3-1-1-121-96

3-1-1-121-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja: Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. L. süüdistuses KrK § 100 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. I. L. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi selles, et ta alkoholijoobes
3. septembri
4. a öösel Harjumaal X linnas Y tänaval aianduskruntide territooriumil pärast ühist alkoholi tarvitamist lõi korduvalt R. S. tahtlikult tapmise eesmärgil juurvilja purustamise nuiaga pähe, mille tagajärjel tekitas kannatanule koljuluu murrud ja peaaju põrutuse. R. S. suri saadud vigastustesse sündmuskohal. Harju Maakohtu
5. mai
6. a otsusega kvalifitseeriti I. L. kuritegu ümber KrK § 104 järgi ja teda karistati 1-aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Maakohus leidis, et I. L. süü tahtlikus tapmises ei ole tõendatud. Kohus tuli järeldusele, et I. L. viibis hädakaitseseisundis s.t ta soovis end kaitsta tema elule tekkinud ohu eest. Samas leidis kohus, et I. L. poolt tekitatud kahju ei vastanud õigusvastase ründe iseloomule ja ohtlikkusele ning kohtualune ületas hädakaitse piire. Harju Maakohtu
7. mai
8. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Harju prokuröri abi K. Eljaste ja apellatsioonkaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaat Natalja Lausmaa. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja I. L. süüditunnistamist KrK § 100 järgi ning vastava karistuse mõistmist. Kassaatorid leidsid, et I. L. tappis R. S. tahtlikult varemtekkinud tüli pinnal, kasutades seejuures ära kannatanu abitut seisundit. Seda asjaolu tõendab löökide arv, vigastuste tekitamise mehhanism, aeg ja koht. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. septembri
10. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
11. mai
12. a otsus, I. L. tunnistati süüdi KrK § 100 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud faktilised asjaolud, kuid teinud neile mittevastad järeldused. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et I. L. tegutses maaslamavat oimetut kannatanut pekstes kättemaksu ajendil, väljudes seega raamidest, mida Harju Maakohus on hinnanud hädakaitse piiride ületamisena. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. septembri
14. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu I. L. Kassatsioonkaebuses palutakse kuritegu ümber kvalifitseerida KrK § 103 järgi ning mõista kergem karistus. I. L. kinnitab, et tal oli hirm endast noorema ja tugevama mehe ees, kes ähvardas teda lüüa. Veel väidab süüdimõistetu, et ta soovis vaid ennast kaitsta ning tal puudus tahtlus R. S. tappa. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. septembri 1996.a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Ringkonnakohtu otsuses on kooskõlas AKKS § 29 lg-ga 4 piisavalt põhjendatud, miks loetakse usaldusväärselt tuvastatuks, et I. L. tahtlikult tappis R. S. ja tegemist ei olnud tapmisega hädakaitse piiride ületamisel. Sealjuures arvestas kohus õigesti I. L. poolt kohtueelsel uurimisel korduvalt antud ütlusi löökide sooritamise aja ja järjekorra kohta. Need ütlused on kooskõlas kohtumeditsiinieksperdi arvamusega. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu poolt toodud põhjendustega ning lisab, et hädakaitseõigus ei tohi üle kasvada omavoliks ja kättemaksuks ühiskonnaohtliku ründe eest. Kaitse on lubamatu juba lõppenud kallaletungi puhul. Niisugune tegu kujutab endast omakohut, millel pole midagi ühist hädakaitsega. Ründaja tapmine pärast ründe reaalse ohu möödumist, kui kaitse pole ilmselt enam vajalik ( nn hilinenud kaitse ) on kvalifitseeritav tapmisena üldistel alustel, mitte tapmisena hädakaitse piiride ületamisel. I. L. pidi olema selge, et R. S. poolne rünne on lõppenud, kui ta pärast esimest lööki üle värava maha vajus. Vaatamata sellele I. L. väljus väravast ja lõi maaslamajat veel mitmel korral pähe, s.o tegutses kättemaksu ajendil. Ülaltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
16. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. septembri 1996.a otsus I. L. süüdistuses KrK § 100 järgi muutmata.
18. I. L. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub
19. novembril 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep