3-1-1-39-97

3-1-1-39-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. L. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Saare Maakohtu
3. detsembri
4. a otsusega tunnistati J. L. süüdi KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati neljaaastase vabadusekaotusega KrK § 47 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga. J. L. mõisteti süüdi selles, et ta koos K. L.-ga
5. oktoobril
6. a kella 11 ajal viis alaealise I. R.-i raha väljapressimise eesmärgil S. maakonna L. vallas K.-L. maantee äärsele lagendikule, kus nõudis 1500 krooni kohest tasumist või tasumist järgmisel õhtul, tõmbas tütarlapse autost välja selili porisse, lõi jalaga kannatanule pea piirkonda ja korduvalt kehasse, andis K. L.-le käärid ning käskis lõigata kannatanul juukseid ja ta puu külge siduda, ähvardas ta paariks päevaks puu külge jätta, kuni viimase poolt raha üleandmiseni. Kohus kvalifitseeris J. L.-i sellise käitumise KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kui grupis teise isikuga tervisele mitteohtliku vägivallaga võõra vara üleandmise nõudmist ähvardusega kasutada tema suhtes vabaduse piiramist. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses leidis J. L. , et ta ei pannud toime väljapressimist, vaid omavoli KrK § 188 mõttes ja kergete kehavigastuste tekitamise KrK § 113 järgi. Sellest lähtuvalt palus ta Saare Maakohtu
7. detsembri
8. a otsus tühistada, ta süüdi mõista KrK § 188 ja 113 järgi ning kooskõlastada mõistetav karistus nende paragrahvide sanktsioonidega. Apellatsioonprotestis palus Saaremaa abiprokurör Avo Lumiste tühistada maakohtu otsus J. L.-i süüdimõistmises ja karistamises ning ta tunnistada süüdi KrK § 142 lg 3 p 2 järgi ja karistada viieaastase vabadusekaotusega tingimisi kolmeaastase katseajaga. Protestis tõdetakse, et Saare Maakohus luges tõendatuks J. L.-i süüdistuses inkrimineeritud teod s.o. et K. L. sidus J. L.-i käsul raha väljapressimise eesmärgil 16-aastase I. R.-i puu külge pooleks tunniks kinni. Sellest lähtuvalt jäi apellandile selgitamatuks, mille alusel kohus I. R.-i puu külge sidumist kui lõpuleviidud tegevust käsitleb vabaduse piiramise ähvardusena. Protestis tõdeti, et sellise otsuse tegemisel kohaldas maakohus ebaõiget kriminaalseadust. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et Saare Maakohtu järeldus J. L.-i süüst väljapressimises KrK § 142 järgi on kooskõlas kriminaalasja materjalidega ja uuritud tõenditega, kuid maakohus asus ekslikult seisukohale,et kannatanu seotult puu küljes hoidmine oli lühiajaline ning seetõttu ei ole tegu vabaduse võtmise, vaid vabaduse piiramise ähvardusega KrK § 142 lg 1 mõttes. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuari
10. a otsusega apellatsioonprotest rahuldati, J. L. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 2 järgi ja teda karistati viieaastase vabadusekaotusega KrK § 47alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga. Kasutades AKKS §-s 40 sätestatud piiramatu kassatsiooni õigust on J. L.-i kaitsja vandeadvokaat L. Olovjani"nikov oma kassatsioonkaebuses seisukohal, et kannatanu ajutine kinnipidamine oli just seotud sooviga esitada talle vabadusevõtmise ähvardus, mitte aga seda reaalselt võtta. Kaitsja arvates on vabaduse piiramise ja vabaduse võtmise mõiste erinevus kestvuse kriteeriumist tuletatav. Ta taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks samas kohtus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes ei toetanud kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti, l e i d i s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. jaanuari
12. a otsuses väljendatud seisukoht, et isikuvabaduse piiramisega ähvardamine on väljapressimise põhikoosseisu tunnus (KrK § 142 lg 1), isikult vabaduse tegelik võtmine aga moodustab eriti kvalifitseeritud koosseisu tunnuse (KrK § 142 lg 3 p 2), tuleneb sätte dispositsioonist. Vabaduse võtmine tähendab isiku kinnipidamist või kinnihoidmist. Just sellega oli tegemist, kui alaealine I. R. seoti temalt raha väljapressimise eesmärgil puu külge. Sellisel juhul ei olnud tegemist ähvardusega piirata isiku vabadust, vaid reaalse vabaduse võtmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes jätkuvalt seisukohal, et olukorra loomine, kus kannatanul puudub võimalus tegutseda oma vaba tahte kohaselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. septembri
14. a otsus A. K. süüdistuses, III-1/1-55/95) ja kus kannatanu seotakse kinni puu külge (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18 aprilli
15. a otsus J. P. süüdistuses, III-1/1-22/95), tähendab vabaduse võtmist, mitte vabaduse piiramisega ähvardamist. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
16. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. jaanuari
18. a otsus J. L.-i süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 2 järgi muutmata.
19. J. L.-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjani"nikovi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
20. aprillil
21. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep