõigel kohaldamisel tegi ringkonnakohus, mitte maakohus, kes mõistis T. E. üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises süüdi. Kriminaalasja uuesti läbi vaadanud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. augusti 1996.a otsuses aga sedastatakse, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et T. E. on ületanud kurjategija kinnipidamise piire ja lähtudes Riigikohtu seisukohtade kohustuslikkusest uuel asja läbivaatamisel ning kasutades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses sisalduvaid põhistusi, kvalifitseeris ringkonnakohus T. E. tegevuse T. S. üliraske kehavigastuse tekitamises KrK § 110 järgi. Riigikohtu üldkogu otsuses leitakse, et kurjategija kinnipidamisel piiride ületamine ei ole KrK § 110 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Järelikult tuvastas üldkogu, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. mai 1996.a otsuses on asutud ebaõigele seisukohale kriminaalseaduse kohaldamise suhtes. Jättes jõusse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse, läheb üldkogu aga vaikides mööda tõsiasjast, et kui võtta aluseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses antud õiguslikud kriteeriumid, siis ei saa olla ega olegi tegemist kurjategijate kinnipidamisega. Üldkogu otsuses sisalduv seisukoht, et üldkogul puudub kassatsiooni piiridest väljumata õigus hinnata, kas T. E. käitumises esineb mõne muu kuriteo koosseis või kas sellist olukorda saab üldse käsitleda kui kurjategija kinnipidamist, on väär. Kassatsioonkaebuses leiti, et T. E. pidas kinni kurjategijaid. Seega puudus üldkogul igasugune takistus analüüsida kriminaalasja tehiolusid ja anda õiguslik hinnang, kas oli tegemist kurjategijate kinnipidamisega või mitte ja selleks ei oleks pidanud väljuma kassatsioonkaebuse piiridest. Otsustamaks aga, kas ja millise kuriteo koosseis on T. E. poolt üliraske kehavigastuse tekitamises T. S., eeldanuks kassatsiooni piiridest väljumist. Kuna Riigikohtu üldkogu tuvastas, et nii Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kui ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt on toimunud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, siis õige ja õiglase kohtulahendi saamiseks oleks üldkogul tulnud tühistada eelnevad ringkonnakohtu ning Riigikohtu lahendid kohaldamisele mittekuulunud seaduse kohaldamise tõttu, ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Minu arvates on käsitletav Riigikohtu üldkogu otsus on ebaõiglane kogu ühiskonna suhtes tervikuna, aga eelkõige kannatanu T. S. suhtes. Alkoholijoobes T. E., tulistades korduvalt, avalikus kohas tänaval, kuuli tappekauguselt mitmekordselt lähemal asuvate noorukite grupi poole, kusjuures tabades suvaliselt nelja noorukit, ründas inimese ühte põhiõigust - õigust elule ja tervisele. Igaühele peab olema tagatud võõrandamatu õigus liikuda tänaval, kartmata saada vigastada tulistamise tagajärjel. Igaühe põhiõiguste tagamine peab olema ka kohtu, kaasaarvatud Riigikohtu kohustus, mida AKKS § 49 lg 3 sätet kohaldades oleks Riigikohtu üldkogu saanud ka käesoleva kriminaalasja läbivaatamisel täita. Riigikohtu liige Lea Kalm