3-1-1-40-97

3-1-1-40-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil 1997.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja E. Kergandberg ja liikmed Jüri Ilvest ning Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil vandeadvokaat Raul Tosmani kassatsioonkaebuse alusel läbi kriminaalasja I. T. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid asja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee ja tsiviilhageja esindaja Naima Täär. Viljandi Maakohtu
2. novembri 1996.a otsusega tunnistati I. T. süüdi KrK § 155 lg 2 järgi ning karistati vabadusekaotusega 1 aastaks. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimisi karistusest. I. T. tunnistati süüdi selles, et ta 1995.a juulis ning augustis raius eelneval kokkuleppel R. O.-ga varguse eesmärgil Viljandi maakonnas P. vallas K. Metskonna riigimetsas 1249 puud /900,3 tihumeetrit/ ning varastas sellest 736,13 tihumeetrit. Ülejäänud puit jäi varastamata seoses metsavalvetöötajate sekkumisega. Metsamaterjali varguse ja varguse katsega põhjustati kahju 308 597 krooni ja 70 senti ning metsa ebaseadusliku raiumisega 125 365 krooni ja 20 senti. Prokuröri apellatsioonprotesti ja kaitsja apellatsioonkaebuse alusel tühistas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma
3. jaanuari 1997.a otsusega maakohtu eelnimetatud otsuse ning tunnistas I. T. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi, karistades teda vabadusekaotusega 3 aastaks ning kohaldades KrK § 47 sätteid. I. T.-lt ning R. O.-lt mõisteti tsiviilhagi katteks välja solidaarselt 308 597 krooni ja 70 senti Viljandi Maavalitsuse Keskkonnaosakonna kasuks. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse vandeadvokaat R. Tosmann, kes leiab, et I. T. käitumises puudub kuriteokoosseis. Kaitsja käsitab I. T.-d kui R. O. poolt volitatud isikut, kellel polnud põhjust kahelda oma volitaja pädevuses - antud juhul õiguses K. Metskonna riigimetsas metsaraiet teostada. Kaitsja leiab, et I. T. puhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, kuna on tuvastamata tema tahtlus ebaseaduslikuks metsaraideks, seda enam tahtlus varguseks. Tema tahtlus oli suunatud seaduslikule metsaraiele. Usaldades volitajat, teadis ta, et tagastatud asendusmetsas pole vaja raieluba ega ka metsa märkimist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri ja Eesti Keskkonnafondi esindaja seletused, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on hinnanud kõiki tõendeid kogumis nagu seda nõuab KrMK § 50 ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et I. T. on süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega ning lisab järgnevat. Vastavalt Metsaseaduse § 10 lg-le 5 on erametsaomanikul õigus metsateatist esitamata raiuda oma metsas kasvavaid puid rinnasdiameetriga alla 20 cm kuni üks tihumeeter hektari kohta aastas. Muud raiet võib teostada ainult raieloa olemasolul. Kohtud on vastuvaidlematult tuvastanud, et R. O. ei esitanud I. T.-le raieluba eelnimetatud ulatuses raie teostamiseks. Veelgi enam - Metsaseaduse § 18 lg 7 kohaselt peab kasvava metsa raiumiseks vastuvõtja - antud kaasuse puhul I. T. - veenduma, et üleandjal on õigus kasvavat metsa üle anda. Nimetatud õigust tõendavad dokumendid (raieluba või kinnitatud metsateatis kasvava metsa andmisel ülestöötamiseks) on samuti loetletud Metsaseaduse § 19 lg-s
4. Seega I. T. kui isik, kes on korduvalt tegelenud metsa ülestöötamisega teadis, et R. O.-l ei olnud õigust ei raie teostamiseks ega ka saadud puidu müümiseks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. jaanuari 1997.a otsus I. T. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
6. aprillil 1997.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Liikmed: Eerik Kergandberg Jüri Ilvest Herbert Lindmäe