Obsah (8)

§ 113§ 139§ 140§ 40§ 41§ 39§ 141§ 45

3-1-1-37-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. aprillil 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul koht

§ 113; § 139 lg 2 p 2; § 140 lg 2 p- de 1, 2, 3 ning § 141 lg 2 p- de 1, 3 järgi.

Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Linnakohtu 18. detsembri 1996. a otsusega tunnistati A. P. süüdi ja karistati

§ 139

lg 2 p 2 järgi vabadusekaotusega 6 kuud ja

§ 140lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi vabadusekaotusega 3 aastat.

Kuritegude kogumi eest mõisteti A. P.-le

§ 40

lg 1 järgi karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust.

§ 41alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Tartu Linnakohtu 5.

novembri 1992. a otsuse järgi kandmata karistus 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust ning A. P. lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti 5 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas, millest ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

§ 113järgi mõisteti A.

P.-le karistuseks 3 kuud aresti, kuid kuriteo aegumise tõttu ta vabastati karistuse kandmisest. A. P. tunnistati süüdi selles, et tema, olles alkoholijoobes

1. märtsil
2. a kella 23-24 paiku Tartus X, varastas salaja T. T. jooksukingad "AirNIKE" ja riietusesemeid koguväärtuses 1500 krooni. Samal ajal ja samas kohas peksis ta T. T.-d kätega näkku ja jalgadega rindkeresse, põhjustades kannatanule füüsilist valu.
3. juulil
4. a, olles alkoholijoobes, eelneval kokkuleppel J. S.-i ja A. R.-ga varastas ta avalikult AS M. kioskist Tartus P. tänaval sularaha, alkohoolseid jooke ja küpsiseid 1075.40 krooni väärtuses. A. P. väänas varguse ajal kioskimüüja H. M.-i käest noa ja hoidis teda niikaua kinni, kui teised kaasosalised varastatu välja viisid.
5. augustil
6. a, olles alkoholijoobes, eelneval kokkuleppel J. S.-ga varastas ta avalikult Tartus K. Y. asuvast Ka. kauplusest 5 paari REEBOK jooksukingi ja kassast sularaha, tekitades kahju 6185 krooni. Varguse toimepanemiseks lasi A. P. müüja K. S.-le gaasiballoonist näkku gaasi ja tõukas teda, seejärel haaras jooksukingad ja põgenes. Eeluurimisel oli nimetatud kuriteoepisood kvalifitseeritud röövimisena, kuid linnakohus leidis, et kuriteo toimepanemisel gaasiballooni kasutamine ei kujutanud enesest ohtu kannatanu elule ja tervisele ning kvalifitseeris Katre kaupluses toimunud kuriteo avaliku vargusena. Tartu Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse süüdimõistetu A. P. ja apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör K. Hänilane. Apellatsioonkaebuses taotles A. P. linnakohtu otsuse osalist tühistamist,

§ 113järgi õigeksmõistmist ja 139 lg 2 p 2 järgi kergema karistuse mõistmist.

Süüdimõistetu arvates tegi linnakohus järeldusi, mis ei vastanud faktilistele asjaoludele, asja arutamine ei toimunud objektiivselt, kahtlused on tõlgendatud tema kahjuks. Karistuse mõistmisel pole arvestatud tema väikese lapse ja elukaaslasega, kes vajavad materiaalset abi. A. P. leidis, et tema karistamisel tuleb kohaldada

§ 39ja § 47 sätteid.

Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse osalist tühistamist. Prokuröri arvates oli gaasiballooni kasutatud relvana röövimise toimepanemiseks ja seetõttu tuleb A. P. süüdi tunnistada võõra vara röövimise toimepanemises relvana kasutatava esemega. Samuti taotles prokurör kohtualusele raskemat karistust. Kriminaalasi vaadati apellatsiooni korras läbi Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 1997. a istungil. Ringkonnakohtu otsusega tühistati A. P. süüditunnistamine ja karistamine

§ 140

lg 2 pde 1, 2, 3 osas ja karistuste liitmise osas

§ 40lg 1 ning § 41 järgi, samuti ärakandmisele kuuluva karistuse osas.

Ringkonnakohus kvalifitseeris A. P. poolt

1. augustil
2. a Katre kaupluses toimepandud kuriteo röövimisena, mõistes

§ 141

lg 2 p- de 1 ja 3 järgi karistuseks 6 aastat vabadusekaotust;

§ 140lg 2 p- de 1, 2, 3 järgi 1 aasta ja 6 kuud vabadusekaotust.

Kuritegude kogumi eest

§ 40

lg 1 järgi mõisteti 6 aastat vabadusekaotust, millele liideti

§ 41alusel Tartu Linnakohtu 5.

novembri 1992. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus osaliselt ning lõplikuks kandmata karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

§ 45alusel loeti A.

P.-le mõistetud lõplikust karistusest kantuks eelvangistuses viibimise aeg

1. maist
2. a kuni
3. maini
4. a ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 6 aastat 5 kuud ja 27 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise aja alguseks loeti
5. august
6. a. Kohtualuse apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, prokuröri apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. P., kes taotleb ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja kergema karistuse mõistmist. Kassaatori arvates ei ole ka ringkonnakohus arutanud tema kriminaalasja objektiivselt, kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Kassatsioonkaebuses korratakse juba apellatsioonkaebuse esitatud motiive. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri arvamuse, mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, l e i d i s: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on motiveeritult tuvastanud, et A. P., kasutades kannatanu ründamisel vara hõivamise eesmärgil ja vahetul vara hõivamisel gaasiballooni, pani toime röövimise relvana kasutatava esemega. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et kui süüdlane kasutab gaasiballooni spetsiaalselt kannatanu ründamiseks gaasi näkku pihustamise teel ja ta saavutab sel viisil kannatanu vastupanu mahasurumise ning hõivab sellise vägivalla kasutamise teel võõrast vara, siis vastab gaasiballooni kasutamine relva kasutamise tunnustele ja seetõttu tulebki vara hõivamine kvalifitseerida röövimisena relvana kasutatava esemega. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub ka ringkonnakohtu selle õiguslikku selgitusega, et süüdlase tegevuse kvalifitseerimisel röövimisena relvana kasutatava esemega või relvaga ei oma tähtsust asjaolu, kas sellise eseme kasutamisega põhjustati kannatanule reaalselt elule või tervisele ohtlikku tagajärge või mitte. Sellise eseme kasutamist vara hõivamisel tuleb iseenesest lugeda elule ja tervisele ohtlikuks, kuna relv või relvana kasutatav ese võimaldab alati elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamist ja seda tajub ka kannatanu. Ringkonnakohus on käsitletavas kuriteoepisoodis õigesti kvalifitseerinud A. P. tegevuse

§ 141lg 2 p- de 1 ja 3 järgi.

Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on tuvastanud A. P. süü temale inkrimineeritud vägivallategudes ja salajases varguses. Kassatsioonikaebuses ei esine õiguslikke vastuväiteid, mis tingiksid ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Röövimise eest karistuse mõistmisel on ringkonnakohus arvestanud kohtualuse noorust, samuti asjaolu, et kuriteoga ei tekitatud kannatanule raskeid tagajärgi ja seetõttu karistanud teda alammäära piires. A. P.-le mõistetud lõplik karistus kuritegude ja kohtuotsuste kogumi eest, on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtul puudub alus mõistetud karistuse kergendamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p 1 ja § 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 1997. a otsus A. P. süüdistusasjas muutmata. 2. A. P. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 15. aprillil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Lea Kalm Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep