3-1-1-32-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. märtsil 1997.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul

§ 100järgi.

Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. M. B. anti kohtu alla KrK §

§ 101p 2 järgi. Tallinna Linnakohtu 27.11.1996.a otsusega mõisteti M. B. süüdi Kr

K § 107 lg 1 järgi ning karistati vabadusekaotusega 5 aastat ja 6 kuud. KrK § 41 järgi mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. M. B. tunnistati süüdi selles, et ta 5. jaanuaril 1996.a kella poole kahe paiku öösel, olles alkoholijoobes, Tallinnas X asuva korteri magamistoas lõi korduvalt noaga J. L.-i, tekitades viimasele üliraske kehavigastuse. Selle kohtuotsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti, milles taotles M. B. käitumise kvalifitseerimist KrK §

§ 101p 2 järgi ning karistuse karmistamist.

Süüdimõistetu kaitsja apellatsioonkaebuses taotleti mõistetud karistuse kergendamist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10.01.1997.a otsusega tunnistati M. B. süüdi KrK §

§ 100järgi ning karistati teda vabadusekaotusega 6 aastat ja 6 kuud. Kr

K § 41 alusel loeti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kassatsioonkaebuses kinnitab M. B., et ta ei soovinud põhjustada kannatanu surma. Kuuldes kannatanu karjeid, lõpetas ta koheselt noaga löömise ning kui sisenes tunnistaja O. G., polnud tal enam isegi nuga käes. Ta taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ning enda süüditunnistamist KrK § 107 lg 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri seletuse, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kooskõlas praeguse kohtupraktikaga sedastanud, et linnakohtu järeldus selle kohta, et M. B. tahtlus võtta kannatanult elu - ei ole usaldusväärselt tuvastatud - ei vasta asja faktilistele tehioludele. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi järeldustega ja nendib, et M. B. poolt sooritatud noalöökide arv, lokalisatsioon ja intensiivsus viitavad tahtlusele põhjustada kannatanu surm. Selline tagajärg jäi saabumata süüdimõistetu tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuna teda takistati kannatanule appirutanud isikute poolt. M. B. väited selle kohta, et ta loobus vabatahtlikult kannatanule noaga vigastuste tekitamisest, on ammendavalt ümber lükatud kannatanu ning tunnistajate O. G. ning I. P. ütlustega, mille tõepärasuses ei ole kohtutel kahtlust tekkinud. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. jaanuari 1997.a otsus M. B. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 25. märtsil 1997.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed : Eerik Kergandberg, Peeter Vaher