3-1-1-129-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3.detsembril 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul

§ 76lg 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu I. M., tema kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland ja riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. I. M. oli antud kohtu alla süüdistuses

§ 76

lg 3 järgi selles, et olles relvade ja laskemoona Helsingist Tallinnasse salakaubaveoga tegeleva organiseeritud isikute kuritegeliku grupi liige, ostis ta Eesti Kaitseliidu liikmepileti alusel

1. a märtsist kuni novembrini kokku kümnel korral Soome Vabariigis Helsingis asuvast relvamüügifirmast "OY F. E. LTD" revolvreid, püstoleid ning laskemoona ja toimetas need Helsingist Tallinnasse suunduvatele laevadele. Relvad ja laskemoon toimetati Tallinna Kesklinna sadamas varjatult tollikontrolli eest üle Eesti Vabariigi tollipiiri. Tallinna Linnakohtu
2. augusti
3. a otsusega mõisteti I. M. süüdistuses

§ 76lg 3 järgi õigeks põhjendusega, et pole tõendatud I.

M. osalemine organiseeritud grupi koosseisus tulirelvade ja laskemoona üle Eesti tollipiiri varjatud toimetamisel. Tallinna prokuröri asetäitja Märt Tominga apellatsioonprotestis taotleti Tallinna Linnakohtu 9. augusti 1996. a õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja I. M. süüditunnistamist

§ 76lg 2 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
3. augusti
4. a otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata. Ringkonnakohus, erinevalt linnakohtust, luges tuvastatuks, et V. M. kui isik, kellele I. M. tema sõnade kohaselt laevas relvad üle andis, on I. M. väljamõeldis. Erinevalt linnakohtust on ringkonnakohus leidnud, et käsitletaval juhul ei saa relvade salakaubana Eestisse toimetamise tõenduslikku külge seostada sellega, kas neid relvi on Eestis registreeritud või leitud, sest salakaubana sisseveetut ei olegi võimalik Eestis registreerida. Samas ei nõustunud ringkonnakohtu kriminaalkolleegium apellatsioonprotestis sisalduvate väidetega, et kuna I. M. toimetas relvad laeva, siis ei saanud need sattuda mujale kui Tallinnasse ja et relvi ei saanud üle tollipiiri toimetada keegi muu peale I. M. Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et just nimelt see ongi tõendamata, et relvad sattusid Tallinnasse ja et need toimetas sinna I. M. Samuti ei pidanud ringkonnakohtu kriminaalkolleegium võimalikuks I. M. varem

§ 76

lg 3 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist ja tema süüditunnistamist

§ 76lg 2 järgi.

Nimelt on ringkonnakohtu otsuses märgitud, et I. M. oli kohtu alla antud salakaubaveo eest organiseeritud grupi koosseisus, kusjuures süüdistuse kohaselt seisnes tema roll selles grupis relvade ostmises Helsingist ja nende laeva toimetamises. Üle tollipiiri toimetasid süüdistuse kohaselt relvi teised organiseeritud grupi liikmed. Edasi märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et kuna esimese astme kohtus ei esitatud I. M. uut süüdistust, siis - vastavalt KrMK § 215 lg-le 1 ei olnud ei esimese astme kohtul ega ka hiljem apellatsioonikohtul õigust väljuda varemesitatud süüdistuse raamidest ja tunnistada I. M. süüdi relvade salajases üle piiri toimetamises. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Prokurör taotleb Tallinna Linnakohtu
3. augusti 1996 a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a otsuste tühistamist ning I. M. kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist Tallinna Linnakohtule. Kassaator leiab, et Tallinna Ringkonnakohus lükkas põhjendatult ümber mõlemad motiivid, millele rajanes linnakohtu otsus. Esiteks lükkas ringkonnakohus ümber linnakohtu otsuses esitatud seisukoha V. M. olemasolust. Teiseks asus ringkonnakohus kassaatori arvates põhjendatult seisukohale, et relvade salakaubaveo tõendusliku küljega ei saa seondada asjaolu, kas I. M. poolt Helsingist ostetud relvi on Eestis leitud või registreeritud. Samas aga on kassaatori arvates ringkonnakohtu otsuses esitatud uued õigeksmõistmise motiivid, millega kassaator ei nõustu. Kõigepealt ei nõustu kassaator ringkonnakohtu tõdemusega, et kuigi V. M. on väljamõeldud isik, pole välistatud, et laeval või maismaal võis olla teisi isikuid, kellele I. M. relvad üle andis. Teiseks ei nõustu kassaator sellega, et ringkonnakohus on linnakohtu otsuse muutmata jätmisel tuginenud põhiliselt menetlusõiguse sätetele väites, et menetlusõiguslikult ei saa I. M.

§ 76lg 2 järgi süüdi tunnistada.

Kokkuvõtvalt oleks kassaatori arvates ringkonnakohus selle asemel, et süveneda menetlusnormide piirangutesse, pidanud andma hinnangu sellele, kas I. M. käitumises on

§ 17lg-s 6 - § 76 lg-s 2 ettenähtud kuriteo koosseis.

Kassaator osundab sellelegi, et Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsuses V.V., H.K. ja J.L. süüdistusasjas on märgitud, et KrMK § 215 lg-s 4 sätestatud tingimustel - see tähendab kohtualuse olukorda kergendades võib kohus süüdistust muuta ka omal algatusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi prokurör kassatsioonprotestis esitatud taotluse juurde rõhutades, et ringkonnakohus on põhjendatult kummutanud mõlemad esimese astme kohtu poolt õigeksmõistmise motiivid, kuid leidnud põhjendamatult kaks uut õigeksmõistmise motiivi. Kaitsja märkis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil, et ringkonnakohus ei ole kummutanud kõiki linnakohtu poolse õigeksmõistmise motiive: esiteks ei ole kummutatud linnakohtu seisukohta, et on tõendamata I. M. poolne relvade toimetamine üle Eesti tollipiiri ning teiseks ei ole kummutatud linnakohtu seisukohta selles, et salakaubaveo objektiivne külg peab hõlmama kauba toimetamist üle tollipiiri. I. M. taotles oma seletuses kohtuotsuste muutmatajätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele.

§-s 76 ettenähtud kuriteo - salakaubaveo objektiivse külje obligatoorseks elemendiks on tollikontrollile kuuluva kauba või muu väärtuse ebaseaduslik toimetamine üle tollipiiri. Nii Tallinna Linnakohtu

1. augusti 1996 a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsuses on põhjendatult märgitud, et tõendamata on I. M. poolt Helsingist ostetud relvade toimetamine üle Eesti Vabariigi tollipiiri. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et üldtuntuks ja seeläbi tõendamisele mittekuuluvaks ei saa lugeda väidet, et Helsingist ostetud relvade toimetamine Tallinnasse siirduvale laevale tähendaks juba ka nende relvade toimetamist üle Eesti Vabariigi tollipiiri. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks korrigeerida ringkonnakohtu otsuses sisalduvat väidet, et relvade salakaubaveo tõendusliku küljega ei saa siduda asjaolu, kas I. M. poolt Helsingist ostetud relvi on Eestis leitud või registreeritud. Kui on tõendatud kauba või muu väärtuse üle tollipiiri ebaseadusliku toimetamise fakt, puudub tegevuse kvalifitseerimiseks

§ 76

järgi tõepoolest vajadus tõendada vastava kauba või väärtuse registreerimist või leidmist Eestis. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kauba või muu väärtuse üle tollipiiri ebaseadusliku toimetamise fakti võib tõendada muuhulgas ka selle kauba või väärtuse leidmine, registreerimine või registreerimise katse Eestis. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei loe põhjendatuks kassaatori etteheidet ringkonnakohtule selles, nagu oleks kohus põhjendamatult süvenenud menetlusnormide piirangusse ega andnud hinnangut I. M. käitumises

§ 17

lg-s 6 - § 76 lg-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisu olemasolule, kuigi kassaatori sõnade kohaselt viitavat kõik ringkonnakohtu poolt tuvastatu sellise kuriteokoosseisu olemasolule. Tegelikult sisaldub prokuröri poolt nõutav hinnang ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi õigeksmõistvas otsuses: tõendite hindamise tulemiks ei pea sugugi mitte alati olema süüdimõistev kohtuotsus. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks osutada asjaolule, et esmakordselt kogu kriminaalasja menetlemise vältel on riiklik süüdistaja alles kassatsioonprotestis taotlenud I. M. süüditunnistamist

§ 17lg 6 - § 76 lg 2 järgi - so salakaubaveole kaasaaitamises.

Keeruka õigusliku küsimuse lahendamisel, mil riiklik süüdistus menetletava teo kvalifikatsiooni pidevalt muutes ja kergema süüdistuse suunas liikudes, jõuab alles kassatsioonprotestis väidetavalt õige kvalifikatsioonini, on alusetu teha kohtutele etteheiteid selles, et need ei ole selle, kassatsioonprotesti kohaselt väidetavalt ainuõige kvalifikatsioonini, jõudnud varem. Põhjendades ringkonnakohtu õiguslikku võimalust kvalifitseerida I. M.

§ 76

lg 2 järgi esitatud süüdistus ümber süüdistuseks

§ 17

lg 6 - § 76 lg 2 järgi, on kassaator osundanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt

1. märtsil
2. a V.V, H.K. ja J.L. süüdistusasjas tehtud otsusele. Selles kohtuotsuses on rõhutatud, et KrMK § 215 mõtte kohaselt on süüdistuse muutmine kohtus võimalik tingimusel, et endise ja uue süüdistuse järgi kohtualusele inkrimineeritavate tegude objektiivne külg jääb muutumatuks. Nagu kassaator väga õigesti osutab, on Riigikohtu nimetatud otsuses tõepoolest rõhutatud ka seda, et KrMK § 215 lg-s 4 sätestatud tingimustel - see tähendab kohtualuse seisundit kergendades - võib kohus ka omal algatusel muuta süüdistust. Aktsepteerides kestvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt
3. märtsil
4. a V.V, H.K. ja J.L. süüdistusasjas tehtud otsuses märgitut, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et I. M. süüdistusasja kontekstis on siiski tegemist teistsuguse situatsiooniga. Nimelt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium õigeks

§ 17

lg 2 tekstist tulenevat ja ka senises kohtupraktikas aktsepteeritud seisukohta, et ilma täideviijata ei ole kuriteost osavõtt mõeldav. Seega - kuna ei ole tuvastatud ei salakaubaveo kui kuriteo täideviijat ega ka mitte salakaubavedu ennast, siis ei saa ka rääkida I. M. kui sellele kuriteole kaasaaitajast. Rõhutada on siinjuures vaja sedagi, et vähemalt käsitletavas olukorras, mil pole tuvastatud ei salakaubaveo kui kuriteo täideviijat ega ka mitte salakaubavedu ennast, saaks vastavalt

§-le 5 I. M. Soomes toimepandud kuriteo eest alluda Eesti Vabariigi kriminaalseaduse toimele vaid siis, kui seda näeks ette rahvusvaheline õigus või riikidevaheline leping. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le1 ja 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus muutmata.
4. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
5. detsembril
6. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg