3-1-1-29-97

3-1-1-29-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja G. K. ja O. T. süüdistuses KrK § 140 lg 3 p 1 järgi Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa O. T. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega mõisteti G. K. ja O. T. süüdi KrK § 140 lg 3 p 1 järgi ja mõlemat karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks kinnises vanglas. Kohtualused mõisteti süüdi selles, et nad ööl vastu
5. augustit
6. a Harju maakonnas X maantee ääres asuvas aktsiaseltsi L. kämpingus varastasid avalikult H. P.-lt 550 krooni raha ja E. V.-lt mobiiltelefoni Motorola 8200 väärtusega 12 196, 80 krooni, kuldkella Braums Mercier väärtusega 73 180, 80 krooni, fotoaparaadi Canon väärtusega 15 720, 32 krooni, kullast kaelaketi 18 K väärtusega 51 372, 92 krooni koos selle küljes ripatsina olnud teemandite ja smaragtidega kaunistatud kuldrahaga 338 077, 04 krooni väärtuses, 11 700 soome marka (31 753, 38 EEK) ja 3800 USA dollarit (45 156, 16 EEK), põhjustades vargusega kahju kokku 568 007, 42 krooni ulatuses. Varguse toimepanemiseks G. K. ja O. T. lisasid kannatanutele joogi hulka kindlaks tegemata ravimit, mille manustamise tagajärjel viimased uinusid ja kohtualused hõivasid neilt raha ja vara. Maakohus leidis, et teise isiku teadvusse tungimine tema tahte vastaselt ja sellel isikul ootamatu ja raske une esilekutsumine on käsitletav vägivallana, mis pole ohtlik elule ja tervisele. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused G. K. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland ja O. T. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin. Apellant A. Neiland taotles G. K.-le inkrimineeritud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 139 lg 1 järgi ja talle mittevabaduskaotusliku karistuse mõistmist. A. Gorkini apellatsioonkaebuses taotleti O. T.-le inkrimineeritud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja talle mõistetud karistuse tingimuslikku mittekohaldamist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri
8. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata täpsustusega karistuse tähtaja alguse osas, arvestades seda alates
9. maist
10. a . Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused G. K. kaitsja vandeadvokaat A. Neiland ja O. T. kaitsja vandeadvokaat A. Gorkin. G. K. kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest ei ole tõendatud G. K. poolt muu kui kuldketi vargus. Veel leiab kassaator, et Harju Maakohus ei ole karistuse mõistmisel küllaldaselt arvestanud G. K. isikut. O. T. kaitsja taotleb jätkuvalt kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 139 järgi salajase vargusena ja mõistetud vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist. Kassaator väidab, et kannatanute suhtes kohtumeditsiinieksperdi arvamuse kohaselt vägivallana hinnatavaid objektiivseid tagajärgi kindlaks tehtud ei ole ja kannatanute vara hõivamine kämpingus polnud avalik ei objektiivse ega subjektiivse kriteeriumi alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, l e i d i s: Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Harju Maakohtu otsuses toodud ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt aktsepteerimist leidnud seisukohaga, et kindlaks tegemata ravimi lisamine teise isiku joogi hulka ja sellega ootamatu ning raske une esilekutsumine on tungimine teise isiku teadvusse ja organismi seisundisse tema tahte vastaselt ja on käsitletav vägivallana. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu tõsikindlalt, millist ravimit kohtualused lisasid kannatanute joogi hulka ja seetõttu ei saanud kohtud hinnata, kas tegemist oli elule või tervisele ohtliku vägivallaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et tegemist on spetsiifilise vägivallaga isiku kallal, mis on seotud kuriteo toimepanemisega nii ajaliselt kui vahendina. Esiteks kasutati vägivalda vahetult enne vara äravõtmist. Teiseks kasutati vägivalda vara hõivamisele osutatava vastupanu halvamiseks vara omaniku tahte ja aktiivsuse paralüseerimisega. Kuigi vägivalda kasutatakse avaliku varguse puhul tavaliselt avalikult, ei ole välistatud, et kannatanu ei taju vägivalda. Tervisele mitteohtlik on ka selline vägivald isiku kallal, millega ei kaasne kehavigastuste tekitamist. Vägivalla kasutamise vahendiks võib olla ka isiku tahte vastaselt manustatud ravim, mürk jne. Kuna vägivalla aste ei ole leidnud tõendamist, on kohtud, lähtudes süütuse presumptsioonist, õigesti välistanud kuriteo kvalifitseerimise röövimisena, sest vägivalla ulatus on oluline kriteerium avaliku varguse piiritlemisel röövimisest. Samal ajal nähtub kohtuotsustest, et on usaldusväärselt tõendatud vägivalla kasutamine kohtualuste poolt kannatanute vara hõivamiseks ning seetõttu ei saa kuritegu kvalifitseerida salajase vargusena, sest salajane vargus eeldab vara vägivallata hõivamist. Karistuste mõistmisel kohtualustele ei ole rikutud karistuse mõistmist reguleerivaid kriminaalseaduse sätteid. Karistuste mõistmisel on lähtutud KrK § 140 lg 3 p 1 sanktsioonis ettenähtud alammäärast. Toimepandud kuriteo asjaolud ei võimalda kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga kohaldada süüdimõistetute suhtes KrK §-de 39 või 47 sätteid. Seega on Tallinna Ringkonnakohus õigesti kohaldanud kriminaalseadust ja puuduvad AKKS §-s 64 toodud kohtuotsuse tühistamise alused. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
11. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. detsembri
13. a otsus G. K. ja O. T. süüdistusasjas muutmata.
14. Kaitsjate kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
15. märtsil
16. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep