3-1-1-6-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabriigi nimel Tartus 21. jaanuaril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul

§ 161järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Jõgeva Maakohtu

1. septembri
2. a otsusega tunnistati M. J. süüdi KrK § 1411 lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 200 päevamäära - so 2000 krooni - ulatuses. Sama kohtuotsusega tunnistati M. J. süüdi ka KrK § 161 järgi ja karistati rahatrahviga 100 päevamäära - so 1000 krooni - ulatuses. Mõistetud karistused liideti KrK § 40 lg 1 alusel ja lõplikuks karistuseks mõisteti M. J. rahatrahv 3000 krooni. Lisakaristusena võeti temalt kolmeks aastaks ära õigus töötada materiaalsete väärtuste liikumise korraldamise ja materiaalse vastutusega seotud ametikohal. Jõgeva Maakohtu
3. septembri
4. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses taotles M. J. kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri
6. a otsusega, tuginedes KrMK § 26 lg-le 3 ning AKKS § -le 33 ja § 39 lg 3 p-le 2, saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Jõgeva Maakohtule. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et maakohus oli rikkunud KrMK § 26 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt kriminaalasja teistkordsel arutamisel esimese astme kohtus ei või kohtu koosseisu kuuluda isik, kes juba varem on kohtunikuna osa võtnud selle kriminaalasja arutamisest. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tõdes, et kriminaalasja M. J. süüdistuses KrK §

§ 161järgi oli 4.

detsembri

1. a määrusega saatnud täiendavale eeluurimisele Jõgeva Maakohus koosseisus eesistuja Ü. Raag ning kaasistujad E. Sepp ja M. Simpson. Sama kohtukoosseis arutas kriminaalasja ka täiendava eeluurimise järgselt ja tegi
2. septembril
3. a ka kohtuotsuse. Riigiprokuratuuri prokuröri Inna Tegova kassatsioonprotestis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Kassaator väidab, et kohtuliku arutamise mõte saab väljenduda vaid selle lõppresultaadis, kriminaalasja kui terviku suhtes tehtud lahendis - kas kohtuotsuses või kriminaalasja lõpetamise määruses. Kassaator on seisukohal, et kohtu poolt kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks saatmine on võrreldav kohtu poolt kriminaalasja arutamise edasilükkamise või peatamisega, mis teadupärast ei too kaasa kohtukoosseisu uuendamise vajadust. Kassaator väidab ka seda, et kriminaalasja teistkordse arutamise keeld peaks kehtima vaid juhtudel, mil esimese astme kohtu lahend on kõrgema astme kohtu poolt tühistatud ja kriminaalasi on saadetud uueks arutamiseks otsese nõudega, et uus arutamine peab toimuma teise kohtukoosseisu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, milles toetati protestis sisalduvat taotlust, leidis: Kassatsioonprotest on põhjendatud, kooskõlas kriminaalmenetluse seaduse mõttega ja kuulub rahuldamisele. Kooskõlas KrMK §-s 20 sätestatuga ei või kriminaalasja arutada kohtunik:
4. kes ei ole tema enese sisetunde kohaselt erapooletu (kes on isiklikult otseselt või kaudselt sellest kriminaalasjast huvitatud) või
5. kelle erapooletuses on mingite väliste asjaolude tõttu piisavalt alust kahelda. KrMk § 26 lg 1 p-des 1-3 ning lg-s 3 täpsustatakse teist ülalnimetatud taandamise alustest ning esitatakse loetelu juhtudest, mil on igal juhul piisavalt alust kahelda kohtuniku erapoolestuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis esitatud tõlgendusega, et kohtuniku varasem osavõtt kriminaalasja arutamisest või selle läbivaatamisest on käsitatav tema taandamisalusena KrMK § 26 lg 3 mõttes vaid juhtudel, mil kohtukoosseis selle kohtuniku osalemisel jõudis vastava kriminaalmenetluse staadiumi lõpplahendini - st mil tehti kas kohtuotsus või kriminaalasjas menetluse lõpetamise määrus. Seega võib kohtukoosseis, kes saatis kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks, jätkata täiendava kohtueelse uurimise järgselt kohtulikku arutamist. Esitatud seisukoht lähtub tõdemusest, et vastavalt KrMK § 19 lg-s 1, § 210 lg-s 4 ning § 219 lg-s 1 ja 2 sätestatule on seadusandja otseselt taotlenud esimese astme kohtu enese initsiatiivikat tegevust kuriteo asjaolude selgitamisel. Seetõttu ei saa ka kohtu initsiatiivika tegevuse üks ilminguid - kriminaalasja saatmine täiendavaks kohtueelseks uurimiseks - tekitada kahtlusi kohtu erapooletuses. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg-le 4, § 63 p-le 2, § 64 p-le 2 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
6. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsus M. J. süüdistusasjas KrK §

§ 161järgi ning saata kriminaalasi apellatsioonikorras arutamiseks samale kohtule.

1. Kassatsioonprotest rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub
2. jaanuaril
3. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep