3-1-3-9-96

3-1-3-9-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil 1996.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja O.L. süüdistuses ENSV KrK § 129 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa avaldaja O.L. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O.L. mõisteti süüdi Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu
2. augusti 1984.a otsusega ENSV KrK § 129 lg 2 järgi ja karistati paranduslike töödega töökohas üheks aastaks ühes 20% ulatuses töötasust kinnipidamisega igakuuliselt riigi tuludesse. O.L. süüdistati selles, et tema levitas teadvalt valesid ja M.R. isikut häbistavaid väljamõeldisi oma trükitult paljundatud kirjas, mille esitas
3. märtsil 1983.a ajalehe "Pravda" korrespondendile ja
4. augustil 1983.a Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtule. Kirjas väideti, et M.R. oli vahendajaks ja informaatoriks kurjategijate jõugu ja miilitsatöötajate vahel, kes O.L. väite kohaselt lõpetasid ebaseaduslikult kriminaalasja tema isiklike asjade ja auto oletatava varguse kohta abikaasa Õ.L. ja teiste poolt. Samuti organiseerinud M.R. Õ.L. haigusloo kõrvaldamise Tallinna Vabariiklikust Psühhoneuroloogiahaiglast 1000.- rbl. altkäemaksu eest. Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium vaatas
5. septembril 1984.a kriminaalasja läbi kassatsiooni korras O.L. kaitsja kaebuse alusel. Kassatsioonkaebuses taotleti kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks, sest rahvakohus oli asja kohtulikul arutamisel jätnud rahuldamata kaitsja taotluse täiendavate tunnistajate kutsumises, oli rikkunud kaitseõigust ning teinud kohtuotsuse ühekülgsete ja puudulike tõendite alusel. Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium jättis rahvakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsus jõustus
6. septembril 1984.a.
7. juunil 1990.a esitas Eesti Vabariigi prokuröri esimene asetäitja Ü. Roots Eesti Vabariigi Ülemkohtu Presiidumile järelevalveprotesti, milles ta taotles Lenini Rajooni Rahvakohtu
8. augusti 1984.a otsuse ja ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
9. septembri 1984.a määruse O.L. süüdistusasjas tühistamist ja menetluse lõpetamist KrPK § 5 lg 1 p. 2 alusel seoses kuriteo koosseisu puudumisega. Protesti põhistati asjaoludega, et nii rahvakohus kui ka Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium on rikkunud oluliselt kriminaalprotsessinorme, hinnanud valesti tõendeid ja seetõttu kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust. Kohus pole arutanud kriminaalasja igakülgselt, on jämedalt rikkunud kohtualuse kaitseõigust ja asjas puuduvad usaldusväärsed süütõendid. Eesti Vabariigi Ülemkohtu Presiidium vaatas
10. juulil 1990.a. prokuröri järelevalve protesti alusel kriminaalasja läbi ning leidis, et protest ei kuulu rahuldamisele. Pleenumi määruse kohaselt oli laimu tahtlik levitamine kriminaalasja materjalidega tõendatud. Määruse põhistavas osas leitakse, et O.L. avalduses esitatud süüdistuse sisuks olevad faktid on valed ning kujutavad endast M.R. häbistavat väljamõeldist. Ülemkohtu presiidium jättis Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu
11. augusti 1984.a. otsuse ja Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
12. septembri 1984.a määruse O.L. suhtes muutmata.
13. juunil 1992.a esitas O.L. kaitsja vandeadvokaat S. Raudsepp taotluse Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehe asetäitjale järelevalveprotesti esitamiseks Eesti Vabariigi Ülemkohtu Pleenumile.
14. juunil 1992.a esitas Ülemkohtu esimehe asetäitja P.-U.Rahi järelevalveprotesti, milles taotleti kõigi eelnevate kohtulahendite tühistamist ja asja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks, sest kohus on O.L. süüdimõistmisel jämedalt rikkunud protsessinorme - on arvestatud tunnistajate ütlustega, keda kohtus üle ei kuulatud ja kelle eeluurimisel antud ütlusi kohtuistungil isegi ei avaldatud.
15. septembril 1992.a jättis Ülemkohtu pleenum järelevalveprotesti rahuldamata ja eelnevad kohtulahendid muutmata. Leiti, et O.L. süüdimõistmine ei rajane üksnes tunnistajate ütlustel ja tunnistajate ütluste uurimisel kohtus pole oluliselt rikutud kriminaalprotsessi nõudeid, mistõttu puudub alus kohtulahendite tühistamiseks.
16. jaanuaril 1996.a esitas O.L. Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks, milles ta taotleb tema süüdistusasjas Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu
17. augusti 1984.a otsuse ja ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
18. septembri 1984.a määruse tühistamist ja Riigikohtult õigeksmõistva otsuse tegemist. Kohtulahendite tühistamise taotlust põhistatakse sellega, et rahvakohtul puudusid usaldusväärsed süütõendid ja asja arutamisel rikuti oluliselt kriminaalprotsessiseaduse norme, mis tõid kaasa ebaõige kohtulahendi. Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud avaldaja O.L. seletuse, kes kohtuistungil taotleb enda rehabiliteerimist või kriminaalasjas uue menetluse läbiviimist ja prokuröri arvamuse, kes leiab, et avaldus ei kuulu rahuldamisele, tuvastas: Vastavalt AKKS §-le 77-9 toimub Riigikohtus kriminaalasja läbivaatamine kohtuvea parandamiseks kassatsioonmenetluse korras. Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid ja seetõttu puudub võimalus rahvakohtu otsuse seaduslikkuse hindamisel lähtuda avalduses toodud väitest, mille kohaselt Õ.L. kinnitavat O.L. poolt M.R. kohta antud ütluste tõesust. Kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks on kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine, mille ammendav loetelu on toodud AKKS §-s 39 lg
19. Osundatud paragrahvis sätestatud protsessinormide olulisi rikkumisi rahvakohtu tegevuses O.L. süüasja arutamisel ja kohtuotsuses ei esine. Riigikohtus võib tunnistada kriminaalprotsessi seaduse oluliseks rikkumiseks ka teisi protsessiosaliste õiguste või muude kriminaalprotsessi eeskirjade rikkumisi, mis on takistanud või oleksid võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Avalduses toodud väide, et tunnistajate L.S-i ja R.S-i eeluurimisel antud ütlusi ei oleks tohtinud kohtuotsuse tegemisel aluseks võtta, pole õige ega tulene kriminaalasja materjalidest. Kehtinud ENSV KrPK § 246 lg 1 p. 2 kohaselt võis kohus tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldada, kui tunnistajal polnud võimalik kohtuistungile ilmuda. Tunnistajad L.S. ja R.S. on kohtule teatanud telegrammidega kohtuistungile ilmumise võimatusest ja kinnitanud eeluurimisel antud ütluste tõesust. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on avaldanud tunnistajate L.S-i ja R.S-i eeluurimisel antud ütlused, neid uurinud ja andnud kohtuotsuses neile hinnangu. Pidades tunnistajate eeluurimisel antud ütlusi usaldusväärseteks, võttis kohus need lisaks teistele tõenditele aluseks O.L. süüditunnistamisel ENSV KrK § 129 lg 2 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et rahvakohus on kasutanud tõenditena seaduses ettenähtud korras vormistatud tunnistajate ütlusi, hinnanud neid kehtinud KrPK § 50 kohaselt ja kriminaalasja materjalidest ei nähtu protsessiosaliste õiguste või muude kriminaalprotsessi normide rikkumisi, mis oleks kaasa toonud ebaseadusliku kohtulahendi. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1, 65 lg 3 ja 77-9, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
20. Jätta Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu
21. augusti 1984.a otsus, Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi
22. septembri 1984.a määrus, Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumi
23. juuli 1990.a määrus ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu pleenumi
24. septembri 1992.a määrus O.L. süüdistusasjas muutmata.
25. O.L. avaldus jätta rahuldamata. Otsus jõustub
26. märtsil 1996.a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja : Herbert Lindmäe Liikmed : Lea Kalm, Eerik Kergandberg