3-1-1-119-96

3-1-1-119-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja H. R. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kriminaalasja arutamisest osa süüdimõistetu H. R. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu
3. juuni 1996.a otsusega mõisteti H. R. süüdi KrK § 140 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 1aastase vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastati 1-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. H. R. mõisteti süüdi selles, et ta
4. septembril
5. a kella 18.30 ajal Tallinnas R. tänava raudteetammil tungis võõra vara hõivamise eesmärgil kallale V. G., lõi teda rusikaga selga ja noaga peopesasse ning varastas temalt avalikult vägivallaga, mis ei olnud ohtlik elule või tervisele, rahakoti 1000 krooniga, passi ja pensionitunnistusega, tekitades kannatanule varalise kahju 1025 krooni. Tallinna abiprokuröri E. Ülviste apellatsioonprotestis taotleti Tallinna Linnakohtu
6. juuni
7. a otsuse tühistamist, H. R. süüditunnistamist KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja kuriteole vastava karistuse mõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. septembri
9. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu eeltoodud otsus H. R. süüdimõistmises KrK § 140 lg 2 p 1 järgi ja talle mõistetud karistuse osas. H. R. mõisteti süüdi KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kriminaalkolleegium leidis, et olukorras, kus H. R. vara hõivamise eesmärgil suunas noa V. G. poole ja vigastas tema peopesa, on kohtualuse tegevus sõnadeta üheselt mõistetav ähvardusena kasutada mitteallumisel kannatanu suhtes vahetult elule või tervisele ohtlikku vägivalda ja lahtikäivat nuga tuleb käsitleda kui relvana kasutatavat eset. Karistuse mõistmisel lähtus ringkonnakohus kuriteo raskusest, laadist ja kohtualuse isiksusest ning tuli järeldusele, et H. R. on võimalik määrata sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäär. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. septembri
11. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu H. R. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu poolt kuriteole antud juriidilise hinnanguga ning palub teha õiglane otsus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära H. R. seletuse, kes kinnitas, et pole seda kuritegu toime pannud ning prokuröri seletuse, kes palus jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsuse muutmata, leidis: Tallinna Linnakohtu
12. juuni 1996.a. otsusega on tuvastatud, et H. R. on
13. septembril 1995.a. kannatanu V. G. suhtes toime pannud kuriteo. Ka H. R. ise ei ole linnakohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustanud. Tallinna Ringkonnakohus on nõustunud linnakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega. Vastavalt AKKS § 37 lg-le 3 võivad menetlusosalised, kes pole apellatsioonkaebust esitanud, esitada kassatsioonkaebuse vaid ringkonnakohtu otsusega tühistatud või muudetud kohtuotsuse osa kohta, seega antud kaasuse puhul kuriteo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse, mitte aga süü osas. Tallinna Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud kriminaalseadust ning tuvastanud, et olukorras, kus kohtualune vara hõivamise eesmärgil suunas noa kannatanu poole, lõhkus noaga tema sviitrit ja veristas peopesa on süüdlase tegevus üheselt mõistetav ähvardusena kasutada talle mitteallumisel kannatanu suhtes elule või tervisele ohtlikku vägivalda ning seega tuleb tema tegevust hinnata mitte avaliku varguse vaid röövimisena. Samal ajal Riigikohtu kriminaalkolleegium möönab, et antud konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolud moodustavad erandlikud tehiolud, mis võimaldavad H. R. suhtes KrK § 39 sätete rakendamist. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p 4-st ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. septembri 1996.a otsus H. R. mõistetud karistuse osas. Kohaldada H. R. suhtes KrK § 39 sätteid ja mõista talle karistuseks 3 /kolm/ aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
15. novembrist 1996.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, Lea Kalm