3-1-1-25-97

3-1-1-25-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil 1997.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. S. süüdistuses KrK § 124 lg 1 ja § 142 lg 3 p 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanu X ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tartu Linnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega mõisteti M. S. süüdi KrK § 124 lg 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks ning KrK § 142 lg 3 p 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks. Kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti kuus aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. M. S. mõisteti süüdi KrK § 124 lg 1 järgi selles, et ta
4. aprillil
5. a kella 12.15 paiku riisus xxxxx, xxxxxxxxx tänaval maja nr. xx eest zz. xxx zzzz. a sündinud Y selleks, et tema isalt X-lt välja pressida raha üks miljon krooni. KrK § 142 lg 3 p 2 järgi mõisteti M. S. süüdi selles, et riisunud Y, sulges ta lapse suu ja silmad leukoplaastriga, toimetas lapse sõiduautoga oma vanemate suvilasse xxxxx maakonnas, xxxxxxxx vallas, xxxxxxx külas, kus sidus tal leukoplaastriga kinni käed, pani ta magamiskotti ja hoidis last selliselt külmas lukustatud ruumis sama päeva kella 22.00-ni. Lapse kinnipidamise ajal helistas M. S. kolm korda ta isale Xle, nõudes kolmandal korral kella 16 ajal poja tagasitoomise eest lunaraha miljon krooni. Tartu Linnakohtu
6. oktoobri
7. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Heino Kütt. Apellant taotles linnakohtu otsuse tühistamist M. S.-le inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni ja talle mõistetud karistuse osas ning ta süüditunnistamist KrK § 1241 lg 1 järgi enne
8. maid 1996.a kehtinud redaktsioonis ja kergema karistuse mõistmist. Kaitsja väidab, et kohtuotsuses tuvastatuks loetud faktilised asjaolud välistavad kahe eraldi kuriteo toimepanemise , sest subjektiivselt küljelt ühtse tahtluse ja objektiivselt küljelt ajaliselt katkestamatu kestva kuritegeliku seisundi tõttu on tegemist vältava kuriteoga, mis kuulub kvalifitseerimisele ühe kriminaalseaduse järgi. Isikult vabaduse võtmine ja tema vabastamise eest teiselt isikult lunaraha nõudmine kuulub kvalifitseerimisele pantvangi võtmisena KrK § 1241 järgi.Kuna peale lunaraha nõudmist M. S. mingit nõudmisähvardust ei esitanud, ei saa tema käitumist kvalifitseerida väljapressimisena KrK § 142 järgi, sest ähvardusega nõudmine on väljapressimise koosseisu objektiivse külje nõutav element. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. detsembri
10. a otsusega jäeti Tartu Linnakohtu
11. oktoobri
12. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et pantvangi võtmine ja väljapressimine on kuriteod, mis ründavad erinevaid õigushüvesid ja seetõttu moodustavad nad kuritegude kogumi. Lapse vargus ei ole suunatud isikuvabaduse vastu nagu pantvangi võtmine, vaid lapse puutumatuse vastu ja vanemate õiguse vastu ise otsustada lapsega seonduvaid küsimusi. Kuna peale lapse vargust esitas süüdimõistetu lapse isale varalise nõude, kuulub tema järgnev tegevus kvalifitseerimisele väljapressimisena. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. detsembri
14. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu M. S. Ta taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kuriteo kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas samadel motiividel, mis kaitsja tõi esile apellatsioonkaebuses. Veel taotleb kassaator määrata karistuse kandmise kohaks poolkinnise vangla, kuna ta on varem karistamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, ära kuulanud prokuröri ja kannatanu seletuse, l e i d i s: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. detsembri
16. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et lapse vargus ja väljapressimine on kuriteod, mis ründavad erinevaid õigushüvesid, mistõttu on tegemist erinevate ja põhimõtteliselt teineteist mittehõlmavate kuritegudega. Samas tuleb lisada, et pantvangi võtmine on iseseisva õigushüvega kuriteokoosseis, milline ei neeldu ülalnimetatud koosseisudes. Eksitav on kaitsja apellatsioonkaebuses toodud ja M. S. poolt kassatsioonkaebuses korratud väide, et kuna M. S. peale lunaraha nõudmist mingit ähvardust ei esitanud, ei ole tegemist väljapressimisega. Süüdimõistetu nõue vabastada laps lunaraha vastu sisaldas endas sisuliselt vägivallaga ähvardamist, sest juba ainuüksi väikese lapse kinnipidamine on vaadeldav vägivallana lapse suhtes. Alusetu on ka väide, nagu oleks kuriteo kvalifitseerimisel määrav mitte konkreetsete kuriteokoosseisude tunnuste esinemine, vaid hoopis ühtne tahtlus ja ajaliselt katkestamatu tegevus. Ei ole olemas ühtset tahtlust kui sellist, sest tahe ilma seda väljendava teota ei ole tegu, vaid mõte, mille eest ei saa kedagi karistada. Ühtset tahtlust tuvastatakse konkreetsete tegude kaudu. Ühtne tahtlus ja ajaliselt katkematu tegevus ei välista kuritegude kogumit. Karistuse mõistmisel M. S.-le on järgitud KrK
17. peatüki sätteid ja puudub alus, mis võimaldaks vähendada mõistetud karistust. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
18. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. detsembri
20. a otsus M. S. süüdistusasjas muutmata.
21. M. S. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
22. märtsil
23. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Herbert Lindmäe Jüri Rätsep