3-1-1-133-96

-3-1-1-133-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Herbert Lindmäe ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. K. süüdistuses KrK § 100 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. V. K. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema
3. oktoobril
4. a kella 23 paiku lõi purjuspäi X linnas Y tn 16-6 tahtlikult tapmise eesmärgil V. S. noaga rindu, vigastades südant ja kopsu. V. S. suri kohapeal. Kohtla-Järve Linnakohtu
5. juuli
6. a otsusega mõisteti V. K. KrK § 100 järgi õigeks. Linnakohtu otsuse peale esitas Ida-Viru abiprokurör V. Nekrjat" apellatsioonprotesti. Protestis vaidlustati kohtu järeldused, millele rajaneb õigeksmõistev kohtuotsus ning taotleti V. K. süüdimõistmist KrK § 100 järgi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a. otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu
9. juuli
10. a otsus V. K. õigeksmõistmises KrK § 100 järgi. V. K. tunnistati süüdi KrK § 100 järgi ning teda karistati 10-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. KrK § 40 alusel loeti Kohtla-Järve Linnakohtu
11. märtsi
12. a otsusega mõistetud karistus - 8 kuud vabadusekaotust kaetuks raskema karistusega ning lõplikuks karistuseks mõisteti V. K. 10 aastat vabadusekaotust. Apellatsioonprotest rahuldati. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas süüdimõistetu V. K. kassatsioonkaebuse. Kaebuses vaidlustab kassaator tõendid, millele on rajatud süüdimõistev kohtuotsus ning väidab, et see tugineb oletustele ja eeluurimisel politsei sunnil antud ütlustele. Vaatamata esitatud taotlusele ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks kutsuda uuesti kohtuistungile tunnistajat V. F. Lähtudes kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud noa mõõtmetest, ei olnud sellega võimalik tekitada kannatanule 16 cm sügavust haava. Kassatsioonkaebuses taotleb süüdimõistetu V. K. enda õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata, t u v a s t a s: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. oktoobri
14. a otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtuotsuses tehtud järeldused vastavad faktilistele asjaoludele ning kohus on õigesti kohaldanud kriminaalseadust. Samuti ei tuvastatud kriminaalasja läbivaatamisel kriminaalmenetluse seaduse ebaõiget kohaldamist. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt tõendite kontrollimisel ja hindamisel tehtud järeldus V. K. süüdioleku kohta V. S. tapmises rajaneb kohtuistungil uuritud tõenditele. Nii kinnitas V. K. elukaaslane V. F. kohtueelsel uurimisel, et
15. oktoobri
16. a õhtul, u kell 23 tuli ta koos V. K. I. H. ja O. H. poolt koju ning heitis voodisse. Ta kuulis kui V. K. läks korterist välja, kuid ei väljunud välisuksest. Umbes poole tunni või tunni pärast tuli ta tagasi ja pesi midagi köögis. Hommikul märkas V. F., et üks nugadest oli märg ja ei olnud seal, kus see oli tavaliselt seisnud (tl-d 8, 22 p). Selle noa andis V. F. üle võetuse toimetamisel politseile (tl 9). Hiljem selgitas V. F., et ta oli
17. oktoobri
18. a õhtul purjus ja läks V. S. kutsel tema korterisse, mis asub samas püstakus. Ta oli seal V. S. intiimvahekorras. Kuna sellal tuli V. S. korterisse ootamatult V. K., jõudis ta panna selga üksnes kitli. V. K. lõi teda näkku ja kinnitas, et ta V. S. seda ei andesta (tl-d 47, 58). V. S. korterisse jäid V. F. pluus ja püksikud, mis võeti ära sündmuskoha vaatlusel (tl 3). V. F. ütlused riimuvad tunnistaja G. G. ütlustega, mille järgi avaldas V. F. , et ta oli olnud intiimvahekorras V. S. ja V. K. oli nad tabanud, kusjuures lahkumisel jäid V. S. korterisse tema pluus ja püksikud (tl 63 p). Samuti kinnitab tunnistaja V. P., et V. F. jutu järgi oli politsei leidnud tema riietusesemed V. S. korterist (tl 62). Vastavalt tunnistaja J. L. ütlustele oli V. F. tunnistanud sündmuskohalt äravõetud riietusesemed omaks (tl 148). Kohtla-Järve Linnakohtus väitis V. F., et eeluurimisel antud ütlused ei ole õiged ja need on antud politsei survel. V. F. eitas intiimvahekorda V. S. ja asjaolu, et sündmuskoha vaatlusel äravõetud riietusesemed kuuluvad talle. Oma korterist V. K.
19. oktoobri
20. a öösel ei väljunud ning märga nuga ei ole ta köögist leidnud (tl 146). Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on AKKS § 29 lg 4 nõudeid järgides oma otsuses motiveerinud, mispärast ta ei ole tõendite kontrollimisel ja hindamisel pidanud usaldusväärseteks tunnistaja V. F. poolt kohtus antud ütlusi, mis ei riimu kriminaalasjas kogutud muude tõenditega, ja lugenud tõepärasteks eeluurimisel antud ütlused. Väited selle kohta, et V. F. ütluste saamiseks on kohtueelsel uurimisel politsei kasutanud sundi, ei tulene kriminaalasja materjalidest ja on paljasõnalised. Ringkonnakohtu istungil taotles V. K. ja tema kaitsja tunnistaja V. F. uuesti ülekuulamist. Vastavalt AKKS § 17 lg-le 5 rahuldatakse tunnistaja uuesti kohtusse kutsumise taotlus siis, kui esimese astme kohus on sellise taotluse jätnud ebaõigesti rahuldamata või kui kutsutud tunnistaja on jäänud esimese astme kohtu kutsel ilmumata või kui ringkonnakohus leiab, et ülekuulatud tunnistaja kordusülekuulamine on olulise tähtsusega. Seega otsustab kohus tunnistaja uuesti ülekuulamise vajaduse sõltuvalt asjaoludest. Seetõttu toimis ringkonnakohus, jättes tunnistaja V. F. kohtusse kutsumise taotluse rahuldamata, õiguspäraselt. Oma käitumise kohta
21. oktoobril
22. a on V. K. andnud erinevaid ütlusi. Nii on ta väitnud, et pärast kojutulekut H. juurest, kus tarvitati alkoholi, heitnud magama ja kusagil enam ei käinud, samuti seda, et ta oli veel läinud H. korterisse tagasi (tl-d 13-14, 52). Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium viitab V. K. süüdioleku tuvastamisel põhjendatult veel asjaolule, et V. K.
23. oktoobril
24. a äravõetud jalatsil, mida ta kandis
25. oktoobril
26. a, avastati kohtumeditsiinieksperdi arvamuse kohaselt inimverd, mille järgi vere grupikuuluvuse tuvastamine vere vähesuse tõttu ei olnud võimalik (tl-d 10, 14, 30 p, 38). Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et V. K. suhted V. S. olid vaenulikud. Nii kinnitab tunnistaja V. P., et V. K. vihkas V. S. ja solvas teda sageli (tl 61 p). Samuti ilmneb tunnistajate T. M. ja G. G. ütlustest, et V. K. armukadetses V. F. (tl 64) ja peksis teda sellepärast sageli (tl 63 p). Ka V. F. väidab, et V. K. armukadetses teda V. S. pärast (tl-d 7 p, 23 p). Seejuures on V. K. varem karistatud armukadeduse pinnalt toimepandud isikuvastase kuriteo eest. Nii mõisteti ta süüdi Kohtla-Järve Linnakohtu
27. aprilli
28. a otsusega KrK § 113 järgi selle eest, et ta
29. märtsil
30. a lõi E. R. korteris X linnas Y tn 16-116 M. O. purjuspäi armukadedusest noaga kaela piirkonda, tekitades talle kerge terviserikkega kehavigastuse (tl-d 88, 92). Kassatsioonkaebuses peetakse oletuslikuks ringkonnakohtu otsuses esitatud väidet, et tapmine on pandud toime asitõendina kriminaalasja juurde võetud noaga, kuna kohtumeditsiiniekspertiisi aktist nähtub, et kannatanule tekitatud haava sügavus ei vasta noa mõõtmetele. Selle väite esitamisel ei ole kassaator arvestanud kohtumeditsiinieksperdi arvamust, mille järgi lõike-torkehaava tekitamisel kasutatud noa mõõtmeid ei ole võimalik laiba roiskumisest tingitud muutuste tõttu tuvastada (tl 20 p). Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tehtud viited V. K. käitumisiseärasusele, mis avaldus selles, et ta olevat tundnud ennast politsei saabumisel sündmuskohale ebakindlalt ning selgitanud oma viibimist trepikojas sellega, et korjab sealt suitsuotsi, kuigi tema korteris oli sigaretipakk, ei ole kasutatavad tõenditena. Niisugused tähelepanekud saavad olla aluseks ainuüksi menetlusversiooni püstitamisel. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
31. oktoobri
32. a otsus V. K. süüdistuses KrK § 100 järgi muutmata. Süüdimõistetu V. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
33. detsembril
34. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Rätsep Liikmed: Herbert Lindmäe, Peeter Vaher