3-1-1-1-97

3-1-1-1-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja K. K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kriminaalasja läbivaatamisest osa kannatanu M. J., K. K. kaitsja vandeadvokaat Margo Normann ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Viljandi Maakohtu
3. septembri
4. a otsusega tunnistati K. K. süüdi KrK § 204 lg 1 järgi, karistati vabadusekaotusega üks aasta ja kuus kuud ning KrK § 47 alusel vabastati kaheaastase katseajaga tingimuslikult vabadusekaotusliku karistuse kandmisest. Lisakaristusena võeti temalt üheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. K. K. tunnistati KrK § 204 lg 1 järgi süüdi selles, et ta
5. juunil
6. a kella 00.30 paiku, juhtides joobnuna Viljandi maakonnas X teel registrimärgiga Y sõiduautot M-412, ei valinud tee- ja ilmastikuoludele ning juhtimisoskustele vastavat sõidukiirust ja sõitis teelt välja. Avarii tagajärjel kukkus parempoolsel esiistmel kinnitamata turvavööga istunud T. J. näoga vastu auto esiklaasi. Kukkumise tagajärjel sai T. J. peaaju põrutuse ning silma ja näo vigastusi, mis põhjustasid järgmisel päeval tema surma. K. K. lahkus sündmuskohalt, teatamata juhtunust politseisse ja jättis raskestivigastatud T. J. abitusse seisundisse. Eelpool kirjeldatud tegevusega rikkus K. K. kohtuotsuse kohaselt liikluseeskirjade punktide
7. 3; 45;
8. 1 ja 8 nõudeid. Apellatsioonkaebuses taotles K. K. kaitsja vandeadvokaat M. Normann oma kaitsealuse õigeksmõistmist tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kannatanu M. J. taotles oma apellatsioonkaebuses kohtualusele mõistetud karistuse raskendamist. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsusega tühistati osaliselt Viljandi Maakohtu
11. septembri
12. a otsus K. K.-le mõistetud karistuse osas ja teda karistati üheaastase vabadusekaotusega avavanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate poolt antud ütlusi, eksperdi arvamusi ning teisi kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis ja tulnud õigele järeldusele, et K. K. kuritegelik käitumine põhjustas kannatanu T. J. surma. Samas leidis ringkonnakohus, et maakohtu otsuses on ebaõigesti kohaldatud KrK § 20 sätteid. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. oktoobri
14. a otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuses taotleb süüdimõistetu kaitsja M. Norman ringkonnakohtu otsuse tühistamist seoses kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega, kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavusega, kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ning kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavusega süüdimõistetu isikule. Kassaator leiab, et kuna KrK § 204 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu obligatoorseteks elementideks on alternatiivselt kas kannatanu surma põhjustamine, talle üliraske kehavigastuse tekitamine või raske kehavigastuse tekitamine, siis ei saa üliraske kehavigastuse tekitamine, millega põhjustatakse kannatanu surm, olla kõnealuse kuriteokoosseisu elemendiks. Kassaator rõhutab, et K. K. süü T. J. surma põhjustamises ei ole maakohtu otsuses otseselt tõendatud ja seega on ringkonnakohtu otsuses ebaõigesti väidetud, et maakohus on kuriteo õigesti kvalifitseerinud. Kassaator on seisukohal, et esma- ja täiendekspertiisi tulemina esitatud eksperdiarvamused T. J. vigastuste ning surma saabumise põhjuste kohta on puudulikud ja vastuolulised. Liiati ei ole ekspert kassaatori arvates vastanud kohtu poolt esitatud kahele küsimusele. Veel väidab kassaator, et ringkonnakohtu otsuses sisalduva väitega "mingeid tõendeid selle kohta, et K. K. ei olnud sõidukiroolis teelt väljasõidu hetkel, kaitsjal esitada ei ole" on tõendamiskoormis pandud kaitsjale. Ning lõpuks leiab kassaator, et tunnistades K. K. süüdi LE p 33 rikkumises, on ringkonnakohus ise rikkunud KrK § 6 lg-s 2 sätestatut. Riigikohtu istungil esitatud seletuses jäi kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotluse juurde. Prokurör ja kannatanu taotlesid oma seletustes vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. oktoobri
16. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Vastavalt KrK § 204 lg-le 1 võidakse isik kriminaalkoodeksi selle sätte järgi süüdi tunnistada siis, kui kohus tunnistab tõendatuks, et see isik põhjustas mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega kannatatanule kas raske kehavigastuse, üliraske kehavigastuse või kannatanu surma. Seega võib isiku kriminaalkoodeksi käsitletava sätte kohaselt süüdi tunnistada siis, kui tema poolt põhjustatakse vähemalt raske kehavigastuse tekitamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et puudub alus rääkida kriminaalseaduse ebaõigest kohaldamisest juhul, mil kohus on lugenud tuvastatuks, et näiteks mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade rikkumisega põhjustati kannatanule kõigepealt üliraske kehavigastuse ja hiljem ka surm. Kriminaalõiguslikult relevantne KrK § 204 lg 1 kohaldamiseks on vaid see, et oleks tuvastatud kannatatanule kas raske kehavigastuse, üliraske kehavigastuse või kannatanu surma põhjustamine. Küsimus sellest, kas põhimõtteliselt on võimalik sama teoga põhjustada nii ülirasket kehavigastust kui ka surma ei ole aga mitte õiguslik vaid faktiline, tõendamisega tuvastatav asjaolu, mis iseenesest ei saa olla kassatsioonimenetluse esemeks. Küll aga võib antud juhul kassatsioonimenetluse esemeks - ja seda kriminaalmenetluse seaduse võimaliku olulise rikkumise selgitamiseks - olla antud juhul küsimus sellest, kas üht või teist liiki kahju tekitamine kannatanule on kohtuotsuses motiveeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuses on tõenditele tuginedes piisavalt motiveeritud, et K. K. poolt mootorsõiduki ohutu liiklemisega põhjustati T. J.-le vahetult üliraske kehavigastus, mis osutus hiljem T. J. surma saabumise vajalikuks tingimuseks. Erinevalt kassaatorist on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et põhimõtteliselt ei ole midagi taunitavat selles, kui esmaekspertiisi tulemina antav eksperdi arvamus on teatud osas täiendekspertiisi tulemina antava eksperdi arvamusega võrreldes mittetäielik või ebaselge. Just esmaekspertiisi tulemina antava eksperdiarvamuse mittetäielikkus või ebaselgus ongi vastavalt KrMK §-le 59 lg 7 täiendekspertiisi määramise aluseks. Kassaatori seisukohta, nagu oleks esma- ja täiendekspertiisi tulemina esitatud eksperdiarvamused T. J. vigastuste ja surma saabumise põhjuste kohta vastuolulised ning nagu poleks ekspert vastanud kohtu poolt esitatud viiendale ja seitsmendale küsimusele, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates põhjendamatu. Kassaatori seisukoht, nagu oleks ringkonnakohtu otsuses sisalduva väitega "mingeid tõendeid selle kohta, et K. K. ei olnud sõidukiroolis teelt väljasõidu hetkel, kaitsjal esitada ei ole" pandud tõendamiskoormis kaitsjale, ei peegelda adekvaatselt ringkonnakohtu otsuses sisalduvat. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et ka ringkonnakohus loeb tunnistaja ütlustega tõendatuks, et liiklusõnnetuse ajal oli sõidukiroolis K. K. Sellisele konstateeringule on lisatud, et kaitsja vastupidise seisukoha kinnituseks ei ole kaitsja esitanud mingeid tõendeid. Oluline on siinjuures korrata Riigikohtu kriminalkolleegiumi
17. märtsi
18. a otsuses V. S. süüdistusasjas rõhutatut, et in dubio pro reo põhimõttest ei tulene, et kohus, tunnistades mingi kuriteokoosseisu või ka selle elemendi tõendatuks, peaks samaaegselt tõendama ka kõigi teiste kuriteokoosseisude puudumist. Kassaatori väide selle kohta, nagu oleks K. K.-le LE p 33 rikkumise inkriminaarimisega tema suhtes rikutud KrK § 6 lg-s 2 sätestatut, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates põhjalikult kummutatud ringkonnakohtu otsuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. oktoobri
20. a otsuse tegemisel ei ole rikutud karistuse mõistmist reguleerivaid kriminaalseaduse sätteid ja et karistust mõistes on arvestatud kannatanu arvamust võimaliku karistuse liigi osas. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
21. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. oktoobri
23. a otsus K. K. süüditunnistamises KrK § 204 järgi ja karistamises üheaastase vabadusekaotusega jätta muutmata.
24. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
25. jaanuaril
26. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Herbert Lindmäe, Eerik Kergandberg