3-1-1-27-97 KOHTUMÄÄRUS Tartus 11. märtsil 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Va
§ 164lg 1 järgi.
Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. Ä. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. I. Ä. oli
- novembril
- aastal KrMK § 102 lg 1 p 1 alusel kinni peetud kuriteo toimepanemises kahtlustatavana. Tõkendi kohaldamise määrusega
- novembrist
- a andis Tartu Linnakohtu kohtunik loa I. Ä.vahi all pidamiseks kuni
- novembrini
- a. Vahi alla võtmise põhjenduseks on määruses märgitud, et kuriteo ohtlikkust ja I. Ä. senist ametikohta arvestades võib ta takistada kriminaalasjas tõe tuvastamist, jätkata kuritegude toimepanemist ning hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Tõkendi kohaldamise määruse peale
- novembrist
- a esitas Tartu Ringkonnakohtule erikaebuse I. Ä. kaitsja vandeadvokaat Rutt Teeveer. Kaitsja rõhutas kaebuses, et kuna I. Ä. puhul ei ole alust eeldada ei tema pakkuminekut ega ka uue kuriteo toimepanekut, siis tuleks I. Ä. vahi alt vabastada. Tuginedes KrMK § 104 lg-s 2 sätestatule muutis Riigiprokuröri asetäitja Alar Kirs
- novembril
- a kriminaalasja territoriaalset uurimisalluvust - kriminaalasja menetlemine jätkus Tallinnas.
- novembri
- a määrusega pikendas Tallinna Linnakohtu kohtunik I. Ä. vahi all pidamist kuni
- detsembrini
- a. Määruses rõhutatakse, et I. Ä. ametiseisundit arvestades on tegu, milles teda kahtlustatakse, ohtlik õigusemõistmisele. Samuti rõhutatakse määruses, et I. Ä. professionaalseid oskusi ja teadmisi arvestades on võimalik temapoolne tõe tuvastamise takistamine ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määrusega rahuldati I. Ä. kaitsja vandeadvokaat Rutt Teeveere erikaebus ja tühistati
- novembri
- a määrus, millega Tartu Linnakohtu kohtunik oli andnud loa I. Ä. vahi all pidamiseks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määruses on märgitud, et ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid, mis annaks alust põhjendatud kahtluseks, et I. Ä. võib toime panna uusi kuritegusid või minna pakku. Kuriteo ühiskonnaohtlikkuse aste ja kahtlustatava ametikoht ei ole aga seaduslikud alused isiku vahi all pidamiseks. Vaatamata ülalnimetatud määruse tühistamisele jäi I. Ä. vahi alla
- novembri
- a määruse alusel, millega Tallinna Linnakohtu kohtunik pikendas tema vahi all pidamist kuni
- detsembrini
- a.
- detsembril
- a. esitati I. Ä.-le süüdistus KrK §
§ 164
lg 1 järgi selles, et ta Tartu Politseiprefektuuri juhtivinspektorina organiseeris A. M.-i poolt altkäemaksu andmist X. Politseiprefektuuri inspektorile S. J.-le. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määrusega jäeti muutmata
- novembri
- a määrus, millega Tallinna Linnakohtu kohtunik oli pikendanud I. Ä.vahi all pidamist ning kaitsja erikaebus jäeti rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi viimatinimetatud määrusest nähtuvalt võttis kohus otsuse tegemisel arvesse I. Ä. ametiseisundit ja kuriteo ohtlikkust ning aktsepteeris vahi alla pidamise alusena kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise võimalikkust. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määruse peale esitas
- jaanuaril
- a Riigikohtule erikaebuse I. Ä. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus. Põhistades erikaebuses esitamise õiguslikku alust, tunnistatakse erikaebuses kõigepealt, et kooskõlas AKKS § 71 lg-ga 1 lahendab ringkonnakohus lõplikult kõik erikaebused esimese astme kohtu määruste peale, kuid rõhutatakse samas, et käsitletaval juhul ei teinud esimese astme kohtunik mitte määrust, vaid andis loa vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks. Vandeadvokaat U. Lõhmuse arvates tegi esmakordselt määruse alles ringkonnakohus ja seetõttu, tulenevalt AKKS § 71 lg-st 2 võibki sellist määrust vaidlustada Riigikohtus. Erikaebuse esitaja arvates peab Riigikohus kontrollima vaidlustatud kohtumääruse seaduslikkust ka seetõttu, et tegemist pole mitte pelgalt kriminaalmenetluse valdkonda kuuluva küsimusega, vaid isiku põhiseadusliku õiguse piiramise küsimusega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määruse ebaõigsust põhjendades osundab erikaebuse esitaja kõigepealt Tartu Ringkonnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtade lahknevusele kohtuliku kontrolli ulatuse küsimuses isiku vahi alla võtmisel ja vahi all pidamise tähtaja pikendamisel. Vandeadvokaat U. Lõhmus leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad kõnealuses küsimuses ei ole kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Komisjoni praktikaga ning peab vajalikuks, et Riigikohus otsustaks, kas Eesti kohtupraktika järgib näiliselt demokraatia põhimõtteid või tagab isiku põhiseaduslike õiguste kaitse. Erikaebuse esitaja osundab sellele, et nii põhiseaduse § 20 p-s 3 kui ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 5
(1c)räägitakse vabaduse võtmisest mitte bona fide kahtlustuse, vaid põhjendatud kahtlustuse olemasolul. Kusjuures põhjendatud kahtlustusele viitamine eeldab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat silmas pidades (Case Fox, Campbell and Hartley ( 18/1989/178/234-236)) , et vabaduse võtja esitab fakte või informatsiooni, mis rahuldab objektiivset hindajat. Erikaebuse esitaja osundab edasiselt sellele, et ka põhjendatud kahtluse korral peab võimuorgan esitama tõendeid, mis kinnitaks kahtlustusi, et isik võib vabaduses hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ( Case E. v. Norway
- 08 1990) rõhutab erikaebuse esitaja, et kohus peab sisuliselt kontrollima, kas loa andmisel esines põhjendatud kahtlus ja tõendid, mis viitavad pakkumineku võimalusele. Kokkuvõtvalt taotleb vandeadvokaat U. Lõhmus Tallinna Ringkonnakohtu
- detsembri
- a määruse tühistamist ja kriminaalasja tagasisaatmist samasse kohtusse.
- detsembri
- a määrusega pikendas Tallinna Linnakohtu kohtunik I. Ä.vahi all pidamist kuni
- jaanuarini
- a. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
- jaanuari
- a määrusega rahuldati I. Ä. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmuse erikaebus, tühistati
- detsembri
- a määrus, millega oli pikendatud I. Ä.vahi all pidamist kuni
- jaanuarini
- a. ning I. Ä. vabastati vahi alt. Riigikohtu istungil toetas vandeadvokaat U. Lõhmus erikaebuses sisalduvaid seisukohti ja taotlusi ning osundas ka laiemas plaanis sellele, et vahi alla võtmise praktika Eestis ei ole kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu sellealaste seisukohtadega. Prokurör taotles oma seletuses erikaebuse läbivaatamata jätmist põhjendusega, et esiteks ei kuulu kõnealuse erikaebuse menetlemine Riigikohtu pädevusse ning teiseks ei viibi I. Ä. alates
- jaanuarist
- a enam vahi all ja seetõttu on erikaebus esemetu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis:
- Kooskõlas põhiseaduse § 21 lg-s 2 ning KrMK § 11 lg-s 2 ja § 73 lg-s 2 sätestatuga annab kahtlustatava või süüdistatava vahi alla võtmiseks loa maa- või linnakohtunik. Kõnealuse loa andmine on käsitatav menetlusotsustusena, mis väljendab kohtuniku nõusolekut juurdleja või uurija poolt koostatud vahistusmääruses esitatud vahistusalusega. Kehtiva kriminaalmenetluse seaduse mõtte ja kriminaalmenetluse teoorias aktsepteeritud arusaama kohaselt vormistatakse kõik kohtu menetlusotsustused kas kohtumääruse või kohtuotsusena. Tulenevalt KrMK § 73 mõttest ei pea kohtunik vahistusloa andmiseks ise koostama kohtumäärust. Seadusandja on lugenud otstarbekaks, et erinevalt KrMK § 73 lg-s 5 sätestatud vahistusloa andmisest keeldumise juhtumist, teeb kohtunik loa andmisel üksnes sellekohase allkirjastatud märkme juurdleja või uurija poolt koostatud dokumendile - vahistusmäärusele, näidates ära ka vahi all pidamise ajavahemiku. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu vandeadvokaat U. Lõhmusega selles, et kohtuniku märge vahistusloa andmise kohta vahistusmäärusel saaks olla käsitatav iseseisva, kohtumäärusest erineva menetlusdokumendina. Kohtuniku kõnealuse märkme käsitamine iseseisva menetlusdokumendina välistaks sisuliselt vahistamiste edasikaebe, sest märkmes ei sisaldu vahistamise motiive. Eelöeldust tulenevalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et juurdleja või uurija poolt koostatud vahistusmäärus saab olla käsitatav vaid juurdleja või uurija poolt taotletava kohtumääruse projektina ning juurdleja või uurija poolt koostatud vahistusmäärust, mis sisaldab ka kohtu märget vahistusloa andmise kohta, tuleks käsitada erilaadse kohtumäärusena - kohtu vahistusmäärusena. Kooskõlas AKKS § 71 lg-s 1 sätestatuga lahendab ringkonnakohus maa- või linnakohtu vahistusmääruse peale esitatud erikaebuse või -protesti lõplikult ja puudub nii seaduslik võimalus kui ka praktiline vajadus ringkonnakohtu sellise lahendi edasiseks vaidlustamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- juuni
- a otsuses I. T. süüdistusasjas KrK § 165 lg 3 järgi on rõhutatud, et vastavalt AKKS § 68 sättele ja mõttele on erikaebe instituudi eesmärk selles, et erandkorras võimaldada teatud kohtumääruste vaidlustamist ka iseseisvalt, lahus kriminaalasjast kui tervikust. AKKS § 71 tekstist nähtub üheselt, et erikaebe instituudi erandlikkus on ka selles, et kiirendamaks kriminaalasja kui terviku lahendamist, saab mistahes AKKS §-des 68 ja 69 loetletud kohtumäärusi erikaebe korras vaidlustada vaid üks kord. Sellist seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- novembri
- a otsuses M. K. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 - § 101 p 5; § 184 lg 2 ja § 185 lg 1 järgi ning
- märtsi
- a otsuses A. B. süüdistuses KrK § 143 lg 3 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti seisukohal, et erikaebe instituudi erandlikkusest tulenevalt võib erikaebuse või -protesti jätta rahuldamata ka põhjusel, et on ära langenud erikaebe sisuline alus. Käsitletaval juhul oli erikaebe sisuline alus ära langenud
- jaanuaril
- a - päeval, mil I. Ä. vabastati vahi alt. Mõistetavalt ei ole sellisel juhul välistatud, et vahistamise ebaseaduslikkusele osutatakse ja sellega seotud kahjude hüvitamist nõutakse kas apellatsioon- või kassatsioonkaebuses. Tulenevalt eelöeldust puudus ka vandeadvokaat U. Lõhmusel seaduslik võimalus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määruse vaidlustamiseks ning seetõttu tuleb tema erikaebus jätta rahuldamata.
- Arvestades seda, et käsitletava kriminaalasjaga läbivaatamisel tõusetus kriminaalmenetluses isikuvabaduse piiramisega seoses mitmeid seadusandja poolt seni üheselt lahendamata probleeme, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitavalt märkida järgmist.
- Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et tema poolt vaidlustatud ringkonnakohtu määrust peaks Riigikohus kontrollima muuhulgas ka seetõttu, et tegemist polevat mitte pelgalt kriminaalmenetluse valdkonda kuuluva küsimusega, vaid isiku põhiseadusliku õiguse piiramise küsimusega. Üldaktsepeeritult on kriminaalmenetluses põhiõiguste piiramine vältimatu. Vastavalt põhiseaduse §-le 11 tohib põhiõigusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Ei põhiseadusest, muudest Eesti Vabariigi seadustest ega ka mitte Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulene nõuet, et kõiki kriminaalmenetluses asetleidvaid põhiõiguste piiramise juhtusid peaks olema obligatoorselt võimalik vaidlustada riigi kõrgeimas kohtus. Rõhutagem siinjuures, et iga konkreetse vahistamisjuhtumi puhul on kõige sagedasem vaidlusküsimus - vahistamisaluse olemasolu küsimus - kahtlemata valdavalt faktiline ja mitte õiguslik küsimus ning ei peaks juba seetõttu olemuslikult üldse kuuluma kassatsioonikohtu pädevusse. Asjaolu, et vastavalt AKKS § 71 lg-le 2 siiski saab Riigikohtus vaidlustada ka ringkonnakohtu vahistamismäärust, tuleneb lihtsalt kõigile vahistatutele võrdse erikaebe õiguse tagamise nõudest.
- Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub erikaebuse esitajaga selles, et nii põhiseaduse § 20 p-s 3 kui ka EIK artiklis 5
(1c)räägitakse vabaduse võtmisest mitte bona fide kahtlustuse, vaid põhjendatud kahtlustuse olemasolul. Just põhjendatud kuriteokahtlust kui obligatoorset eeltingimust isikult EIK artiklis 5
(1c)sätestatud alustel vabaduse võtmiseks on rõhutatud ka erikaebuse esitaja poolt osutatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis (Case Fox, Campbell and Hartley ( 18/1989/178/234236)). Kuid siinjuures tuleb rõhutada, et I. Ä. vahistamisel ei ole ei kriminaalasja menetlejal, vahistusluba andnud või vahistustähtaega pikendanud kohtunikel ega ka mitte I. Ä. kaitsjail olnud mingeid kahtlusi kuriteokahtluse põhjendatuses. Nii ei ole mitte üheski antud kriminaalasja menetlemise raames kaitsjate poolt esitatud erikaebustest vaidlustatud ei kuriteokahtluse olemasolu ega ka mitte selle põhjendatust, küll aga on vaidlustatud vahistusaluste olemasolu: erikaebustes väidetakse, et I. Ä. suhtes puudub nii pakkumineku kui ka kuritegude jätkuva toimepanemise põhjendatud kahtlustus. Seega ei ole kaitsjapoolne osutamine Euroopa Inimõiguste Kohtu ülalnimetatud lahendile asjakohane.
- Nõustuda tuleb erikaebuse esitajaga selles, et üksnes põhjendatud kuriteokahtlusest ei piisa veel isiku vahi alla võtmiseks. EIK artikkel 5 p-st 1c tulenevalt peab kellegi vahi alla võtmiseks olema põhjendatud ka vahistusaluse olemasolu. See tähendab, et vahistusmääruses tuleb lisaks vahistusaluse äranäitamisele igal juhul ka selgitada, miks võib vahistatav kas pakku minna või jätkata kuritegude toimepanemist. Samas ei tulene aga Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nõuet, et ühelt poolt kuriteokahtlus (kui vahistamise vältimatu eeldus) ja teiselt poolt vahistusalus peaks olema ja saaks olla objektiivse hindaja seisukohast ühesuguses ulatuses põhjendatud.
- Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib põhimõtteliselt erikaebuse esitaja seisukohta, et vahistusmääruse peale erikaebust läbivaatav kohus peab sisuliselt kontrollima, kas loa andmisel esines põhjendatud kahtlus - nii kuriteokahtlus kui ka näiteks pakkumineku kahtlus. Samuti aktsepteerib Riigikohtu kriminaalkolleegium erikaebuse esitaja seisukohta selles, et põhjendatud kahtlus peab tuginema konkreetsele informatsioonile. Samas on aga erikaebuse esitaja ilmselt eksinud Euroopa Inimõiguste Kohtu ülalnimetatud kaasusele ( Case E.v. Norway
- 08 1990) viitamisel, sest selle kaasuse lahendist ei ole võimalik välja lugeda nõuet, et vahistamiseks tuleb esitada tõendeid, mis viitavad pakkumineku võimalusele. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kõnealune informatsioon ei pea olema obligatoorselt tõendi kvaliteediga KrMK § 48 mõttes.
- Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtul puudub alus menetleda erikaebust kohtu vahistusmääruse peale siis, kui see vahistusmäärus on vahepeal kaotanud õigusliku sisu seetõttu, et isik viibib vahi all teise kohturingkonda kuuluva kohtu vahistusmääruse alusel. Kuna sellisel juhul puudub erikaebuse esitajal igasugune võimalus erikaebuses sisulise puuduse kõrvaldamiseks, tuleb erikaebus, kooskõlas AKKS § 10 lg 2 mõttega, jätta ringkonnakohtu poolt läbi vaatamata. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1, § 71 lg-tele 1 ja 2 Riigikohtu kriminaalkolleegium m ä ä r a s: Jätta rahuldamata vandeadvokaat Uno Lõhmuse erikaebus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määruse peale I. Ä. süüdistusasjas KrK §
§ 164lg 1 järgi.
Kohtumäärus jõustub
- märtsil
- a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep, Peeter Vaher