Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanisnikov ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. A. M. ja V. M. anti kohtu alla süüdistuses
detsembril 1995. a kella 00.30 ajal Harjumaal X linnas Y tn maja nr 5 juures tungisid kallale A. S., peksid kannatanut käte ja jalgadega, põhjustades talle kerged terviserikkega kehavigastused - põrutused ja marrastused peas, rindkeres ja nimme piirkonnas. Süüdistuse kohaselt kägistas A. M. kannatanut salliga. Seejärel varastasid vennad M. kannatanult rahakoti väärtusega 45 kr, raha 1600 kr, pudeli šampanjat väärtusega 30 kr, tekitades kokku varalise kahju 1684 kr. Samuti anti A. M. ja V. M. kohtu alla süüdistatuna
S. tähtsad isiklikud dokumendid - juhiload, passi jt. Harju Maakohtu otsusega
A. M. karistati
lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 1-aastase vabadusekaotusega ja
lg 2 järgi 4kuulise vabadusekaotusega.
V. M. karistati
140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega ja
lg 2 järgi 4kuulise vabadusekaotusega.
alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastane vabadusekaotus kinnises vanglas.
alusel liideti nimetatud karistusele täielikult eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 7 kuud ja 16 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Maakohus tuli järeldusele, et kohtualuste tegevus - kannatanu peksmine ja esemete vargus tuleb kvalifitseerida avaliku vargusena, sest vägivald, mida nad A. S. suhtes kasutasid ei olnud elule ega tervisele ohtlik. Samuti puuduvad tõendid kannatanu salliga kägistamise kohta. Harju Maakohtu 13. juuni 1996.a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused A. M. ja V. M. ning apellatsioonprotesti Harju prokuröri abi K. Eljaste. A. M. apellatsioonkaebuses väitis, et tema ei peksnud A. S. ning palus kergemat karistust. V. M. kinnitas oma kaebuses, et tal olid kannatanuga võlasuhted ning palus kuritegu ümber kvalifitseerida omavoliks
Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu otsuse osalist tühistamist ja kohtualuste süüditunnistamist
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
A. M. tunnistati süüdi
lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega.
V. M. tunnistati süüdi
lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 7-aastase vabadusekaotusega.
alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust.
M. lõplikuks karistuseks 8 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et maakohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, tuli õigele järeldusele, et kohtualuste süü kannatanu peksmises ja tema vara hõivamises on tõendatud. Kriminaalkolleegium ei nõustunud toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimisega avalikuks varguseks, sest kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli reaalselt ohtlik tema tervisele, salliga kägistamine aga oli ohtlik elule. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
Kaitsja leiab, et A. M. teod on hõlmatud
dispositsiooniga ja puudub konkurents
§-ga 113. Kaitsja L. Olovjani"nikovi kaebuses leitakse, et vendadel Mihhailovitel oli õigus nõuda A. S.-lt tema poolt tekitatud kahju hüvitamist ning dokumendid ja rahatasku võtsid nad pandiks tasumata võla eest. Kaitsja on seisukohal, et V. Mihhailovi tegevus tuleb kvalifitseerida omavolina
järgi, kannatanule kehavigastuse tekitamine tuleb kvalifitseerida
Kannatanu A. S. kassatsioonkaebuses väidab, et vennad M. nõudsid temalt õigustatult tekitatud kahju hüvitamist ning tema lõi neid esimesena. Äravõetud rahatasku koos dokumentidega lubasid M. talle tagastada peale kahju hüvitamist. A. S. palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
oli õigus nõuda kannatanult tema poolt tekitatud kahju hüvitamist, on ekslikud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. augusti 1996.a otsuses J.B. ja I.N.-I süüdistuses
lg 2 pde 1 ja 2 järgi on rõhutatud, et oletatava õiguse all ei mõisteta
tähenduses mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest vaid üksnes sellise õiguse oletamist, mis on seadusega tagatud ning ainult siis on isiku eksitus aktsepteeritav. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu A. S. ja süüdimõistetute vahel ei olnud mingeid õigussuhteid ning seega ei saanud vennad M. kannatanu suhtes mingeid varalisi õigusi teostada. Süüdimõistetute endi seletustega kohtueelsel uurimisel on samuti tõendatud, et neil mingeid varalisi nõudmisi kannatanu suhtes ei ole (tl 68,69). Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb kindlaks teha, kas vägivald oli konkreetsel juhtumil elule ja tervisele ohtlik. See on konkreetses asjas fakti küsimus ja selle küsimuse otsustamisel tuleb füüsilise vägivalla korral arvesse võtta ründe intensiivsust, selle suunda ja vahendeid, mis on ründaja käes. Kannatanu A. S. tekitati rusikate ja jalgadega peksmise tagajärjel nii näole kui ka kehale hulgaliselt nahamarrastusi ja nahaaluseid verevalumeid ning pea, rindkere ja nimme piirkonna põrutus. Samuti on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti hinnanud eluohtliku vägivallana kannatanu salliga kaelast kägistamist. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt tekitati kannatanule kerge terviserikkega kehavigastus. Sõltumata sellest, et kriminaalseadus ei tee enam vahet kerge terviserikkega ja terviserikketa kehavigastuse vahel, on ringkonnakohus vägivalla ohtlikkuse hindamisel lugenud põhistatult kannatanule tekitatud kehavigastuse tervisele ohtlikuks. Sama seisukoht on väljendatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 1995.a otsuses D.A. ja O.S.-I süüdistuses
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tõendeidkogumis hinnates tulnud õigele järeldusele ning andnud õige juriidilise hinnangu A. ja V. M. tegevusele. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a otsus A. ja V. M. süüdistuses
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.