3-1-2-2-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. augustil 1996. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul koh

§ 152järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu H.S., tema kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Eesti NSV Ülemkohtu 4. juuli 1962. a otsusega tunnistati H.S. süüdi ja teda karistati ENSV KrK §

§ 152

järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega 8 aastat tugevdatud reziimiga parandusliku töö koloonias ühes kogu vara konfiskeerimisega. Kohtuotsusega tunnistati H.S. süüdi ajavahemikus 1957 - 1960 valuutaoperatsioonide eeskirjade rikkumises ja valuutaväärtustega spekuleerimises. Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi

1. jaanuari
2. a määrusega tühistati Eesti NSV Ülemkohtu
3. juuli
4. a otsus H.S. suhtes tema süüdimõistmises ENSV KrK § 152 järgi ja selles osas lõpetati kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Sellest tulenevalt tühistati H.S-le kuritegude kogumi eest mõistetud lisakaristus - kogu vara konfiskeerimine. Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
5. mai
6. a otsusega tunnistati H.S. süüdi ja teda karistati ENSV KrK §

§ 152

lg 1 järgi karistuste liitmisel kuritegude kogumi eest kaheksaaastase vabadusekaotusega range reziimiga parandusliku töö koloonias ühes kogu vara, samuti valuutaväärtuste konfiskeerimisega. Kohtuotsusega tunnistati H.S. süüdi ENSV KrK § 86 lg 1 järgi valuutaoperatsioonide eeskirjade rikkumises, mis seisnes valuutaväärtuste ebaseaduslikul teel ostmises ja müümises. Nii ostis ta ajavahemikus 1977

1. a mitmel korral kahelt isikult kokku 900 Soome marka 550 rubla eest ja ühelt isikult kolm kuldmünti 800 rubla eest ning sooritas muid valuutaväärtustesse puutuvaid ebaseaduslikke tehinguid. Samuti tunnistati H.S. süüdi ENSV KrK § 152 lg 1 järgi sertifikaatide ülesostmises ja edasimüümises. Ta ostis
2. a sügisel kahelt isikult üles 1060 rubla sertifikaatides, makstes nende eest 5300 rubla ning müüs need vaheltkasu taotledes edasi. Süüdimõistetu H.S. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvigade parandamiseks eelpool toodud kohtulahendites, kuna need põhinevat fabritseeritud tõenditel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsusega jäeti Eesti NSV Ülemkohtu
5. juuli
6. a otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi
7. jaanuari
8. a määrus H.S. süüdimõistmises ENSV KrK § 86 lg 1 järgi muutmata. Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
9. mai
10. a otsus H.S. süüdimõistmises ENSV KrK § 152 lg 1 järgi tühistati, Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
11. mai
12. a otsus jäeti muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et H.S-le Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
13. mai
14. a otsuses süüksarvatud tegude kvalifitseerimine ENSV KrK § 86 lg 1 kõrval veel täiendavalt KrK § 152 lg 1 järgi on väär, kuna ideaalkonkurents nende paragrahvide vahel on välistatud. Samas leidis Riigikohus, et nimetud kohtulahendites on kogutud tõendeid piisavalt analüüsitud, kontrollitud ning õigesti hinnatud ja H.S. süü valuutaoperatsioonide eeskirjade rikkumises õigesti tuvastatud.
15. mail
16. a esitas H.S. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp Riigikohtule avalduse Eesti NSV Ülemkohtu
17. juuli
18. a otsuse, Eesti NSV Ülemkohtu
19. mai
20. a otsuse, Eesti NSV Ülemkohtu Presiidiumi
21. j aanuari
22. a määruse ja Riigikohtu
23. aprilli
24. a otsuse tühistamiseks, kriminaalasjas menetluse teistmiseks ja Tallinna Linnakohtusse uueks arutamiseks saatmiseks. Avaldaja tugineb AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud teistmisalusele, kusjuures uueks oluliseks asjaoluks nimetatakse teistmisavalduses R.T. poolt kirjalikult esitatud ja teistmisavaldusele lisatud väiteid selle kohta, et tema - R.T. - ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee endise uurijana, samuti ka mitmed teised ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee kaastöötajad tunnistajatena, panid H.S. kriminaalasja uurimisel süütõendeid fabritseerides toime kuriteo. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdimõistetu H.S. ja tema kaitsja seletused, milles taotleti teistmisavalduse rahuldamist ning prokuröri seletuse, milles taotleti selle avalduse rahuldamata jätmist, t u v a s t a s: Asjaolud, millele osundatakse teistmisavalduses - tunnistaja poolt teadvalt valeütluste andmine ning uurija poolt kuriteo toimepanemine teistitava kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel - saab vastavalt AKKS § 771 lg 3 p-des 1 ja 3 sätestatule olla teistmisaluseks eranditult vaid siis, kui see asjaolu on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium möönab käsitletava küsimuse lahendamiseks vajaliku seadusandliku regulatsiooni puudulikkust, sest kriminaalvastutusele võtmise aegumine ei võimalda vastavalt KrMK § 5 lg 1 p-le 3 algatada kriminaalasja teistmisaluse olemasolu selgitamiseks. Kuid samas ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks lugeda väidetavat tunnistaja poolt teadvalt valeütluse andmist ning uurija poolt kuriteo toimepanemist teistitava kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel tuvastatuks AKKS § 771 lg 3 p 5 mõttes muu olulise asjaoluna ja ilma sellekohasele süüdimõistvale kohtuotsusele tuginemata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et käsitletaval juhul kriminaalasjas menetluse teistmine AKKS § 771 lg 3 p-s 5 sätestatud alusel oleks vastuolus põhiseaduse § 22 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 775 lg-le 6, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Süüdimõistetu H.S. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepa teistmisavaldus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
25. augusti
26. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg