Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et I. L. tunnistati süüdi Tallinna Linnakohtu 28. oktoobri 1996. a otsusega
lg 2 - § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaks aastat ning
lg 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega kolm aastat.
lg 1 järgi mõisteti kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.
L. süüdi selles, et varem varavastaseid kuritegusid toimepannud isikuna püüdis ta
L. süüdi selles, et ta
lg 2 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
I. L. tunnistati süüdi
lg 1 järgi ja karistati arestiga kolm kuud ning
lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kohtulahendi osalist muutmist põhjendas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium sellega, et kannatanule varalise kahju tekitamise fakt iseenesest huligaansuse korral ei anna alust kvalifitseerida süüdlase tegu
lg 2 järgi kui puuduvad mingid teised kvalifitseeritud ehk kuritahtliku huligaansuse tunnused. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitatud kassatsioonprotestis leitakse, et I. L.-i poolt toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimine
lg 1 järgi ei ole õige, sest kuritahtlikuks teeb võõra vara hävitamise, rikkumise, lõhkumise või purustamise see, kui tekitatakse märkimisväärne varaline kahju või oma ulatuselt on selline tegevus suuremastaabiline. Rahalises väljenduses võiks protesti kohaselt alata vastutus
lg 2 järgi nende huligaansuste puhul, kus vara hävitamise, rikkumise, lõhkumise või purustamisega tekitatakse kannatanule oluline varaline kahju, s. o kahju, mis kuriteo toimepanemise ajal ületab kümnekordselt vabariigi valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumpalga). Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, milles ta toetas protesti, l e i d i s: Tallinna Linnakohus on I. L.-i poolt 30. aprillil 1996. a toimepandu kvalifitseerinud kuritahtliku huligaansusena
lg 2 järgi põhjendusega, et tema tegevus oli eriti jõhker seoses võõra vara vigastamise ja hävitamisega ning oli seotud avaliku korra rikkumisega. Tühistades linnakohtu otsuse selle kuriteo kvalifikatsiooni osas, ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegium motiveerinud, miks ta ei pea I. L.-i tegevust eriti jõhkraks. Kohtuotsuse motiveerimata jätmine on vastuolus AKKS § 29 lg-s 4 sätestatuga ja vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-le 7 on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et huligaansuse piiritlemisel teistest kuritegudest tuleb lähtuda põhimõttest, et huligaansusest raskemad kuriteod, mis on toime pandud huligaansel motiivil, tuleb kvalifitseerida ainult vastava kuriteona, ideaalkonkurents huligaansusega puudub (näit
). Ning vastupidi, huligaansel motiivil toimepandud huligaansusest kergemad kuriteod on hõlmatud huligaansuse koosseisust. Käesolevas asjas ei ole kohtud kaalunud, kas tegu tuleks kvalifitseerida vara tahtliku hävitamise või rikkumisena huligaansel ajendil või huligaansusena, mis jämedalt rikkus avalikku korda ja väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. I. L. on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Tallinna Linnakohtu 31. märtsi 1994. a otsusega kahe aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega. Selle karistuse kandmisest vabanes ta 21. veebruaril 1995. a tingimisi enne tähtaega seitse kuud ja kaksteist päeva (tl 81). 19. juulil 1995. a pani I. L. toime uue kuriteo.
lg 9 sätestab, et kui isik, kes vabastati karistusest tingimisi enne tähtaega, paneb ärakandmata karistusasja kestel toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega või arestiga, mõistab kohus temale karistuse vastavalt
Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3, § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.