3-1-1-18-97

3-1-1-18-97 KOHTUOTSUS Eesti vabariigi nimel Tartus

1. veebruaril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Viktor Pajevski süüdistuses KrK § 117 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu
3. oktoobri
4. a. otsusega tunnistati V. Pajevski süüdi KrK § 116 järgi suguühendusse astumise eest teadvalt nooremate kui neljateistkümne aastaste I. B ja V. B-ga ning karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks poolkinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsusega, viidates motiivide puudumisest tingitud kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele, tühistati Tallinna Linnakohtu
7. oktoobri
8. a. otsus osas, millega V. Pajevski oli süüdi tunnistatud KrK § 116 järgi V. B suhtes toimepandu eest ja saadeti kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Tallinna Linnakohtu 26 juuni
9. a määruses sedastati, et V. Pajevski on V. B suhtes toime pannud hoopis KrK § 1151 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo ning sellega seoses saadeti kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks ja V. Pajevskile varem esitatud süüdistuse muutmiseks V. B suhtes toimepandu osas. Kohtueelse uurimise järgselt anti Tallinna Linnakohtu
10. augusti
11. a määrusega V. Pajevski kohtu alla V. B suhtes toimepandu eest süüdistuses KrK § 1151 lg 2 järgi. Tallinna Linnakohtu
12. oktoobri
13. a otsusega kvalifitseeriti V. Pajevski tegevus V. B suhtes ümber KrK § 117 järgi ja V. Pajevskit karistati üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 3 alusel loeti V. Pajevskile mõistetud karistus kaetuks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. jaanuari
15. a otsusega mõistetud karistusega ning lõplikuks karistuseks mõisteti V. Pajevskile vabadusekaotus kolmeks aastaks poolkinnises vanglas. Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti Tallinna Linnakohtu
16. oktoobri
17. a otsuse tühistamist V. Pajevski süüditunnistamises KrK § 117 järgi ja tema süüditunnistamist KrK § 1151 lg 2 järgi. Samuti taotles prokurör KrK § 40 lg 3 alusel V. Pajevskile viieaastase vabadusekaotuse mõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20 detsembri
18. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
19. oktoobri
20. a otsus V. Pajevski süüdistunnistamises KrK § 117 järgi ja ta mõisteti selles süüdistuses õigeks. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et esimese astme kohus, andes
21. augusti
22. a määrusega V. Pajevski kohtu alla süüdistatuna KrK § 115 1 lg 2 järgi ning tunnistades ta
23. oktoobril
24. a süüdi KrK § 117 järgi, jättis tähelepanuta, et kriminaalasjas (tl 110) on juurdlusasutuse tühistamata määrus V. Pajevki suhtes süüdistuses KrK §-de 1151 ja 117 järgi kriminaalasja lõpetamise kohta KrMK § 5 lg 1 p-s 2 sätestatud alusel. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. detsembri
26. a otsuse peale on esitanud kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kassaator leiab, et V. Pajevski õigeksmõistmine V. B suhtes toimepandud tegude osas on tingitud formaal-juriidilisest lähenemisest, ilma faktiliselt toimepandud tegu arvestamata. Kassaator rõhutab, et V. Pajevski kriminaalvastutusele võtmisest keeldumine toimus konkreetsete kriminaalkoodeksi paragrahvide järgi, leides, et tema tegudes puuduvad nende paragrahvide järgi kvalifitseeritavate tegude tunnused. See iseenesest aga ei tingi kassaatori arvates teo kui sellise mittetoimepanekut. Seega leiab prokurör, et V. Pajevski õigeksmõistmine kuriteos, mis on sisuliselt aset leidnud ning ka kohtulikul arutamisel tõendamist leidnud, üksnes motiivil, et hetkeseisuga oli sama paragrahvi järgi tema suhtes tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus tühistamata, ei ole aktsepteeritav. Kassaator rõhutab, et kõnealuse määruse tühistamata jätmist tuleb vaadelda kriminaalmenetluse õiguse rikkumisena, mis on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Antud konkreetsel juhul tuleb kassaatori arvates uuel asja arutamisel esimese astme kohtus anda prokurörile võimalus sellise eeluurimisel aset leidnud vea parandamiseks. Kokkuvõtvalt taotleb prokurör Tallinna Linnakohtu
27. oktoobri
28. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
29. detsembri
30. a otsuse tühistamist V. Pajevki süüdistusasjas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtusse uueks arutamiseks. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust. Samas aga prokurör möönis, et Tallinna Linnakohtu
31. juuni
32. a määrusega on kohus juba loonud prokurörile kõik tingimused juurdlusasutuse määrus tühistamiseks, millega V. Pajevki suhtes lõpetati kriminaalasjas menetlus süüdistuses KrK §-de 1151 ja 117 järgi. Kummatigi ei pidanud prokurör vajalikuks seda võimalust kasutada. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
33. detsembri
34. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga selles, et V. Pajevski õigeksmõistmine V. B suhtes toimepandud tegude osas on tingitud formaal-juriidilisest lähenemisest, ilma faktiliselt toimepandud tegu arvestamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et mingi kuriteotunnustega teo saab lugeda faktiliselt toimepanduks alles siis, kui kohus loeb sellise teo toimepanemise tõendatuks. Samas saab kohus lugeda mingi teo toimepanemise tõendatuks vaid siis, kui isik on vastava teo toimepanemises süüdistatuna kohtu alla antud ja kui puuduvad KrMK § 5 lgs 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
35. detsembri
36. a otsuses sedastati põhjendatult, et esimese astme kohus, andes
37. augusti
38. a määrusega V. Pajevski kohtu alla süüdistatuna KrK § 115 1 lg 2 järgi ning tunnistades ta
39. oktoobril
40. a süüdi KrK § 117 järgi, jättis tähelepanuta, et on tühistamata kriminaalasjas menetluse lõpetamise määruse V. Pajevski süüdistuses KrK §-de 1151 ja 117 järgi. Seega leidis ringkonnakohus igati põhjendatult, et esimese astme kohus rikkus V. Pajevski süüditunnistamisel KrK § 117 järgi KrMK § 5 lg 1 p-s 10 sätestatut. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
41. detsembri
42. a otsuses väljendatud seisukohaga, et apellatsioonikohus võib AKKS § 33 alusel saata kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks vaid siis, kui ta tuvastab ühe AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse rikkumise. Kuna KrMK § 5 lg 1 p-s 10 sätestatu rikkumine ei sisaldu ülalnimetatud loetelus, siis puudus ringkonnakohtul võimalus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ning sellises olukorras oli ainuvõimalik korrektne õiguslik lahendus V. Pajevski õigeksmõistmine süüdistuses KrK § 117 järgi. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
43. detsembri
44. a otsus Viktor Pajevski süüdistusasjas jätta muutmata. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
45. veebruaril
46. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert Lindmäe Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher