3-1-1-26-97

3-1-1-26-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Ü. P. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Linnakohtu
3. novembri
4. a otsusega mõisteti Ü. P. süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja karistati üheksa aastase vabadusekaotusega. Mõistetud karistusele liideti osaliselt Viljandi Maakohtu
5. septembri
6. a otsusega mõistetud karistus 6 kuud vabadusekaotust ja Tartu Linnakohtu
7. septembri
8. a otsusega mõistetud karistus 14 aastat vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks mõisteti 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks arvati kohtuotsuse kuulutamise päev -
9. november
10. a ja seetõttu loeti vahi all oldud aeg 11.09.
11. a kuni 1.11.
12. a ärakantud karistuseks. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti Ü. P.-le 13 aastat, 11 kuud ja 10 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Tartu Linnakohus juhindus lõpliku karistuse mõistmisel KrK § 43 lg 3 sätetest. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja Ü. P. apellatsioonkaebuse alusel, milles ta taotles enda õigeksmõistmist KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja tema poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimist KrK § 195 lg 2 järgi. Kohtukolleegium jättis linnakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu Ü. P., kes taotleb Tartu Linnakohtu
13. novembri
14. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. detsembri
16. a otsuse tühistamist karistuste liitmise osas ja temale mõistetud lõpliku karistuse kergendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt kuulub Ü. P.-le mõistetud lõplik karistus vähendamisele, t u v a s t a s: Ü. P. pani toime
17. jaanuaril
18. a salajase varguse, mille eest ta mõisteti süüdi Viljandi Maakohtu
19. septembri
20. a otsusega ja karistati 6 kuu vabadusekaotusega. Mõistetud karistus loeti kantuks seoses eelvangistuses viibimisega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti Ü. P. kinnipidamise päev s.o
21. september
22. a.
23. septembril
24. a toimepandud tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel mõisteti Ü. P. süüdi ja karistati Tartu Linnakohtu
25. septembri
26. a otsusega neljateistkümne aastase vabadusekaotusega.
27. aprillil
28. a toimepandud üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest mõisteti Ü. P. süüdi Tartu Linnakohtu
29. novembri
30. a otsusega ja karistati üheksa aastase vabadusekaotusega. Mõistetud karistusele liideti osalise liitmise põhimõttel Viljandi Maakohtu
31. septembri 1996.a otsusega mõistetud karistus kuus kuud vabadusekaotust ja Tartu Linnakohtu
32. septembri 1996.a otsusega mõistetud neliteist aastat vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõisteti viisteist aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
33. november
34. a, s.o viimase kohtuotsuse kuulutamise päev ja vahi all oldud aeg üks aasta, 1 kuu ja 20 päeva loeti ärakantud karistuseks. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on linnakohus mõistnud kolmteist aastat, üksteist kuud ja kümme päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Riigikohus märgib, et kõik kuriteod on Ü. P. toime pannud enne esimest süüdimõistvat kohtuotsust, järelikult on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsiga ja seetõttu tuleb mitme kuriteo eest karistuse mõistmisel juhinduda KrK § 40 lg 3 sätetest. Karistuse liitmisel KrK §-s 40 ettenähtud juhtudel ei tohi karistuse üldine tähtaeg ületada kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud raskema karistuse ülemmäära. Ü. P. poolt toimepandud tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel nägi seadus ette vabadusekaotuse ülemmäära 15 aastat. Kassatsioonkaebuses esitatud arvamus, et karistuste liitmisel ei tohi lõplik karistus ületada 14 aastat, pole õige ega ei vasta kriminaalseadusele. Tartu Linnakohus on aga eksinud arvutuslikult lõpliku ärakandmisele kuuluva vabadusekaotuse mõistmisel ja selles osas kuulub kohtuotsus osaliselt tühistamisele. Arvestades Ü. P. eelvangistuses viibimise aega, jääb lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 13 aastat, 10 kuud ja 10 päeva. Kuna Tartu Linnakohtu
35. novembri 1996.a otsuses sisalduvat viga ei parandatud Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega, tuleb ka ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p 3, 64 p 3 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o ts u s t a s:
36. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
37. detsembri
38. a otsus ja Tartu Linnakohtu
39. novembri
40. a otsus Ü. P. süüdistusasjas lõpliku karistuse mõistmise osas.
41. Lugeda Ü. P.-le KrK § 40 lg 3 alusel lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kolmteist