3-1-1-16-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. veebruaril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul k

§ 139lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee ja vandeadvokaat Jüri Aland. Kriminaalasja vaadati läbi piiramatu kassatsiooniõiguse korras AKKS § 40 lg 2 alusel. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ida-Viru Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega mõisteti V. K. ja D. T. süüdi selles, et nemad ajavahemikul 1995 aasta oktoobrikuust kuni
3. jaanuarini
4. a varastasid seitsmeteistkümnel korral alumiinium- ja vaskkaablit. Kaabli mahalõikamisega elektriliinidelt kahjustasid nad üheteistkümnel juhul energeetikaseadmeid, millega kutsusid esile häireid energia jaotamise süsteemis. Toimepandud kuriteod kvalifitseeriti KrK §

§ 139

lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 4 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse mõistmisel kohaldas maakohus KrK § 47 sätteid ja süüdimõistetud vabastati tingimuslikult vabadusekaotusliku karistuse kandmisest kolmeaastase katseajaga. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru abiprokurör Helen Hiiemäe, kes taotles kohtualuste karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Apellatsioonprotestis juhiti ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et karistuse mõistmisel ei olnud maakohus arvestanud sellega, et kohtualused on toime pannud I astme kuriteo ja maakohtul puudus seaduslik alus vabastada kohtualused karistusest. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsusega tühistati maakohtu otsus KrK § 47 rakendamise osas. V. K. ja D. T. mõistetud lõplik karistus neli aastat vabadusekaotust kinnises vanglas jäeti muutmata. Ringkonnakohus motiveeris otsust sellega, et KrK § 84 järgi kvalifitseeritav kuritegu kuulub I raskusastmega kuritegude hulka, samuti arvestati karistuse mõistmisel toimepandud varguste hulka, varastatu suurt väärtust ja kahjude mittehüvitamist. Ringkonnakohus ei pidanud tähelepanuväärivaks maakohtu poolt märgitud asjaolu, et riik ise, ostes füüsilistelt isikutelt metalli kokku, soodustab metallivargust. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud V. K. ja D. T. Mõlemad taotlevad mõistetud karistuse kergendamist ja vabadusekaotusest tingimuslikku vabastamist. Kaebustes väidetakse, et kuriteod panid nad toime seoses raske materiaalse olukorraga perekonnas, mõlemal on peres kasvamas alaealised lapsed. Kahjusid ei saanud nad hüvitada seoses sellega, et polnud nõus eeluurimisel väljaarvutatud kahjuga. KrK § 84 järgi kvalifitseeritavas kuriteos nad end süüdi ei tunnista. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja seletuse, kes toetab esitatud kassatsioonkaebusi ja prokuröri arvamuse, mille kohaselt ei kuulu kaebused rahuldamisele, l e i d i s: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti kohaldanud KrK § 36 sätteid ning arvestanud kohtualustele karistuse mõistmisel esimese iseseisva tegurina toimepandud kuriteo raskust ja laadi. V. K. ja D. T. poolt on toime pandud I astme kuritegu, mis tuvastati nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Kuritegude toimepanemine ei kandnud juhuslikku iseloomu, vaid oli süstemaatiline. Energeetikaseadmete tahtlik purustamine või rikkumine, mis põhjustas või võis põhjustada häire energia tootmise või jaotamise süsteemis on riigivastane kuritegu, mille ühiskonnaohtlikkus on suur. Ringkonnakohus märgib põhjendatult, et kuritegudega põhjustatud suurest varalisest kahjust (üle 100 000 kr) pole 10 kuu jooksul midagi hüvitatud. Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud mõlema kohtualuse perekondliku olukorraga ja kassatsioonkaebustes ei sisaldu mingeid varem arvestamata asjaolusid, mis tingiksid mõistetud karistusest vabastamise. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p 3 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
3. Jätta muutmata Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus V. K. ja D. T. süüdistusasjas KrK §

§ 139lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi.

1. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Otsus jõustub
2. veebruaril
3. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher